“Poisi võlusarv” Kadriorus

Toomas Velmet

Sarjas “Akadeemiline kammermuusika”: ANNALIISA PILLAK (metsosopran), TAAVI TAMPUU (bariton) ja KADRI-ANN SUMERA (klaver) Kadrioru lossis 13. I.  

Alanud aasta esimene kontsert “Akadeemilise kammermuusika” sarjas anti läinud laupäeval ja ikka Kadrioru lossis, seekord kavaga Gustav Mahleri laululoomingust ühise nimetaja all “Poisi võlusarv”. Esitajateks kolm noort muusikut: Annaliisa Pillak (metsosopran), Taavi Tampuu (bariton) ja Kadri-Ann Sumera (klaver).

Lisaks asjaolule, et nad kõik on noored kenad inimesed, ühendab neid veel tänapäeva noortele muusikutele ainuomane võimalusterohke maailm. Pärast kodumaist stuudiumi on Annaliisa Pillak näiteks õppinud kaheksa aastat Sibeliuse akadeemias Helsingis ja Verdi konservatooriumis Milanos ning täiendab end praegu Taanis. Taavi Tampuu on lõpetanud Karlsruhe muusikakõrgkooli ja EMTA magistrantuuri ning täiendanud ennast Christa Ludwigi ja Roland Hermanni juures. Kadri-Ann Sumera on meie publikule hästi tuttav ja ettevõtlik pianist – õppetrajektooriga Tallinnast Kivimäelt (TMKK) läbi kesklinna (EMTA) Kölni muusikakõrgkooli magistridiplomini.

Kõik artistid on ennast ka koduses Eestis paljutõotavalt näidanud, seejuures debüteeris Pillak Estonias Mozarti ooperis “La clemenza di Tito” ja sel aastal võib teda näha-kuulda ka Rossini “La Cenerentola’s”. Mõnevõrra pikema loetelu võib esitada Tampuu, nende seas ka 2005. aasta võit Hendrik Krummi konkursil Saaremaal, aga rollidest ka Papageno ja Sharpless. Kus midagi põnevat ja kaasaegset klaveriga seotud, seal võib kindlasti K.-A. Sumerat kohata, mis pole aga sugugi talle ainuomane artisti ampluaa ning järjest tõsisemalt annab Sumera endast märku kui suurepärane kammermuusik ja ansamblist.

Need ülalnimetatud kolm noort muusikut on siis otsustanud välja tulla Gustav Mahleri lauludega pealkirja all “Poisi võlusarv”. Saksa rahvaluule kogumiku tekste on Mahler kasutanud 21 korral. Ajavahemikus 1887 – 1890 üheksa laulu ja 1892 – 1899 12 laulu esialgselt pealkirja all “Humoreskid”. Igatahes pole tegemist tsükliga, vaid laule ühendab tekstide päritoluallikas. Seda põnevam on arvatavasti neist kava koostamine ning seda oli tehtud suurepäraselt, arvestades karakterite ja häälte vaheldust ning kooskõlagi. Hästi komponeeritud kavva mahtus 16 laulu, neist Annaliisa Pillaku esituses kuus, Taavi Tampuu esituses samuti kuus ja neli laulu duetina.

Mõlemal lauljal olid n-ö omad laulud, näiteks Pillakul “Wo die schönen Trompeten blasen” ja “Ich ging mit Lust durch einen grünen Wald” või Tampuul vägev kontserdi hakatusmarss “Aus! Aus!” ja leinav “Nicht wiedersehen”, mille esitust ei häirinud ka pisivead. Suurepäraselt mängiti välja duetid ning eriliselt soovin esile tõsta K.-A. Sumera lausa režiile pretendeerivat klaverimängu eelviimases neist pealkirjaga “Der Schildwache Nachtlied”, kus autor on võimaldanud pianistil sisse ja välja juhatada tüdruku ja poisi kõneka vestluse repliigid. See oli väga meisterlik.

Kontsert iseenesest oli põnev, vaid aeg-ajalt meenus üks ammune seik seoses meie legendaarse laulja Tiit Kuusikuga. Pärast üliedukat Schuberti tsükli “Talvine teekond” ettekannet Estonia kontserdisaalis ütles üks meie väga autoriteetne muusik (mitte laulja): “Suurepärane, suurepärane, milline hääl, aga miks ta ometi nii valjusti laulab.” Kuusiku puhul kõlas too etteheide teatavasti ka tunnustusena, sest tal lihtsalt oli selline hääl. See kõlas nagu Porsche roolis autojuhilt vabandus teda peatanud liikluspolitseinikule: “Andke andeks, aga see auto ei sõida ju aeglasemalt!” Meie lauljatel oli siin-seal tunda pingutust hääles ja seda enamasti mitte sisust lähtuvalt, vaid pigem tessituurist tingituna. Kindlasti on sadu võimalusi ja variante, kuidas selliseid Lied’e interpreteerida. Mina eelistan pigem jutustavat laadi kui tõsimeelselt romantilist läbielamist, eriti kui tekstid on pärit sealt, kust nad Mahleril nende laulude puhul on.

Uus aasta algas “Akadeemilises kammermuusikaski” reipalt ja lauluga – ETVs jooksis reklaam, Eesti Raadio salvestas ja lossi kohvik oli avatud.