Põlvkondadevahelise sideme tõestus

Pühalepa kirikus tähistati Erkki-Sven Tüüri peatselt saabuvat kuuekümnendat sünnipäeva kompaktse tagasivaatega helilooja loomingule.

TALVI NURGAMAA

VIII Pühalepa muusikafestival „Juubeli eri“ 2. – 4. VIII Hiiumaal. Kontserdid „Noor Tüür“, Tallinna Kammerorkester, Riho Sibul elektrikitarril, dirigent Tõnu Kaljuste; „Klassikatähed ja Tüür“, Marcel Johannes Kits tšellol, Katariina Maria Kits viiulil, Sten Heinoja klaveril, Tanel-Eiko Novikov löökpillidel; Erkki-Sven Tüüri ja Tõnu Kõrvitsa teosed saksofonikvarteti Raschèr ja kammerkoori Collegium Musicale esituses, dirigent Endrik Üksvärav.

Augustikuu esimesel päikesepaistelisel nädalavahetusel leidis aset juba kaheksas Pühalepa muusikafestival, mida on iseloomustanud nii kontserdikavade kui ka esitajate mitmekesisus: ette on kantud varajast muusikat ajastu pillidel, aga ka eesti värskemat heliloomingut. Tänavune festival „Juubeli eri“ püha Laurentsiuse kirikus, kuhu kuulajaskond mahutus haruldase täpsusega – ei ühtegi vaba kohta –, oli keskendatud kolmele tähtpäevale. Tähistati Erkki-Sven Tüüri peatselt saabuvat kuuekümnendat sünnipäeva, Tõnu Kõrvisa hiljutist viiekümnendat sünnipäeva ning sedagi, et festivali viimasel õhtul üles astunud saksofonikvartetil Raschèr täitus viiskümmend tegevusaastat. Raskuspunkt oli Erkki-Sven Tüüril ja just tema varasemal loomingul. Tema sel aastal Pühalepa festivalil ette kantud hiliseim teos oli 2007. aastal kirjutatud „Pihtimus“ („Confession“) sooloviiulile Katariina Maria Kitse esituses. Osalt võis kava­valiku tingida ka koht: väike Pühalepa kirik seab omad piirid, kui suure koosseisuga seal sümfoonilise muusika suurmeistri teoseid esitada saab. Teiselt poolt oli ajal, mil Tüüri uuemat loomingut kantakse ette üle terve maailma, kolme kontserti hõlmav kompaktne tagasivaade helilooja loomingule kodusaarel igati õigustatud.

Tallinna Kammerorkestri kontserdil saigi kuulda teoseid, mis kaiguvad Tüüri loomingu austajail kõrvus kohe, kui mainida Tallinna Kammerorkestrit, Tõnu Kaljustet ja Erkki-Sven Tüüri. Sellised teosed on kindlasti „Action. Passion. Illusion“, aga ka „Insula Deserta“ ja „Lighthouse“. Mõnest lustakast vahejuhtumist hoolimata imetlesin ka seekord kammerorkestri head kõla, artikulatsiooni, tunnetust ja karaktereid teoste esitamisel. Orkester mahtus väga napilt Pühalepa kiriku võlviga eraldatud kooriossa ning mulle näis, et kogu kõla justkui võimendus kooriosas kui eraldi kõlakojas ja kandus alles seejärel lööviosas istuva publikuni. See omakorda tähendas, et kõik pillirühmad olid peaaegu võrdselt väga hästi jälgitavad. Esmakordselt tulid sel kontserdil ettekandele Tõnu Kaljuste seade Tüüri esimesest keelpillikvartetist ja instrumentaalversioon In Spe loost „Uus ja vana …“, kus Riho Sibula poolt esitatud väga tundlikult kujundatud meloodia toetus keelpilli pizzicato-akordidele. Suuremale koosseisule tehtud kammerteoste seaded tekitavad minus tihtipeale vastakaid tundeid: leidub üsna mitmeid keelpillikvartette ja klaverikvintette, mis näivad orkestraalselt intensiivse kõlafaktuuri poolest suuremale koosseisule hästi sobivat, ent vahel on ka väga häid seadeid kuulates tunne, et suurema koosseisu puhul on kõlaline intensiivsus hoopis lahjenenud. Tüüri esimese keelpillikvarteti „In memoriam Urmas Kibuspuu“ seade oli põnev kuulamis­kogemus. Tõnu Kaljuste oli jaotanud kvarteti leidlikult tutti- ja soolomaterjaliks: soololõigud olid esmakuulamisel igati õigustatud ja oli põnev jälgida, kuidas kogu keelpillirühmaga mängitud faktuur avaldus originaalist erinevalt ja tämbriliselt hoopis teistmoodi. Kõrges registris olid mõned üksikud hetked, mis intonatsiooni ebakindluse tõttu mind sel kontserdil ei veennud – võimalik, et need oleksid paremini toiminud soolomaterjalina.

Tänavune festival „Juubeli eri“ püha Laurentsiuse kirikus keskendus kolmele tähtpäevale: tähistati Erkki-Sven Tüüri peatselt saabuvat kuuekümnendat sünnipäeva, Tõnu Kõrvitsa hiljutist viiekümnendat sünnipäeva ning sedagi, et festivali viimasel õhtul üles astunud saksofonikvartetil Raschèr täitus viiskümmend tegevusaastat.

Kristel Üksvärav

Rohkelt elamusi pakkus ka festivali teine kontsert, mis oli nelja klassikatähe ehk Katariina Maria Kitse, Marcel Johannes Kitse, Sten Heinoja ja Tanel-Eiko Novikovi päralt. Tüüri soolo- ja kammerteoste kõrvale sobitus suurepäraselt kavva György Ligeti ja Lepo Sumera looming. Meelde jäid Lepo Sumera „Pala aastast 1981“ Sten Heinoja laia dünaamilise ja väljendusliku ampluaaga ning lõpuni hästi üles ehitatud esituses ning Tüüri „Motus I“, kus Tanel-Eiko Novikov tõi oskuslikult välja nüansse, sulandades marimba kõla teiste löökpillidega. Mulle meeldis väga veel Marcel Johannes Kitse ja Sten Heinoja ansamblimäng ning muusikalise materjali arendus teoses „Pühendus“ („Dedication“). „Pihtimus“ sooloviiulile kandis aga esituse algushetkedel nii kuulaja kui ka esitaja spektraalsele mängumaale. Ei puudunud ka tüürilik rütmiline element, mis teeb mu väga tundlikuks vibraato kasutuse suhtes (kui teatud tüüpi vibraatoga on liialdatud, lõhub see justkui teose karakteri ja rütmi struktuuri). Klassikatähtede kontserdil publikule teoseid tutvustades nentis helilooja, et kui tema teoseid esitavad inimesed, kes on nooremad kui tema oma lapsed, annab tunnistust põlvkondadevahelisest sidemest.

Sidet põlvkondade vahel hoiab kindlasti ka 1969. aastal moodustatud saksofonikvartett Raschèr, kes kannab edasi Sigurd Raschèri traditsioone ning on tunnustust leidnud nii uute heliteoste ettekannete kui ka Bachi interpretatsioonidega. Erandlikult kasutab kvartett ajaloolisi pille, mille kõla on hoopis teistsugune. Seda võis tähele panna (kõigi nelja pilli), aga eriti just sopransaksofoni puhul, mille tämber näis tavapärasest mahedam ja sügavam. Kõrvitsa teoses „Hümnid läänerannikult“ nautisin saksofonikvarteti väga mõjusaid eesti-rootsi rahvakoraali tekstidel põhinevate osade preluudiume ja postluudiume, millega Collegium Musicale koor oskas väga hästi haakuda. Kui esimesel kammerorkestri kontserdil tundus võlvitagune kiriku kooriosa akustikat võimendavat, siis koor jäi saksofoni­kvarteti taga paiknedes pisut tuhmiks. Tüüri „Meditatio“ esitamisel oli Raschèri kvartett solistlike passaažidega väga hea impulsiandja ja vajadusel suurepärane sulanduja, andes kaudselt koorile huvitava metalse orkestraalse tämbri. Nii tuli ilmekalt esile „Meditatio“ kriipiv dissoneeriv helikeel, mis ilmestas teravalt – kohati isegi otseste muusikaliste kujunditega – Canterbury Anselmi XI sajandi lõpust pärit teksti.

Pühalepa muusikafestival on kindlasti oluline kohaliku kultuuri kandja ning sellise kava ja esinejatega nagu tänavusel festivalil meelitatakse Hiiumaale asjatundlik publik kaugemaltki. Seda enam panid mõtlema kontserte raaminud ja pärast sügavaid muusikaelamusi lausa karastavalt mõjunud kõned, mis võiksid väga edukalt leida väljundi festivali raames eraldi toimuval tuluõhtul või väljaande (antud juhul Gustav Liidi elulooraamatu) esitlusel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht