Pöördumatult soe klassika

Häid lugusid on Eplikul nii palju, et ta võiks neist kokku panna terve hittidest koosneva kontserdisarja – ja ei läheks sugugi üheplaaniliseks.

MARIA MÖLDER

Eesti Kontserdi kontsert „Estonian Voices, Vaiko Eplik ja Eliit“ 11. III Estonia kontserdisaalis. Estonian Voices: Maria Väli, Mirjam Dede, Kadri Voorand, Mikk Dede, Rasmus Erismaa ja Aare Külama. Eliit: Vaiko Eplik (laul, klaver, kitarrid, elektrisitar), Sten Šeripov (kitarr, laul), Kostja Tsõbulevski (basskitarr, laul) ja Kallervo Karu (trummid). Kavas Vaiko Epliku ja Estonian Voicese repertuaari laulud.

Olen Vaiko Eplikuga peaaegu üheealine ja temaga justkui koos kasvanud. Paistab, et igaühel, kes Epliku muusikast midagi peab, on tema helimaailmaga omad rituaalid. Kontserdil oli muhedalt juttu, et ühel Estonian Voicese lauljal on Epliku „Nähtamatus“ olnud aastaid äratuslugu, teisel aga saunapidude hilisöine-varahommikune lõpulaul. Eks ole minulgi omad juhtumised, kus olen lootnud, et äkki edastatakse tema lugudega mulle mõni kodeeritud sõnum.

Mingil ajal on Vaiko Epliku loomingus olnud rohkem elujaatavust ja uljust, isegi meeldivalt musta huumorit, siis aga siginenud sekka mõtlikkust ja kannatusi. Ühest küljest vahelduvad tunded vastavalt sellele, mis elu ette toob, kuid teatud tasakaalukus tuleb muusikasse aastatega, hullumeelne energia jällegi väheneb. Niisiis, Vaiko on jäänud vanemaks – ja nii ka mina. Ometigi oleksin oodanud, et kuigi Estonia kontserdisaali debüüt paistis Eplikus tekitavat pisukest aukartust (vähemalt nii ta ennast väljendas), on kontserdil rohkem seikluslikkust, vahest koguni mässumeelsust, nagu seda temas tean olevat. Praegu väljendus tema mõnus eneseiroonia peamiselt vahetekstides, aga oleks võinud pisut rohkem jõuda ka muusikavalikusse.

Nõnda oligi huvitav jälgida, millised lood pääsevad aastate loomingu hulgast selle kontserdi kavva, sest on hitte, mida ikka nõutakse, aga muusik ju muutub, areneb. Ei ole Vaiko enam see Vaiko, ei ole ka mina see, kes tema esimese Eliidi plaadi ilmumise aegu. Lemmiklauludki on vahepeal leitud järgmiste albumite pealt (kontserdi kavas ei olnud esimeselt Eliidi albumilt ühtki lugu). Loodetavasti tehti lauluvalik koos Estonian Voicesega ja kindlasti arvestati ka sellega, kuidas kõlavad need vokaalansambliga. Tuleb tunnistada, et Vaiko Epliku ja Eliidi laulud ei muutunud kardinaalselt sellest, et solisti taustal kõlavaid vokaalpartiisid esitas kuuest lauljast koosnev vokaal­grupp, kes oli koos publiku ees. Estonian Voicese lavalolek ei teinud lugudest uueväärseid, vaid andis heal juhul väheke uue värvi. Ühe erandina tuleb koos esitatud lugudest meelde „Homne päev“, kus tuleb esile, et bossanoovaga ühendatud kuuekümnendate aastate vaib („pa-pa-pa-pa-pa-ra-pa“), millest Epliku rokklooming on paljuski mõjutatud, võidab paisutatud vokaalgrupist suurel määral.

Paratamatult tuleb võrdlusena meelde, kuidas istusin Vaiko Epliku ja Kristjan Randalu esimesel ühiskontserdil, mis anti 2010. aasta „Jazzkaarel“ (sellest sai hiljem album „Kooskõla“, millele on praeguseks tehtud ka järg „Lahkhelid“). Siis hoidsin lausa jõuga toolist kinni, sest kuuldu tõepoolest rabas: kahe geniaalse muusiku koostöö oli teinud Epliku loomingust midagi uut ja täiesti võimsat, iga muutus üllatas ja vallandas kõrvas mõnulaine. See oli mingis mõttes kooskõlas Vaiko Epliku ja Eliidi varasema improtaustaga, sest live’is esinetigi 2000ndatel selle nime all peamiselt või vähemalt sageli lustakate improkavadega. Ent Randalu oli avanud Epliku muusikas täiesti uue lehekülje ja nähtavasti avaldab see tolle loomingule märkimisväärset mõju siiamaani, kuna Epliku viimane sooloalbum „Klišeed“ (2023, ilma Eliidita) on taas mingil määral džässilik ja sisaldab ka instrumentaallugusid.

Midagi nõnda haaravat sai nüüd tunda, kui Estonian Voices esitas ühe lisapalana Epliku laulu „Nähtamatus“. Estonian Voicese laulja Maria Väli seades tuli välja kogu vokaalansambli tulevärk, just selles mõttes, et üks lugu hõlmas väga vaiksed taustahääled, soolorepliigid, aga ka nende tohutu hääleulatuse ja tämbraalse mitmekesisuse. Tõepoolest, tundub mõneti ebaaus Estonian Voices niiviisi taustale suruda, sest kõike seda ei kuule nii hästi välja kui muidu. Omapead lauldes kasutavad nad oskuslikult oma koosseisu kõiki registreid ja tämbreid, nii et kuulates võib tarduda. See pole ainult ebamaine laulmine, mis vapustab. Jah, igaüks neist on eraldi vaimustav solist ja kui kõik need lauljad kokku panna, on see lihtsalt erakordne elamus. Kuid iga hääle panevad terviku nimel tööle suurepärased, just nende häälte eripäraga arvestavad arranžeeringud, mille autorid on Aare Külama, Maria Väli ja Arno Tamm (loodan, et ma ei lasknud kellegi nime kõrvust mööda). „Neid ei saa kauaks omapead jätta – liiga head!“ lausus Estonian Voicese kohta ka Vaiko, kui Eliit oli lavale tagasi jõudnud.

Mida rohkem rahvast on laval ja mida ettemääratumad on muusikapartiid, seda vähem jääb ruumi sellele miskile, mis teeb muusikast tõelise ja ainukordse elamuse. Kas selline koostöövorm võtab äkki mingi spontaansuse, mis on bändi puhul vajalik? Seekord peab tõdema, et kui Eliit ja Estonian Voices esinesid koos, siis oli imet vähe, sest arusaadavalt domineerib rokkansambel juba helivaljuselt vokaalansambli üle, isegi kui trummid on paigutatud klaasi taha ja toonmeistrid tasemel. Ka Estonia kontserdisaal ei ole akustiliselt kerge koht, kus selliseid koosseise kõlaliselt sulandada.

Õhus oli ka natuke Kesk-Eesti vaibi: Raplamaalt pärit Vaiko Eplik sai laval kokku Türilt pärit Estonian Voicese lauljate Mikk ja Mirjam Dedega, viimasega laulis koguni duetti loos „Nelgid“, mis on, tuleb välja, Raimond Valgre loo irooniline töötlus (tagatipuks elanud ka Valgre esimesed kaheksa aastat Raplas).

Eliidi koosseis on tõesti oma alal eliit. Praeguses Eliidis on Eplikuga koos laval Sten Šeripov, kes on mänginud peale Eliidi päris mitmes kultusansamblis (Röövel Ööbik, J.M.K.E. ja Holmes) ja vahepeal tundus, et peaaegu kõigis Eesti filmides kõlab tema originaalmuusika. Kostja Tsõbulevski praegune bänd Gram-Of-Fun sai viimasel Eesti muusikaauhindade tseremoonial aasta albumi ja debüütalbumi auhinna, kuid teda mäletatakse ka koosseisust Aides ja ka tema sooloprojekt Levski tõmbas tähelepanu. Trummar Kallervo Karu sai muusikuna hoo sisse ansamblist Slide-Fifty, kuid on mänginud ka bändides Toe Tag ja Chungin & The Strap-On-Faggots.

Lõpuks on Eliit ka Eplikule vaid üks võimalus oma ideede vormistamiseks. Tema esimene tuntud bänd Claire’s Birth­day esineb sel suvel üle hulga aastate esimest korda taas koos, vahepeal on olnud ka Ruffus ja pungilik Koer ning Eliit on samuti tegevusvormi ja koosseisu vahetanud. Eplik on praeguseks laulukirjutaja ja muusikaprodutsendina koostööd teinud paljude Eesti muusikatippudega ja viinud uuele tasemele ka uusi tegijaid. Häid lugusid on Eplikul nii palju, et ta võiks neist kokku panna terve hittidest koosneva kontserdisarja – ja ei läheks sugugi üheplaaniliseks.

Mis tunne on olla veidi üle neljakümnesena klassik? Ei kujuta ette. Et klassiku katse kontsert ajalukku jäädvustada ei läheks lörri, olgu mainitud, et loos „Pöördumatult soe“ mängis Vaiko Eplik Estonia kontserdisaalis nähtavasti esimest korda elektrisitarit, mille kõla on päris veider, aga tõepoolest sobib looga. Aga jah, klassik, mitte pelgalt parketikõlbulik – seda on Valgetähe IV klassi teenetemärgi omanik juba ammu. Ja varsti vanameister, mis siin salata. Sama küsimus kehtib võib-olla ka Kadri Voorandi kohta, kes on pisut noorem, ent sel kontserdil eriti ei figureerinud. Ta astus üles vaid ansamblikaaslastega koos ja Estonian Voices esitas ühe tema loo „Ma ootan su ära“, mida olen varem kuulnud Voorandi ja Mihkel Mälgandi duo repertuaaris.

Vaiko Eplik nentis, et talle täitsa meeldib selline töö, et saab Steinwayd klõbistada ja Estonian Voicest kuulata. Kontsert oli mu meelest nauditav, ehkki vahest iga noot ei raputanud seekord maailma – see-eest päästab selle armastus! (Nõnda kinnitati viimase lisalooga.) Minu meelest on Eesti Kontserdil päris hea mõte kutsuda Epliku ja teiste tasemel popmuusikute abil kontserdisaali rahvast, kes muidu ehk ei taipaks sinna oma jalga tõsta. Kui oli kõlanud n-ö ametliku kava lõpulaul „Lauludest ja muust“, siis oli kuulda sellist müdistamist ja huilgamist, millesarnast ei ole Estonia kontserdisaalis kuulnud ammu.