Rahvusvaheline häälepidu Tallinnas

Tallinna a cappella festival polnud traditsiooniline koorifestival, vaid kaldu ansambliesteetika poole.

JOOSEP SANG

Tallinna a cappella festival 22. – 25. X Tallinnas, Jõhvis, Tartus ja Pärnus.

Läinud nädalavahetusel toimunud Tallinna a cappella festival on Eesti Kontserdi uus algatus, mille seeme pärineb 2018. aastast, kui ansambel Estonian Voices esines a cappella festivalil Londonis. Nelja kontserdipäeva ja esinejaga festival oli väike, kuid markeeris siiski a cappella muusika olulisemad suunad: klassikaline (The Tallis Scholars esitas XVI sajandi vaimulikku muusikat vaheldumisi nüüdisaegsega), traditsiooniline (Sardiinia meestelaul) ja popdžäss (Sloveenia popkoor Perpetuum Jazzile ning peokülalisi võõrustanud Estonian Voices).

Meil on mitmeid koorifestivale, kus esitatakse eri ajastute a cappella muusikat, ent suurt osa sellest repertuaarist saab laulda ka vokaalgrupiga: loomulikult varajast muusikat, aga ka teatud osa romantismiliteratuurist ja nüüdismuusikast. Tallinna a cappella festival polnud traditsiooniline koorifestival, vaid kaldu ansambliesteetika poole, ehkki Perpetuum Jazzile on oma 26 liikmega koor mis koor. Väikese koorina võib mõjuda ka kümne lauljaga The Tallis Scholars, seda enam et selle ees seisab muusikalist dramaturgiat ja esituslikku sünkrooni suunav dirigent.

Legendaarse Peter Phillipsi juhitud The Tallis Scholars tähistab paari aasta pärast 50. tegutsemisaastat. Lauljad on selle aja jooksul mõistagi vahetunud, kuid Phillipsile on töö ansambli kõla ja repertuaari kujundamisel olnud poole sajandi pikkune kontiinum. Puhtalt The Tallis Scholarsi esituste salvestamiseks loodud plaadifirma Gimell kataloog (75 albumit ja tuleb juurde) on olnud etaloniks mitme põlvkonna vanamuusikutele.

Tallinnas lauldud kava sisaldas muusikat kirikukalendri eri perioodideks ja pärines kahest ajastust: hilisrenessansist ja meie kaasajast. Kontserdi päris alguses oli tunda teatud kohanemist, aga juba hetk hiljem voolas ansambli vokaal vaba veena. Pool programmist koosnes XVI sajandi vaimulikust muusikast. Kõlasid Carlo Gesualdo responsooriumid ja Jacobus Galluse „Mirabile mysterium“. Veelgi hõrgumalt mõjusid pärast vaheaega kavas olnud inglise heliloojate teosed: John Sheppardi „Jesu salvator seculi redemptis“ ning ajastule omaste false relation’i võtetega pingestatud liinidega William Byrdi motett „O salutaris hostia“ ja lisaloona kõlanud Thomas Tallise laul „O nata lux“.

Mitmed kontserdi paeluvamad minutid möödusid aga hoopis nüüdis­muusikat kuulates. Kavas oli kolm Arvo Pärdi teost: „Tribute to Caesar“, „The Woman with the Alabaster Box“ ja „Which Was the Son of …“. Valik ingliskeelsete teoste kasuks oli tark ja tõhus: emakeeles laulnud muusikud sidusid suurepäraselt häälikuvärve ja teksti­fraase muusikaliste liinidega. Mõistagi on Pärdi esitamisel palju abi ansambli oskusest ja harjumusest laulda lineaar­selt ja tiheda legato’ga. Väga kuulama kutsuvalt kõlas inglase Matthew Martini 2016. aastal loodud „Jeremija nutulaulud“, suure dünaamilise diapasooni ja rohke polüfooniaga nõudlik teos, kus võlub enim põnevate mutatsioonidega harmooniakasutus.

Haarav ja liigutav oli Nico Muhly kaheosaline „Rough Notes“ ehk „Viimistlemata märkmed“, kus on tekstina kasutatud katkeid polaarekspeditsioonil hukkunud briti maadeuurija Robert Falcon Scotti päevikust. Esimene osa on kantud virmaliste nägemisest saadud iluelamusest, teises osas kõlavad aga lohutud read, kus Scott on leppimas enda ja kaaslaste vältimatu hukuga. Lõpulause „need viimistlemata märkmed ja meie surnukehad peavad jutustama meie lugu“ kõlab kurva kordusena, kuni taas ilmuvad taevase virvavalguse imet ülistavad sõnad, kandes surijad ja nende loo justkui igavikku.

Kõige rohkem pakkus festivalil mõtte­ainet ja avastusi-üllatusi neljaliikmelise Sardiinia ansambli Tenores de Oniferi esinemine. Tegemist oli sisuliselt loeng-kontserdiga ja selline valik oli õige, sest antud seletused juhatasid kuulaja meile kauge ja tundmatu muusika struktuuri ja sisu keerdkäikudesse. Sardiinia saare sajanditepikkust suulist sardikeelset laulutraditsiooni elus hoidvas nelikus on juhtroll solistil, kelle ühehäälsusele vastab kolmest häälest (mezza voce, contra ja basso) koosnev „koor“, kus hääled jagunevad kõige sagedamini laias seades mažoorseks kolmkõlaks ning kus toekas bass hoiab burdoon-nooti ja kaks ülemist (eriti keskmine) lisavad kohatist melismaatikat. Sellisel vägevat võhma nõudval laulmisel on tuntavalt aega peatav toime. Niigi kaua väldanud lood on oma loomupärases kontekstis ja keskkonnas usutavasti veelgi pikemad: võiksin kihla vedada, et eeslaulja vaatas kontserdi avaloo jooksul korduvalt kella, et seisundilummas aru saada, kui kaua laul on juba kestnud …

Pärimusliku ansamblilaulu suurim võlu ja väärtus on, et lauldakse nii, nagu nokk loodud: ei mingit hääleseadet, häälte nivelleerimist ega standardiseeritud kõla taotlemist. Võime otsida seda fenomeni kaugelt Gruusiast või Lõuna-Aafrikast või leida selle siitsamast kodust Setomaalt – avastada on palju. Tenores de Oniferi (pereansambel, kus kolm liiget neljast kannavad perekonna­nime Pirisi) lausus lavalt ka südamlikud lõpusõnad: nad on pühendunud oma väikese kultuuri hoidmisele ning iga antud kontsert on samm sellel teel. Sama mõtet ja eesmärki väärtustame eestlastena ju meiegi.

Perpetuum Jazzile on popkoor, kus on hästi tunda-näha nooruslikku indu ja energiat, aga sedagi, et kogu etteaste on põhjalikult paika pandud, läbi lavastatud ja koreograafiaga varustatud. Kollektiiv on valinud turvalise tee, esitades selliseid popmuusika megahitte nagu Cyndi Lauperi „True Colors“, Van Haleni „Jump“, Nirvana „Smells Like Teen Spirit“, Elvis Presley „Suspicious Minds“ ning Queeni, ABBA ja Michael Jacksoni edetabelilood. Seaded on efektsed ja kaunikesti keerulised ning lauljad said nendega ka hakkama. Tore oli ka see, et koori ridadest astus esile arvukalt soliste. Paljud efektid olid minu meelest siiski odavad ja mõni maitse mage, näiteks ABBA popurrii kohe kontserdi alguses. Kuid täissaal sai kogu raha eest head meelelahutust, mida praeguse stressi juures ongi väga vaja. Kui juba avalugude järel kõlas juubeldamist, siis lisaloo, Kool and the Gangi „Celebrationi“ ajal tantsis, hüppas ja huilgas kogu publik lausa ebaeestlasliku amplituudiga. Kontserdile lisas huvitava nüansi kalgil ilmel ja resoluutselt esitatud ansambli Muse hitt „Uprising“ („they will not control us, we will be victorious“), mis mõjus praeguses ajaraamis kui rivilaul neile, kes meil ja maa­ilmas võitlevad „diktatuuri“, „apartheidi“ ja „orjastamise“ vastu.

Estonian Voices oli keskses rollis „erilist teekonda muinasjutumaailma“ tõotanud „Ööjämmil“, kus ma ei käinud. Õnneks sai kuuikut kuulda ka Perpetuum Jazzile etteaste eel, pika kontserdi esimeses pooles. Suurel määral eestikeelses kavas oli palju uusi lugusid, näiteks ingliskeelne „Hope Never Dies“ kõlas aga lauljate kinnitusel vaid kaks päeva pärast seade valmimist. Ansambli kvaliteet on kindel nii sisu, esituse kui ka teistest eristuva stiili poolest. Loodan, et Estonian Voicese algatusest korraldada Tallinnas a cappella festival kujuneb traditsioon ning järgmiselgi aastal kuuleb kõlavaid hääli laiast ilmast.