Pidu iga ilmaga

Viljandi pärimusmuusika festival on mõneti nagu väike ajakapsel, kus saab igal aastal lemmikartistide esinemistele kaasa elada, samal ajal on alati midagi ka muutunud.

GRETA-LIISA ARO

XXXI Viljandi pärimusmuusika festival 25. – 28. VII.

Viljandi pärimusmuusika festivali ehk Viljandi folgi juhtmõte oli sel aastal „mustrid ja jäljed“, et kutsuda kuulama ja avastama eri maade muusikalisi mustreid ja jälgi, mida aastasadade jooksul on jäetud. Esinejaid oli kokku tulnud üle maailma: tantsida sai eksootiliste mehhiko ja portugali, aga ka põhjamaiste rootsi, läti ja eesti viiside järgi.

Folk on kasvanud nii rahvarohkeks, et sel aastal oli festivali pealava koduse Kirsimäe asemel Viljandi laululava. Kui betoonist tantsupõrand mõne alguses ära ehmatas, siis lõpuks oli lahendus ikkagi väga hea: väikeses orus peetavat kontserti sai jälgida ka nõlvalt, nii et laval toimuv paistis kaugele. Uus pealava tõestas end ka üksikkontsertide publiku­rekorditena, mis iga päevaga järjest purunesid.

Eesti artistidest oli folgile jõudnud nii uusi tulijaid kui juba folgiklassikaks saanud ansambleid. Üks viimastest oli kindlasti Angus, kelle kontsert oli sel aastal esimesel päeval ja kellaaja poolest üsna vara, aga see tõmbaski peo kohe käima. Reggae-muusika saatel kohtusid festivalile tulnud vanad sõbrad, et nelja päeva jooksul veelgi trehvata ja suvist pidu nautida. Singer Vinger, kes oli Viljandi folgil esimest korda, lähenes oma kavaga pärimusmuusikale veidi teisest küljest: Hardi Volmeri kinnitusel laulsid nad laule, millest alles saavad rahvalaulud. Folklooriga seostati kõiki laule, näiteks lugu „Mina pean sambat tantsida saama“ tutvustati kui brasiilia rahvalaulu. Tuleb olla loominguline. Ansambel Rüüt, kelle laulud kõlasid eelmisel suvel nii laulu- kui ka tantsupeol, andis igati armsa kontserdi: „Ilus ole“ ajal vormusid II Kirsimäe platsile rahvatantsijate ringid, „Mina ja meri“ pani publiku kaasa laulma. Välislavasid vallutava Duo Ruudu kontsert oli vististi folgi kõige siiram ülesastumine. Laulude vahele räägitud jutud, mis iga kord panid publiku naerma, tekitasid suurel Kirsimäel sisekontserdile omase hubasuse, kus kõigil oli hea olla.

Folgi sisekontsertidel on alati hea mõnikord muust melust paus teha, et vaikses saalis rohkem süveneda. Kuumal suvepäeval, mis folgiga alati kaasas käib, on jahe kirik veel omaette kingitus. Alati kõik tahtjad saali ei mahu ja nii jäin ka mina ilma 6hunesseqi muusikast. Küll aga kuulasin Jaani kirikus läti pärimuslaulu ansamblit Saucējas, kes oma kontserdil tutvustas polüfoonilise laulu kaudu lõunanaabrite aastaringi. Kuueliikmeline kollektiiv esitas pulma-, matuse- ja karjaselaule, muusika vahele tutvustati tähtpäevatraditsioone ja laulude esitamise miljööd. Tore, kui jõutakse oma juurte juurde: üks ansambli laulja oli avastanud, et talle südamelähedase matuselaulu on kunagi sisse laulnud omaenda vanavanatädi. Nüüd kannab tema laulu edasi. Selline ringiga tagasi jõudmine on väga liigutav. Läti pärimuslaul oli väga võimas – üksi lauldes suutis iga laulja suure kiriku täita.

Eelmisel aastal festivali esinemispaigaks saanud Viljandi baptisti kiriku lava kandis tänavu Jaak Johansoni nime. Seal esinesid Eesti Keeled, kes on hiljuti saanud kahe uue liikme võrra rikkamaks: ansambli ridades on nüüd ka Vaiko Eplik ja Mari Jürjens. Kitarrist Jaak Sooäär ütles, et Eesti Keeled on kui klubi, kus kõik mängivad koos, aga jäävad iseendaks. Nii esitati peale ansambli vanemate laulude ka uute lauljate repertuaari, samuti meenutati kunagiste liikmete Jaak Johansoni ja Riho Sibula loomingut.

Välismaa artistidest, keda kuulama jõudsin, sain suurima elamuse Portugalist pärit Omiri kontserdil. Laval oli üks muusik – Vasco Ribeiro Casais, rohkem kui viis instrumenti keelpillidest torupillini, kaks tantsijat ja suur ekraan. Omiri tõi pärimuse kandjad Viljandisse: muusiku selja taga kuvati lõike laulvatest memmedest, räppivatest lastest ja rütmilistest igapäevatoimetustest, millest Casais laulu kokku oli monteerinud, ise laval eri pille juurde mängides. Muusikaks said kivide toksimine, oigamine ja stepptants. Soojas Viljandi öös oli see väga lummav elamus.

Pealaval pani publiku tantsima Mehhiko ansambel Kumbia Boruka, kelle kontsert oli nii vali, et rääkida ei saanud – pidi ainult ladinaameerika rütmide saatel jalga keerutama. Kui ringi vaatasin, ei näinudki ühtegi paigal seisvat inimest. Samalaadse energiaga esines Canzoniere Grecanico Salentino Itaaliast: ansambli muusika oli tarantli hammustuse ravimise rituaali tõlgendus. Laule läbis tugev ja järjepidev löökpillipartii, mis lõpuks mõjus hüpnootiliselt. Ameerika Ühendriikide ansambel Midnight Ride oli Viljandisse toonud autentse bluegrass’i, kus mitu meest laulsid bandžo saatel ühte mikrofoni. Rootsi duo Symbio ühendas elektroonika, akordioni ja rataslüüra. Oma kultuuri olid Eestisse tutvustama tulnud veel mitmed kauged kollektiivid, aga festivalil oli nii palju esinejaid, et paratamatult jäid mõned kontserdid, mida oleksin tahtnud kindlasti kuulda, samale kellaajale.

Viljandi folgilt on tuule tiibadesse saanud paljud ansamblid, kes käivad igal aastal publikut rõõmustamas. Laulu­lava programmi avas Puuluup, kes tähistab sel aastal kümnendat tegutsemisaastat. Kontserdipäeval oli sünnipäev ka Marko Veissonil, publik sai sünni­päevalaulu laulda päris mitu korda. Oma viimase aja lavapartnereid Puuluup folgile kaasa ei võtnud, selle asemel saatis duot kuueliikmeline Vormsi hiiukanneldajate ansambel. Puuluup jääb ikka Puuluubiks ja on tore, et nad Eurovisioni keerisesse ära ei kadunud. Järgmisel õhtul oli samal laval samuti kümnendat tegutsemisaastat tähistav kooslus Trad.Attack!, kes võitis tagasi Puuluubi kontserdil purunenud publikurekordi. Ansambli viimane album „Bring It On“ oli kogu selle elektroonika ja uue helikeelega mulle natuke võõraks jäänud, aga festivalil mõjus koos vanade hittidega üllatavalt loomulikult. Viimasena esinesid pealaval eelmistest kaks korda kauem tegutsenud Zetod. Folgi viimase päeva õhtu on rahva poolest alati veidi rahulikum, aga selleks ajaks oli terve Eesti saanud tormihoiatuse ja paduvihm jõudis Viljandisse just Zetode esinemise ajal. Tõelisi fänne see ei heidutanud ja „Kergotamise“ ajaks oli taevas juba selgem.

Festivali lõpetas eriprojekt „Laula mu (rahva)laulu“, kus kohtusid seitse folgi- ja seitse muude muusikastiilide esindajat, et esitada üksteise loomingut uues kuues. Laululaval said kokku An-Marlen, Arno Tamm, Ruslan Trotšõnskõi, Alika, Anton Ventsel, EiK, Meriliis Ojamäe, Jalmar Vabarna, Karoliina Kreintaal, Ollie, Taavet Niller, Kadri Voorand, Duo Ruut ja Karl-Erik Taukar. Mõnda loetelus olevat artisti poleks Viljandi folgi laval muidu ehk kuulnudki, aga palju kõneainet pakkunud kontsert lõi eri žanride vahel silla ja näitas, et pärimusmuusika mustreid saab suurepäraselt edasi anda igas stiilis. Vihma trotsivad folgilised kuulsid, kuidas Karoliina Kreintaali lauldud Tintura hitist „Liisa pehmes süles“ sai Ollie esituses hoogne rokihõnguline pala ja EiKi laulust „Sire ja mure“ Anguse solisti Anton Ventseli lauldult reggae-rütmidega tõmbenumber. Ehk sai mõni laulja inspiratsiooni, et arhiivisalvestiste mustreid avastades oma muusikalist jälge laiendada. Pärimusmuusika elab!

Viljandi pärimusmuusika festival on huvitav koht: mõneti on see nagu väike ajakapsel, kus igal aastal saab lemmik­artistide esinemistele kaasa elada, samal ajal on midagi alati muutunud. Aga tõelised folgifännid jäävad ja elavad muusikale kaasa nii lämbes kuumuses kui ka vihmavalingus!