Pärimusõpe tunnetuslikumaks

Ilmselgelt ei taasta me elavat pärimusmuusika kultuuri pelgalt salvestatud muusikat jäljendades ja teatud repertuaari omandades.

KATARIIN RASKA

Rahvusvaheline konverents „Pedagoogika, praktika ja pärimus­muusika tulevik kõrghariduses II“ Järvenpääl 28. – 30. XI.

2018. aasta novembrikuu viimastel päevadel peeti Helsingi lähistel pärimusmuusika kõrghariduse teemal konverents, mille esimene pool peeti möödunud aasta jaanuaris. Tegemist on märkimisväärse sündmusega, sest sellises ulatuses ainult pärimusmuusika kõrgharidusele pühendatud rahvusvahelisi kohtumisi ei ole varem peetud. Ettevõtmise üks eesmärke oli luua praktikute ja teadlaste vahel tugevam koostööpinnas, ühtlasi arendada diskussiooni pärimusmuusika kõrgharidusest ja selle pedagoogilistest aspektidest.

Põhjamaades ja Eestis on pärimusmuusika erialade esindajad regulaarselt kohtunud juba 1996. aastast. Nordtradi konverentsile sõit on nii Eesti muusika- ja teatriakadeemia kui ka Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia pärimusmuusika tudengitele õppeaasta üks oodatumaid reise. Kogesin seda ka ise 2006. aastal, kui esimese kursuse tudengina Stockholmi kohtumisele läksin. Sealsete noorte pillimängu tase, pedagoogide valdkonnale pühendumine ning täielik kontakt oma muusikaga oli ja on endiselt väga innustav.

Konverentsil oli ettekandeid, kus käsitleti pärimusmuusika teooriat, üleüldist spetsiifikat ja eripära. Samuti kõlas ettepanekuid muuta ülikoolide pärimusmuusika õppekavad valdkonna­pärasemaks, et toetada tudengit tõhusamini pärimusmuusika, üldse pärimuskultuuripõhiste ainete omandamisel. Oli ka ettekandeid, kus käsitleti pärimusmuusikat valikainete raames või siis avaldati soovi alles luua pärimusmuusika alal kõrghariduse omandamise võimalus.

Tuleks jõuda arusaamisele, et olla pärimusmuusik tähendab ka tantsu alal hästi orienteeruda, tunda üldisi traditsioone ja tavasid. Kogu repertuaar ringleb ju kõige selle ümber. Fotol Seto tantsupidu 30. VI 2018 Värskas.

Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix

Eestis on pärimusmuusika kõrg­haridust pakutud 1989. aastast. Viimased 11 aastat on pärimusmuusikat kõrgkooli tasemel võimalik õppida lausa kahes linnas. Pärimusmuusikaga puutuvad neis õppeasutustes kokku selle valdkonna tudengid ning kohustuslike või valitud ainete kaudu ka teiste erialade üliõpilased. See tähendab, et osalt just tänu pärimusmuusika õppimisvõimalustele muusikakoolides – keskastmes Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis ja Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis – või ülikoolides on Eesti traditsiooniline külamuusika taas hakanud jalgu alla võtma, küll pisut uuemas kuues. Üldsuses teatakse pärimusmuusikast – ja see on oluline.

Ilmselgelt ei taasta me elavat pärimusmuusika kultuuri pelgalt salvestatud muusikat jäljendades ning repertuaari omandades. Pärimuskultuur on maailmavaade, mis põhineb suuresti elutunnetusel. Seda ei saa omandada ainult kuulates ja kuuldut jäljendades. Oma kogemuse põhjal tean, et eheduseni jõutakse kogemuste ja elamuste kaudu.

Pärimusmuusika erialalt saab tudeng üldjuhul ettekujutuse kunagisest pärimuskultuurist ja -muusikast. Et see on meie kultuuriruumis vahepeal katkenud, lasubki pedagoogide ja haridusasutuste õlul raske ülesanne anda edasi ka seda, mida on keeruline sõnadesse panna – seda, mida tunnetatakse. Kuni tudengil ei ole tekkinud vana traditsiooniga otsest seost, kindlat puutepunkti, ei ole ta õpingutest maksimumi võtnud. Ei saa tekkida ka kõrget pillimängu taset, kui inimesel puudub arusaam selle muusika sisust. Isegi kui pillimängu tehnika on hea, ei pruugi seal hinge sees olla.

Kuni 16. eluaastani ei teadnud ma eesti pärimusmuusikast õigupoolest midagi. Minu vaimusilmas oli küll stereotüüpne pilt laulukoorimemmest, kuid lähedasem kokkupuude puudus. Kooliealisena oli minu valdkond koorilaul, pisut hiljem ka puhkpilliorkester, kus mängisin altsaksofoni. Pärimusmuusikani juhatas mind uudishimu torupillihääle vastu, mille mu alateadvus oli arvatavasti televisioonist kinni püüdnud. Järgnesid šoti torupilli ja torupillimuusika õpingud ning nii jõudsin peagi Viljandisse.Nagu paljud praegused noored, alustasin ka mina eesti traditsioonilise muusika õppimist peaaegu nullist. Mind oli tiivustanud torupilli kõla.

Pärimusmuusika õpingute ajal tajusin, et hoolimata uudishimust selle žanri vastu ei sütitanud selle muusika mängimine mind täielikult. Minu eesmärk oli omandada pillimänguoskus ja repertuaar. Mõistsin, et muusikalise emakeelena on see osa minu mentaliteedist ja identiteedist. Aga et olin alustanud pärimusmuusika õppimist puhtalt lehelt, jäi vana pärimuskultuuri mõistmine hilisemasse aega, mil olin juba Norras õppimas käinud ning pühendusin pärimusmuusikal põhinevale loomingule.

Konverentsil istudes, kuulates, kuuldut omaenda käidud teega võrreldes hakkasid peas keerlema kõiksugused küsimused. Kas pärimusmuusika õpe Eesti kõrgkoolis ei võiks keskenduda pärimuskultuuri tunnetusliku maailma süvitsi tundma õppimisele? Peale vanade muusikute mängustiili tundma­õppimise, repertuaari omandamise ning üldiste teadmiste eesti pärimusmuusika ajaloost võiksid üliõpilased end kurssi viia ka varasemate uurimistöödega, osata tähele panna naturaalseid heli­skaalasid, saada võimaluse kohtuda inimestega, kes on või kel on olnud kokkupuude algallikaga.

See aeg, mil tudeng saab süvitsi pärimusmuusikat õppida, on nii üürike, et kahju on istuda muusikateooria tunnis, keskenduda klassikalise või džässmuusika solfedžole või teha veel üks ring läbi lääne muusika ajaloo. Need võiksid olla pärimusmuusika õppekavas hoopis valik­ained. Kindlasti on tudengeid, kellele pakuvad ka need ained huvi ja on väga kasulikud, kuid pärimusmuusika eriala peaks esmajärjekorras võimaldama ainult valdkonda käsitlevaid aineid. Nõnda tekiks tudengil silme ette täiuslikum pilt kunagisest kultuurist, aga ka praegusaja kultuurist, milline see on või olla võiks. Tuleks jõuda arusaamisele, et olla pärimusmuusik tähendab ka tantsu alal hästi orienteeruda, tunda üldisi traditsioone ja tavasid. Kogu repertuaar ringleb ju kõige selle ümber.

Kui võimaldaksime tudengitel jõuda oma traditsioonide tunnetamiseni juba õpingute ajal, tuleks juurde palju rohkem noori, keda pärimusmuusika sügavamalt kõnetab, keda ei pea õpingute ajal sundima tantsuklubisse minema ja kontsertidel käima. Nende suhe oma valdkonnaga on loomulik ja mängutase kõrge.

Rahvusvaheline konverents pärimusmuusika kõrghariduse tulevikust andis juurdlemisainest, sest tajun, et meil on oma pärimuskultuuri kinnistamiseks veel palju teha. Kindlamast kindel on aga see, et pärimusmuusika koht on kõrgkoolis.

Katariin Raska on Eesti muusika- ja teatriakadeemia lektor ja pärimus­muusika eriala koordinaator.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht