Poolsajand Ellerita

Heino Elleril läks korda jääda salapäraseks mitmel moel ja lõpuni, andes kujutlusvõimele vaid harvad teeviidad – kõik muu jäi suletuks muusikalisse sisemaailma.

TAAVI HARK

Vabaduse väljaku lähistel, püstitatuna Georg Otsa nimelise Tallinna muusika­kooli esisele haljasalale, püüab pilku üks büst. Kõrgelt postamendilt piidleb möödujaid tõsise ilmega mees, keda vaevalt võiks kujutleda sisemise muigega mõtlemas Horatiuse sõnadele „exegi monumentum“.1 Daatumid (1887–1970), mis sealsamas raidkirjas loetavad, annavad mõista, et austatu – helilooja Heino Elleri – igavikku lahkumisest on möödas pool sajandit. Mõtteis Ellerisse puutuvat vaagides saab üha selgemaks, et tema kunagi saavutatu on monumendi näivast tardumusest hoolimata elav, kõnetav ja aina päevakohasem. Või peaks nendele tõdemustele lisama küsimärgi?

Elleri elusamus

Mõtleja Theodor W. Adorno möönab kriitiliselt oma „Uue muusika filosoofia“ avapeatükis – muide, äsja ilmus see raamat Jaan Rossi osavas eestinduses! –, et kultuuritööstus teeb teistsuguse muusika esilekerkimise võimatuks ning paneb siis tollele tõkestatud muusikale süüks „saavutuste“ puudumise.2 Samas vaimus mõeldes võime küsida: kas Heino Elleri muusikas saavutatu ületab üldse museaalse tähtsuse? On sellel tänapäeva kuulajale veel midagi öelda? Või on Elleri vaeva viljad jäänud üksnes pidupäevadel tundelist meenutamist väärivaks? Pole vähimatki põhjust vastuseid ette kirjutada ega sobivateks loosungiteks vormida, sest otsuse langetamiseks on iga huvilise võimalused ootamatult avarad ning avarduvad ilmselt lähiajal veelgi.

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Olari Eltsi kaks toekat albumit Heino Elleri orkestriteostega loovad võimaluse mitmeid töid kuulata esimest korda kogu nende säras ja tänapäevase kõlalise ruumilisusega, mida poole sajandi tagune helitehniline tase ega ka kodumaiste orkestrite toonane mängukultuur veel ei võimaldanud. Pianist Sten Lassmanni salvestatud Elleri klaveriteosed (seni on ilmunud kuus plaati, aga see pole kõik!) pakuvad oma koguhulgas erakordse võimaluse jälgida läbi aastakümnete meistri stiili arengut, julgeid katsetusi ja mõttelisi naasmisi. Nendest tõikadest nähtub, et Adorno kritiseeritud kultuuritööstuse peavoolule saavad tugevad isiksused ka vastu ujuda. Võib loota aina elusamat Elleri paremate teoste levikukulgu. Entusiasmi kergitavad ka mõned uued nooditrükised (kirjastaja teatri- ja muusikamuuseum). Need ehk aitavad natukenegi leevendada korraliku esitusmaterjali põuda, mis hoiab kogukat osa kodumaisest muusika­pärandist varjusurmas.

Isiksuse inspireeriv salapära

Salapäras peitub tugev külgetõmme. Heino Elleril läks korda jääda salapäraseks mitmel moel ja lõpuni, andes kujutlus­võimele vaid harvad teeviidad, näiteks mõne vihjava pealkirja – kõik muu jäi suletuks muusikalisse siseilma. Pilli­kõlade ja struktuurimängude abil sündivat absoluutset muusikat luues vältis Eller ühest programmi, et ei sünniks helitöö, mis „teksti oma jalgadeks tarvitades mitte oma jalgel ei käi“ (Johannes Semperi kujukas väljendus). Helides öeldu omandab sedasi põneva mitme­tähendus­likkuse, millest omakorda võrsub vabadus olla iseseisev. Indiviidi vaba mõtlemine näibki Elleri juures tooniandev.

On huvitav mängitada mõtet sellest, kuidas võinuks kujuneda Heino Elleri helikeele edasine areng vabas maailmas läbi Elleri loomeaja.

Dr Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum

Elleri arvamuse kohaselt pidi muusika olema eelkõige ajakohane, individuaalne ja rahvuslikul alusel.3 Ei tea, kas on see sattumuslik, et ta kolm omadust just selliselt järjestatuna on sõnastanud. Igal juhul on Heino Elleri ajakohasuse või omapärase eneseväljenduse otsinguid kirjasõnas märksa vähem lahatud kui näiteks helikeele rahvuslikkuse otsimist. Kõneldes eestilikkusest muusikas, mõeldakse sageli toetumist rahvalaulule või ka laulupidude traditsiooni, mille taustal mõjub Elleri läbini instrumentaalne mõtlemine lausa ebaeestilikult. Rahvuslikkusele keskendunud uurimistraditsiooni ajaloolisi põhjusi võib ju mõista, aga küllap on siingi oodata uusi suundumusi.

Ilmneb, et ellerlikuks võib pidada karjaga kaasa kajamise asemel isemõtlejalikku elust läbiminekut, kus väärtustatakse algupärast, julget, omanäolist ja ausat. Hiljutiste aastate kildkondlike nääklemiste taustale mõeldes mõjub viie kümnendi eest lahkunud Elleri mõtteviis eriti värskelt ja inspireerivalt, et mitte öelda – eeskujulikult.

Silmapaistva joone õpetaja Ellerist kõneldes on sõnastanud muusikateadlane Helju Tauk ühes juubelipühenduses: „Just tema juures kogeme, et Õpetaja algab eeskätt inimesest.“4 Naelapea pihta tabatud! Akadeemilises keskkonnas toidavad ikkagi isiksused õppija tahet saada paremaks. Moodsad rahvusvahelised õppekavad või sulni suhtekorraldaja koostatud arengustrateegiad on mitu järku tähtsusetumad.

Loodus ja looja

Huvitavaid tähelepanekuid Elleri loomingu puudetest looduse ja rahvamuusikaga on teinud Leo Normet: „Vana rahvalaulu feminiinsele loodusnägemusele astus vastu maskuliinne vaade mitte ainult Elleri [—] loomingus. Loodus polnud [—] ilutsemisobjektiks, vaid seisis n-ö sealpool head ja kurja.“5 See on lisandus Heino Elleri loodusearmastaja kuvandile, et mitte jätta Ellerist lihtsa­meelse looduseimetleja muljet. See läheks teravasse vastuollu tema muusikaga, mille kuulamine toob välja hoopis huvitavama suhtumise loodusesse ja leiame ka tumedamate hoovuste kaja, ähvardavat, salapärast, veidratki. Mõelgem või sümfoonilistele poeemidele „Öö hüüded“ ja „Viirastused“, kus kombatakse küllalt huvitavaid äärmusi.

Elleri kaasaegsetele arvustajatelegi ei jäänud ta omapärane suhtumine märkamata. Leiti, et Eller on looduse väljenduste tabamises piirideni tungiv ja leidlik, juhitakse ka tähelepanu tema „erandlisele individuaalsele minale“, mida iseloomustavad lakkamatu sisemine erutus, kestev ärevus, silmapilgu kirglikkus, salapärasus jne.6 Eller oli looduse saladuste väljameelitaja ning seal peituv ei piirdu kaugeltki nostalgilise, helge ja armastusväärsega.

Mis olnuks, kui …

Harmoonia funktsionaalse süsteemi monopoli lõpp tõi XX sajandi esimesel poolel tasahilju ka eesti muusikasse aina enam ruumi strukturaalsele mõtlemisele. On huvitav mängitada mõtet, kuidas võinuks kujuneda Heino Elleri helikeele edasine areng, olnuks võimalik elu vabas maailmas läbi Elleri loomeaja. Oma loomingusse puutuvaid mõtteid jagas Eller varemgi ülinapilt, aga iseäranis vähe teame tema sellekohaseid mõtte­käike Nõukogude perioodist. Dokumentaalset materjali, mida saaks ausaks ja vahetuks pidada, ei olegi säilinud.

Kuidas me ka ei vaatleks Elleri loomingut 1940. aastatest alates, näib see nn Tallinna periood tähistavat tagasiminekut, vähemalt väljendus­vahendite uudsuse ja julguse, küllap ka originaalsuse poolest. Selle üle ei ole praegu lihtne otsustada, kas oli põhjus Tallinna konservatooriumis valitsenud konservatiivses õhkkonnas või keerukates kultuuripoliitilistes oludes.7

Need hämarad ajad on sünnitanud veel vastuseta küsimusi edasiseks uurimiseks. Kuidas Elleri elukäik ja sellest võrsunud isikumüüt on mõjutanud tema teoste vastuvõttu? Kui poleks tulnud okupatsioonide segadust ja ebakindlust, mis Ellerile omast alalhoidlikkust veelgi võimendas, kas võinuks Ellerist kujuneda hoopis radikaalsem ja vihasem muusikamees à la Arnold Schönberg?

Kindel on, et veel leidub Heino Elleris avastamata ja läbi uurimata tahke, veel on kõlamata väga heas ettekandes muusikat, veel püsib huvi tema parimate teoste vastu. Praegugi näib kehtivat Helju Taugi aastakümnete tagune üldistus: „See muusika on alles kasvu­ajas, avardudes üha koos oma kuulajate kõrva ja vastuvõtuvõimega.“8 Kui lähiajal pole vist lootustki mõnd Heino Elleri suuremat orkestriteost elavas ettekandes kuulda, siis ajutist tröösti peaks pakkuma ka mõni suurepärane salvestis. Eks seegi on monument!

1 Ladina keelest vabalt tõlgituna: olen endale rajanud mälestusmärgi.

2 Theodor W. Adorno, Uue muusika filosoofia. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2020, lk 35.

3 Mart Humal (toim), Heino Eller oma aja peeglis. Eesti Raamat, Tallinn 1987, lk 246.

4 Helju Tauk. Muusikast võlutud. Ilmamaa, Tartu 2010, lk 111.

5 Leo Normet. Sibeliuse kaudu maailma. Ilmamaa, Tartu 2004, lk 69.

6 Mart Humal (toim), Heino Eller oma aja peeglis. Eesti Raamat, Tallinn 1987, lk 184.

7 Mart Humal, Heino Eller ja Tartu koolkond. http://www.ooper.parnu.ee/emf/EMF_tekst/HUMAL_HEINO_ELLER_JA_TARTU_KOOLKOND.htm

8 Helju Tauk. Muusikast võlutud. Ilmamaa, Tartu 2010, lk 111.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht