Pole halba ilma heata

Kevadine distantsõpe, mille ajal toimus enamasti videote saatmine, tingis selle, et õpilastel ei olnud konkursivideo salvestamisel enam stressi.

MARJU ROOTS

Üleriigiline noorte pianistide konkurss „Eesti kõla“ 26. – 29. XI. Kunstiline juht ja peakorraldaja Martti Raide (Tallinna muusikakeskkool), žüriiliikmed Toomas Vana, Kari Tikkala ja Rūdolfs Vanks.

Noorte pianistide konkurss „Eesti kõla“ toimus sel aastal üheksandat korda ja esimest korda koroonaolude tõttu virtuaalsena. Otsus teha konkurss videovormis võeti vastu vaid mõned nädalad enne üritust ning tekitas alguses kurvastust ja isegi pahameelt, mis on ka mõistetav, sest elav ettekanne on elav ettekanne ja selle vastu ei saa miski. Kuid kui mõelda, et teine võimalus oleks olnud mängida peaaegu tühjale saalile, sest suurt inimeste kogunemist ühte ruumi poleks niikuinii saanud lubada, siis oli see lahendus parem, seda enam et videote vaadatavus oli üllatavalt suur, ulatudes kohati isegi sadade kordadeni.

Tänapäeval on paljudel koolidel juba väga hea salvestamise aparatuur, nii et videote helikvaliteet on päris hea, kui mõned üksikud erandid välja arvata. Kõige tähtsam on aga see, et olgu helikvaliteet ja tehnika millised tahes, ei suuda need varjata asjaolu, kas pianist on lihtsalt korralik nootide äramängija või muusik, kelles on see jumalik miski, mida ei saa õpetada.

Lai valik eesti muusikat

Peale konkursi vormi mõjutas koroona muidugi ka selle ettevalmistusperioodi. Mul puuduvad andmed, kui palju ja millistes koolides viirus kahju tekitas, aga näiteks Tallinna muusikakeskkoolis olid VII–XII klassi õpilased novembri esimesel poolel distantsõppel. Just sel ajal oleksid pidanud noored pianistid oma kava õpilaskontsertidel sisse mängima. See kõik jäi kahjuks ära ja videosalvestus oligi enamikul esimene ja viimane kord kava esitada. Distantsõpe on pillimängus üldse väga küsitava väärtusega ja sel on kasutegur võib-olla ainult nootide õppimise staadiumis, aga kahtlemata ei õpi vahetult enne konkurssi enam keegi noote. Kindlasti oli paljudes koolides samalaadseid tagasilööke ja õnnelikud on need, kellel seda ei juhtunud. Aga pole halba heata: kevadine distantsõpe, mille ajal enamasti toimus videote saatmine, tingis selle, et õpilastel polnud konkursivideo salvestamisel enam stressi. Kui varem olen õpilastega pidanud mõne konkursi eelvooruks video salvestama, siis juhtus ka parimate õpilastega, et keskendumisvõime kadus ja võtteid pidi tegema ikka palju, et saada mõni korralik salvestis. Seekord läks märksa valutumalt: näiteks minu kolmest osalenud õpilasest tegi kaks võtte ära esimese korraga ja ühega tegin kaks võtet. Mõnevõrra raske oli see, et video pidi olema ühes voos ja kogu kava tuli mängida järjest nagu kontserdil, aga nagu näha, saadi sellegagi hakkama.

Konkursist „Eesti kõla“ võtsid osa kuni 19aastased õpilased kõikjalt Eestist ja osalejaid oli tänavu 80. Konkurss peeti ühes voorus, kuues vanuserühmas ja kahes kategoorias (v.a I ja VI vanuserühmas). Ainult A-kategoorias võisid osaleda Tallinna muusikakeskkooli, Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli ja Heino Elleri muusikakooli õpilased. Teised said valida, kas osaleda A- või B-kategoorias. Repertuaari sisulise dominandi moodustas nagu alati eesti heliloojate klaverimuusika ning selle kõrval väärtustati konkursi kavas klassikalise stiili suurvormi ja Beethoveni loomingut.

Eesti muusika on sellel konkursil väga tähtsal kohal ja sel aastal oli valik meeldivalt mitmekülgne, hõlmates suurt osa eesti klaveriloomingu kullafondist. Kavas oli eesti heliloojate looming Rudolf Tobiasest Pärt Uusbergini. Nooremates vanuserühmades olid endiselt populaarsemad Riine Pajusaare ja Urmas Sisaski teosed, aga nende menu ei olnud enam nii valdav ja esindatud olid ka teised heliloojad. Tore oli see, et teosed enamasti ei kattunud ning üht ja sama lugu ei pidanud mitu korda kuulama. Eriti meeldejäävad eesti muusika esitajad olid sel konkursil minu arvates Marta Pärn (Heino Elleri „Prelüüd“), Hanna Liis Aunver (Sven Kullerkupu „Wormsi kellameister), Lilian Hindrikson (Eduard Oja „Vaikivad meeleolud“) ja Kasper Joel Nõgene (Pärt Uusbergi „Prelüüd-meditatsioon“). Eesti muusikat mängivad lapsed suure heameelega ja seda oli ka esitustes kuulda.

Nagu alati, on kõige keerulisem ja vaevanõudvam klassikalise stiili suurvorm, mis nõuab mängijalt häid tehnilisi oskusi, vormitunnetust, head meetrumit ja kõigi nende ülesannete kõrval veel eri karakterite ja kõlavärvide leidmist. Siiski leidus päris palju lapsi, kes said sellega hästi hakkama, ja kindlasti arendas see ülesanne kõikide osavõtjate oskusi. Tänavune aasta on kuulutatud pidulikult Beethoveni aastaks ning nii oli „Eesti kõlalgi“ V ja VI vanuserühma kohustuslikus kavas Beet­hoveni looming, aga Beethoveni muusikat mängiti ka nooremates vanuserühmades, sest õnneks on Beethovenil väga erineva raskusastmega sonaate ja muid teoseid. Väga hästi mängisid klassikalist suurvormi Marie Elisabeth Lehtmäe (Kuhlau sonatiin) ja Kasper Joel Nõgene (Haydni sonaat). Arvukatest Beethoveni interpretatsioonidest olid meeldejäävamad Markus Kadaste, Theodor Teppo, Miia Margaret Untera, Jana Potštarjova ja Lilian Hindriksoni esitused.

Kava kolmas punkt oli sisuliselt vabakava: I–III vanuserühmas oli küll nõutud programmilist teost, aga programmilist muusikat leiab hea tahtmise korral igast ajastust (rohkem küll alates romantismi­perioodist), seega oli valik suur ja lai. Paljud lahendasid selle nii, et võtsid ka kolmandaks teoseks eesti helilooja loo ja nii sai eesti muusika veel laiema kõlapinna. Kuna selle kavapunkti juures on raske tuua välja lemmikesinejaid, sest neid oleks liiga palju, siis nimetan kaks noort pianisti, kelle terve kava esitus oli minu arvates silmapaistev ja ere: Markus Kadaste ja Theodor Teppo.

Rohkem kindlust

Vaadanud-kuulanud ära kõik videod, panin salamisi imeks, miks olid nii vähesed väiksemate koolide õpetajad julgenud valida oma õpilasele võistlemiseks A-kategooria. Leian, et kui õpilane on alustanud õpinguid hiljemalt seitsmeaastaselt ja on ilmselgelt väga võimekas, siis oleks ausam, kui ta võistleks ikka A-kategoorias. B-kategooria on ju loodud selleks, et magusa võidu lootus oleks ka hiljem õpinguid alustanud või väiksema töövõimega lastel ning ka näiteks noorte ja suurte kogemusteta õpetajate õpilastel. Mingil määral viitab see õpetajate ebakindlusele ja oma õpilases kahtlemisele, milleks pole üldse põhjust. Sellest lähtuvalt oli A-kategoorias tase ühtlane, aga B-kategoorias kõikus ühest äärmusest teise. Toon siinkohal ära nende kolme pedagoogi nimed, kes ei valinud kergemat teed: Leonald Kaidja (Rae huvialakool), Ljudmila Homjakova (Narva muusikakool) ja Jelena Golub (Tartu I muusikakool). Aplaus neile!

Ma ei suutnud vastu panna kiusatusele koostada omaenda edetabel, et seda pärast žürii omaga võrrelda. Võrdlus andis sellise tulemuse, et laureaatide ring oli enam-vähem sama. Kohtade järjestus oli kohati teistsugune, aga see on ka loomulik, sest arvamused ei pruugi kattuda – muusikas on hindamine siiski subjektiivne ega pretendeeri absoluutsele tõele. Niisiis võin kinnitada, et žürii koosseisus Toomas Vana, Kari Tikkala ja Rūdolfs Vanks oli igati omal kohal ja – mis peaasi – heatahtlik, nagu üks noortekonkursi žürii peakski olema.