Prānāyāma läbi EMA ninasõõrme*

Süvenes veendumus, et Sven Grünbergi „Hingus“ on elavaks ettekandeks vägagi sobilik teos ja EMA on esituseks täpselt õige koosseis.

KAUR GARŠNEK

Sven Grünbergi autorikontsert „Hingus“ 15. V kell 19 Estonia kontserdisaalis. Sven Grünberg, Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel (EMA): Taavi Kerikmäe, Ekke Västrik, Tarmo Johannes, Mihkel Tomberg, Theodore Parker ja Doris Hallmägi; visuaalprogrammi autor Tencu.

40 aastat tagasi (ehk aastal 1981) ilmus Sven Grünbergi esimene autoriplaat „Hingus“, mis teadaolevalt oli ka esimene Nõukogude Liidus üllitatud elektroonilise muusika autoriplaat. Muusika mängiti sisse eri süntesaatoritel (sh Moskvas toasuurune EMS Synthi 100 ja Riiast üheks päevaks laenatud ARP Omni II), peale selle leidsid kasutust akustilised instrumendid, näiteks mitme­sugused löökpillid ning Rapla kiriku ja Tallinna toomkiriku orel. Ühesõnaga, suurejooneline ja tehniliselt keerukas projekt. Paraku ei jäänud helilooja plaadi helikvaliteediga rahule – see olevat olnud lausa „katastroofiliselt halb“. Ometi on just see vinüülplaat osutunud paljudele märgiliseks või koguni ilmutuslikuks, nii mõnelgi on see kodus ammu ribadeks kuulatud. Nii et kui nüüd EMA kuulutas välja teose esiettekande, siis oli õhk ootusest paks – seda enam, et teost ei olnud kunagi noodistatud ning partituur tuli salvestiste ja mälujälgede põhjal rekonstrueerida, samal ajal kui Grünberg oli avaldanud kahtlust, kas teost üldse annab elavas ettekandes esitada.

Mulle on Grünbergi muusikasalvestistest kõige inspireerivam ansambli Mess looming ja Grünbergi muusika filmile „Hukkunud Alpinisti hotell“. „Hinguseni“ (mille materjal valmis mainitutest hiljem, kuid ilmus plaadina varem) jõudsin õigupoolest kummalise ringiga, kuid sellegipoolest oli ka minu ootusärevus kõrgel. Pinget aitas ülal hoida viimasel hetkel tehtud otsus vahetada ära kontserdi pooled. Nimelt pidi esimeses pooles algselt kõlama kõnealuse plaadi materjal koos „Hinguse“ tsükli uue osaga, teises pooles lubati aga vestlust heliloojaga ja viimaks filmimuusika programmi. See oleks olnud ka esitajatele lihtsam – saada põhiteosega võimalikult ruttu ühele poole ja siis nautida „Naksitralle“ –, kuid ega kunstis peagi kõik kerge olema.

Niisiis algas õhtu hoopis meeleoluka vestlusega. Publik sai näiteks teada, kuidas Härmo Härm ehitas pärast igat bändiproovi Grünbergi süntesaatorit edasi, nii et järgmises proovis oli jälle laual justkui uus instrument, mõned huvitavamad funktsioonid jättis aga pillimeister sisse puhtalt hajameelsusest. Räägiti sellest, et ebastabiilne ja nihkuva häälestusega „firmakas“ analoog­süntesaator maksis kunagi sama palju kui maja Nõmmel. Grünberg tutvustas paari sõnaga oma seisukohta, et filmihelilooja peaks vajaduse korral suutma oma muusikat terviku huvides ka taandada. Viimaks saime teada, et elektroonilised instrumendid sobituvad „hinguse“ kontseptsiooniga kõige paremini sel lihtsal põhjusel, et vaid elektrooniline heli saab tekkida n-ö eimillestki ning kasvada ja kaduda märkamatult, samal ajal kui akustilistel pillidel jääb isegi väga peenetundeliselt mängides alati kuulda heli algus ja lõpp.

Järgnenud filmimuusikaprogramm aitas säilitada muhedat meeleolu, peale „Naksitrallide“ kõlas seal näiteks animafilmi „Klaabu“ muusika. Eks ole see omamoodi lapsepõlve popmuusika, mis vähemalt minu põlvkonnal tekitas kindlasti nostalgilise seose. Selline kergemat laadi avang aitas aga juhtida tähelepanu EMA koosseisule ja pillipargile. Elektroonilist kaadervärki oli laval omajagu, alustades arvutitest ja muudest digilahendustest ning lõpetades analoogsüntesaatoritega, millest üks oli olnud väidetavalt kasutusel ka „Hinguse“ originaalsalvestusel. Asi kiskus kraadi võrra huvitavamaks, kui kõlama hakkas muusika filmile „Hukkunud Alpinisti hotell“ – umbes täpselt nii, nagu see filmi alguses eimillestki välja ilmub. Taavi Kerikmäe soolosüntesaator oli täpselt õige tämbriga, taustal undavad tumekihid olid samuti originaalilähedased (tekkis isegi kahtlus, kas tegu pole mitte sämplitega). Ometigi tekkis minus võõrastus, sest külmalt kiunuv süntesaator kõlab heliribal ju tõesti improvisatsiooniliselt, hapralt ja otsinguliselt, kuid vorm, mille need otsingud võtavad, on aastatepikkuse korduse tulemusena kinnistunud ajukurdude vahele teatava in­variandina, millest hälbimine registreerub peaaegu et veana. Samasugust esteetilist kiivust ei tekkinud mul aga inspektor Glebsky unenäo ega laviini stseeni muusika suhtes, kuivõrd need lood on tihedama faktuuriga ja peavad töötlustele paremini vastu. Eriti mõjuvaks osutus võimsalt sünge „Laviin“.

Kui EMA kuulutas välja „Hinguse“ esiettekande, siis oli õhk ootusest paks – seda enam, et teost ei olnud kunagi noodistatud ning partituur tuli salvestiste ja mälujälgede põhjal rekonstrueerida, samal ajal kui Grünberg oli avaldanud kahtlust, kas teost üldse annab elavas ettekandes esitada.

Gunnar Laak / Eesti Kontsert

Tsükkel „Hingus“ haaras minu tähele­panu küll esimesest hetkest peale. Kuna paiknesin külgrõdul, kust avanes ansamblile väga hea vaade, siis olin pilguga naelutatud laval toimuvale. Alles tsükli lõpus märkasin, et kui esimeses pooles olin veel poole silmaga jälginud Tencu visuaale, kus filmimaterjal oli läbi joonistatud ja uut moodi elama pandud, siis „Hinguse“ lõpuks polnud ma tõesti vist kordagi lavalt kõrvale vaadanud ega ilmselt ka hinganud, nii et ma tõesti ei tea, mis seal suurel ekraanil jooksis.

Stabiilse harmooniaplaaniga „Hingus I“ mõjus omamoodi eelhäälestusena. See osa põhineb loomulikul mollil, peamiselt pentatoonikal, nii et tähelepanu läheb seal tämbritele ja dünaamikale, paisutustele ja vaibumistele. Prāṇā muudkui voolab ja kulgeb, tõmbub kokku ja lendab laiali. Rütmi­figuurid mõjuvad seal retsiteerivalt, nii et isegi Grünbergi budistlikku tausta teadmata võib tekkida seos Tiibeti budismi rituaalidega. Tämbriliselt oli kõik äratuntav. Leidus ka mõningaid erinevusi, kuid need mõjusid värskendavalt ning järjest enam süvenes veendumus, et tegemist on elavaks ettekandeks vägagi sobiliku teosega ja EMA on esituseks täpselt õige koosseis. Kõige rohkem tundsin ehk puudust kirikuorelist, mida elektroonilised pillid asendada ei suutnud, kuid selle vea saaks parandada vaid ühel viisil … Kirikus esitamist võiks ju kaaluda, sest Estonia kontserdisaali akustika tundus selle teose jaoks paiguti liiga „kuiv“. Järgnenud „Hingus II“ kujutab endast lühikest vaheosa, mille ajal tabasin end mõttelt, et mõningaid akustilisi löökpille oleks võinud siiski lisaks kasutada. „Hingus III“ vaheldab unelevaid passaaže võimsalt mõjuvate ja „ülespoole rebivate“ refräänidega, mis kulmineeruvad helistikumodulatsioonide reaga, valitsevasse heakõlalisusesse sõidavad seal aeg-ajalt sisse ka oreli klastrid. Nii melodramaatiliselt, kui see ka ei kõla, tõusevad mul seda osa kuulates iga kord ihukarvad püsti ja EMA esitus ei olnud mingi erand. „Hingus IV“ kulmineerub plaadil kirikukellade ja orelihelide atonaalse mürasulamiga, kuid Estonia kontserdisaalis jäid elemendid siiski eraldi kihtidena paigale. Üldiselt võib aga teose ettekannet pidada kindlalt õnnestunuks ja tõesti eriliseks sündmuseks.

Plaadil „Hingus“ leidub veel orientaalses früügia laadis „Valgusõis“, mis kõlas elavas ettekandes samuti täiesti äratuntavalt. Ometi on selge, et ka see teos võimaldab palju vabadust ja kõike noot-noodilt esitada ei saa ega pole vajagi. Meeldejääva meloodiaga „Teekond“ jäi aga millegipärast esitamata.

Viimaks kõlas Grünbergi uudisteose „Hingus 2021“ esiettekanne, mis algas külmalt ja kosmiliselt (kui soovite, siis nagu nimetu lugu nr 10 Aphex Twini albumilt „Selected Ambient Works Volume II“). Teose teine pool oli seevastu aktiivse rütmiga ja sõjakas, seal oli kasutatud hulgaliselt orkestripillide ja trummide sämpleid ning see tekitas mul paratamatult seose neofolk- ja martial industrial žanriga. Silme eest käisid läbi mõningad sõjapidamise arvutimängud, Tencu leegitsevad visuaalid tõid aga meelde Šiva kosmilise tuletantsu, millega põletatakse maailm tuhaks. Helilooja sõnul kajastab teos meie ärevaid aegu, milles annavad tooni globaalprobleemid ja murenev suhtluskultuur, kuid annab ka lootust tulevikuks. Seda lootust mina seal küll ei tajunud. Ometi on selge, et praegusel ajal oleks mõnevõrra kohatu põgeneda kuhugi mäetippu õndsust otsima ning helilooja vastumeelsust minevikuigatsuse taaselustamise suhtes võib igal juhul tervitada.

* Prāṇa – skr ’hingus’. Prāṇāyāma – Vana-India päritolu hingamise teadvustamise harjutus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht