Pianistid „Jazzkaarel”

Joel-Rasmus Remmel

Tänavune „Jazzkaar” on taas seljataga, jätnud publikule hulganisti kustumatuid elamusi. Kontserdiprogramm oli eriilmeline, pakkudes nii energiast pakatavat fusion’it, elegantset ja minimalistlikku Euroopa jazzi kui ka parimat kodumaist muusikat. Hea tavana avanes võimalus nautida mitme omanäolise pianisti ülesastumisi nii ansambliliidri kui ka sideman’i rollis. Kodumaistest pianistidest õnnestus kuulata peamiselt improvisatsiooni ja nüüdismuusika vallas tegutsevat Taavi Kerikmäed ning rahvusvahelisel jazziareenil aktiivselt figureerivat Kristjan Randalu. Kerikmäe astus sel korral üles koos prantsuse trummari Eric Enchampard’iga. Tuntud ka Marc Ducret’ ja Andy Emler Trio trummarina, oli Enchampard Kerikmäele tasakaalustavaks ja täiendavaks lavapartneriks. Prepareeritud klaver ja julge eksperimenteerimine sulandus hästi keerukamate rütmifiguuride ja täpsete groove’idega, muutes muusika vägagi dünaamiliseks ja edasiliikuvaks. Jazzisõbrale, kes võib-olla oli ennekõike saksa pianisti Nils Frahmi kuulama tulnud, võis niivõrd vaba improviseerimine mõjuda mõningase üllatusena. See tekitas omakorda põnevaid hetki, mis tänapäeva improvisatsiooni esteetikaga just hästi sobib – publiku aplaus ühe intensiivsema osa lõppedes tuli ilmselt ootamatult nii esitajatele kui osale kuulajaist. Kerikmäe lennukad ideed ja tehniliselt väljapeetud mäng kõlas väga värskelt, tuues improvisatsiooni kui siin ja praegu sündiva publikule tublisti lähemale. Vastukaaluks efektsele, kuid sageli väga läbi kaalutud lavategevusele võis Kerikmäe mängu kuulates kogeda tuntavat hetkes viibimist.

Kristjan Randalu, kes seekord astus üles Hedvig Hansoni vastilmunud albumi „Esmahetked” esitluskontserdil, ei vaja eesti jazzisõbrale ilmselt pikemat tutvustamist. Seekord sai publik kuulda ka Randalu kirjutatut, mis Maian Kärmase ja Hedvig Hansoni tekstide toel pianisti heliloomingule uut värvi andsid. Juba varasemalt tuntud pala „Stiller Beobachter” kõlas Hedvig Hanson Groupi esituses värskelt, tuues kuulajale silme ette vaikse vaatleja. Sageli just kattuva registri ja harmoonilise külje tõttu probleemne kitarri ja klaveri koosmäng oli ansamblis oskuslikult jaotatud. Andre Maakeri flamenco’lik kitarrikäsitlus ja Randalu kalkuleeritult täpne pianism täiendasid teineteist. Vaoshoitumasse popmuusika esteetikasse mahtus ka saali vaigistav klaveri eelmäng loole „Vaikne vaatleja” ja mõned vabamad soolod, kuid läbivalt oli tunda, et õrnust lõhkuda ei soovitud. Polnud ka vaja!

Järjest jahenevas Merepaviljonis andis soolokontserdi minimalistlikuma helikeelega saksa pianist Nils Frahm. Väga oodatud kontsert sobinuks paremini küll kontserdisaali, mille akustika ja õhkkond Frahmi muusikat veidi paremini oleks toetanud. Tundliku kõrva ja nõudliku, kuid siiski väga sooja olemisega pianist suhestus kontserdipaigas publikut heidutanud tuulest ja jahedusest hoolimata kuulajatega esimestest hetkedest. Vaatamata üsna lihtsakoelisele ja staatilisele muusikale, paistis Frahmist välja siirus, mille puudumisel mõningate muusikaliselt manipulatiivsete ja läbinähtavate võtete kasutamine end ei õigustaks. Mängides nii vaheldumisi kui ka korraga klaverit ja Rhodes’i (elektromehaaniline klahvpill), jäi Frahm siiski tuntavalt turvalisuse piiridesse, mõjudes üsnagi selge vastandina talle eelnenud Kerikmäe-Enchampard’i etteastele. Melanhoolsem repetatiivne väikese-tertsi-muusika jõudis aga silmanähtavalt publiku südamesse – püsti seistes tänati ovatsioonide saatel Frahmi kontserdi eest.

Teater No99 kohvikus sai kuulda kvaliteetset prantsuse jazzi Andy Emler Trio esituses. Ansambli värske helipilt oleks aga jätnud kestvama jälje, kui kontsert oleks olnud tunduvalt lühem. Pikad improvisatsioonirännakud maabusid sageli vastu ootusi tagasi sinna, kust need olid alanud, takistades veidi muusika edasiliikumise tungi. Andy Emleri helipilved kippusid liiga vähe õhku jätma trummar Eric Enchampard’ile, kelle duokontsert Taavi Kerikmäega oli ootused kõrgeks kruvinud. Kontrabassi ja klaveri aktiivse dialoogi kõrval tuli Enchampard’il tihti olla kuulajarollis, miska trummide sekkumine sai palju tähenduslikumaks. Suurepärase tehnikaga Emleri sõrmede all kõlas klaver muusikainstrumendina väga rikkalikult. Massiiv-õhuliste osade vahel sai nautida ka väga oskuslikult ja ühtselt mängitud groove’e, mis muidu veidi liiga prevaleeriva klaveri hästi ühtsesse tervikusse paigutas.

2005. aastal Euroopa parima jazzmuusiku tiitliga pärjatud Bojan Z rõõmustas sel korral publikut koos legendaarse klarnetimängija, saksofonisti ja helilooja Michel Portaliga. Kontsert oli vägagi mitmekülgne, tuues taas esile duokoosseisu võlud. Suurepäraseid muusikuid toetas ka kvaliteetne helikujundus, mis tõi Merepaviljoni toodud Steinway klaveri nüansid hästi välja. Bojani kindlus saatja rollis – täpsed rütmifiguurid ning läbimõeldud ja kaasakiskuvad Rhodes’i ja klaveri unisoonkäigud – hoidis hästi kontserdi dünaamikat. Kahe instrumendi paralleelne kasutamine polnud pelgalt show-element. Võrreldes Nils Frahmi Rhodes’i kasutamist peamiselt üksikute bassinootide ja efektide puhul, tõi Bojani käte iseseisvus kuulajani kaks võrdset helikihti, mis rikastasid tuliselt ja maitsekalt kõlapilti.

„Jazzkaare” lõpuõhtul andis energiast pakatava kontserdi jaapanlannast pianist Hiromi, ansamblipartneriteks inglise trummivirtuoos Simon Phillips ja ameerika basskitarrist Anthony Jackson. Tõelise tulevärgiga kontserti alustanud, jätkanud ja selle nii ka lõpetanud Hiromi tõi publikuni nüüdisjazzis üha enam tagaplaanile jääva fusion’i, mis kippus liiga mehaaniliselt kõlama. Tehniliselt laitmatut pianismi varjutas sageli ülepingutatud show, mis läks tagasihoidliku ja toreda artistiga vastuollu. Intensiivsema muusika austajatele jättis kontsert kindlasti kustumatu mulje, kuigi kohati liiga selge programmilisus ja matemaatilisus lõhkus esituse voolavuse ja terviklikkuse.

Äsja lõppenud „Jazzkaar” tõi taas koju kätte mitmed tipp-pianistid, pakkudes rohkelt elamusi ja emotsioone. Aitäh!