Rännak helide ajatutes sfäärides

Kontsert oli tõestus Eesti muusikaelu rikkusest ja tõsisest konkurentsivõimest, mille üle saab ainult uhkust ja rõõmu tunda.

KERSTIN ELISABETH KULLERKUPP

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

ERSO sarja „Audiospaa“ kontsert „Back to the Future“ 4. XI Estonia kontserdisaalis. Taavi Kerikmäe (süntesaatorid), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Øyvind Torvundi „A Walk into the Future“ ehk „Jalutuskäik tulevikku“ (Eesti esiettekanne), Ülo Kriguli kontsert „Synlith“ süntesaatorile ja orkestrile (esiettekanne) ning John Adamsi „Harmonielehre“ (Eesti esiettekanne).

Kuidas näeks välja tagasi tulevikku minek ning üleüldse, mis on aeg? Nendel teemadel saab pärast möödunud reede hilisõhtust ERSO kontserti veel kaua mõtiskleda. Levinud on arusaam, et vanade põhimõtete juurest peab edasi liikuma – progressi kindlustamiseks püüeldakse kunstis millegi uue ja enneolematu poole. Kui aeg ei liigu edasi, siis on progressi mõiste palju keerukam, kuid samal ajal ka palju huvitavam. Aeg ju ei möödugi, vaid kulgeb. Kui aega pole, siis on elul ja surmal teistsugune tähendus. See paneb mõtlema universumi lõpmatuse peale: seal, kus paistab olevat lõpp, on hoopis millegi uue algus. Ei tasu unustada, et üpriski tihti võib uus olla unustatud vana. Piisab uue nurga alt vaatamisest. Usun, et nii nagu elus, on püsivad väärtused ka muusikas. Kindlasti on muusikas üks püsiväärtusi harmoonia. Selle tõestuseks on üks eredamaid näiteid John Adamsi „Harmonielehre“, mis sai sel kontserdil väärika Eesti esiettekande.

Õhtu algas aga hoopiski hoogsalt ja lõbusalt Øyvind Torvundi teosega „A Walk into the Future“ ehk „Jalutuskäik tulevikku“ orkestrile ja sample playback’ile. Kavalehte lugedes sain teada, et loo alguses kõlav humoorikas vilistatud meloodiaga trummimarss sümboliseerib teoses entusiastlikku, lihtsat ja lapsikut rännakule asumist. Sellel teekonnal kohtuti ilmselgelt tulnukatega, millele viitasid sämplilt kostnud ebamaiselt kosmilised helid. Mõni tulnukas oli sünge, kurjakuulutav ja rahu häiriv, kuid mõni jällegi inimlikult soe. Torvund oli pannud sämplilt kostnud teemad orkestriga dialoogi. Tihti arendas ta ka lindilt kostnut oskuslikult orkestripillides edasi, võis täheldada ka juhtteemasid, korduvaid kõlavärve, mis teoses selgelt välja joonistusid. Helipilt oli sedavõrd mõjus, et äratas kuulajas erisuguseid tajusid – näiteks tahte hakata midagi visuaalset ette kujutama. Teost saaks arendada audiovisuaalseks kompositsiooniks, kuid sellega läheks ehk kaduma tulnukalik salapära.

Heliloojale on suur proovikivi kirjutada kontsert instrumendile, millel puudub konkreetne ja iseloomulik heli. Süntesaatori helimaailmas leidub kõlasid, mida ühegi akustilise pilliga imiteerida ei saa. Taavi Kerikmäe toonitas kontserdieelses vestluses korduvalt, et süntesaatori võimaluste pagas on lõputu ja suuremat avastamist väärt, mistõttu on ka raske määratleda, mis täpselt on süntesaator. Tihtipeale kasutatakse süntesaatorit mõnele teisele instrumendile loodud teosele uue värvingu andmiseks. Seda tegi ka Kerikmäe, esitades eelkontserdil süntesaatoril Giacinto Scelsi teose „Maknongan“.

Erilise elamuse pakkus Ülo Kriguli kontserdis „Synlith“ Taavi Kerikmäe vägev ootamatuid keerdkäike täis kadents, kus kõhedus muundus pidevalt põnevuseks ega puudunud ka huumor.

Teet Raik

Eestis on süntesaatori võimalusi katsetanud näiteks Sven Grünberg, Lepo Sumera ja Jaan Rääts. Siia nimekirja saab lisada ka helilooja Ülo Kriguli, kelle süntesaatorikontsert „Synlith“ kõlas esiettekandes kontserdi teise teosena. Helilooja on teoses püüelnud elektroonika ja akustiliste pillide vastastikuse täiendamise poole. Tõepoolest saigi kogeda akustiliste pillide ja süntesaatori kõlavärvide sulandumist, mil oli raske neid üksteisest eristada ja tekkis täiustunud rikkalik kõlamaailm. Teose ettekandes kasutati ka valgusega mängimist. Rännak algas üürikeseks hetkeks valguses ning järsult saabunud täielikust pimedusest jõudsime teose lõpuks järk-­järgult taas valgusse.

Teos oli üpriski intensiivne: domineeris tihe, tumedates toonides faktuur, millele andsid tooni rütmiliselt väga erksad ja aktiivsed foonid. Intensiivsuse kõrval jäi meelde kammerlik osa teose keskel, mis lõi kena kontrasti ning andis helitööle oma rahunemises ja faktuuri hõrenemises vormilist selgust. Peale selle oli kena kuulda süntesaatorisolisti kõrval ka orkestrimängijate kammerlikumat musitseerimist. Sellest lõigust kostev ekspressiivsus võis sarnaneda isegi Alban Bergi hilisele muusikale. Heliloojal õnnestus tõestada, et süntesaator täiustab ja mitmekesistab orkestri võimalusi. Erilise elamuse pakkus Taavi Kerikmäe vägev ootamatuid keerdkäike täis kadents, kus kõhedus muundus pidevalt põnevuseks ega puudunud ka huumor – see oli midagi karussellilikku sürrealistlikust unenäost. Mulle oli see selgelt teose kulminatsioon. Taavi Kerikmäe kirglik uuele muusikale pühendumine ning interpreeditegevuses oma vaimustuse väsimatu jagamine on üdini imetlusväärne.

Kontserdi viimase teosena kõlas Eestis esimest korda John Adamsi „Harmonielehre“ (1985). Teose pealkiri on laenatud Arnold Schönbergi „Harmooniaõpikult“, mis ilmus tema loengusarja kokkuvõttena ning on pühendatud Gustav Mahlerile. Kavalehelt loetust selgub, et just „Harmonielehre“ mõjutas usku tonaalsuse jõudu perioodil, mil selle tulevik oli võrdlemisi ebakindel. „Harmonielehres“ on Adams sidunud minimalismi tehnikad hilisromantismi harmoonilise ja ekspressiivse maailmaga, vaadates minevikku „postmodernistlikus“ vaimus. Adamsi komponeerimisviisis on tihtipeale täheldatav harmooniline arendus, milles akordid muutuvad järk-järgult helisid lisades või muutes ootamatult uueks. Harmooniat ilmestab minimalistlike tehnikatega arendatud rütmika, milles kihab omaette elu ning seda kaunistab meisterlik orkestratsioon. Sarnaselt džässmuusikaga, kus kaunistatakse harmooniat improvisatsiooniga, tuleneb ka Adamsi meloodia harmooniast – meloodia kaunistab ja täiustab harmooniat.

Pikki väljendusrikkaid meloodiaid on teoses palju. Sarnaselt süntesaatori lõputute võimalustega tõid ka Adamsi pikad harmooniaarendused meie ette ühe püsiva väärtuse, milleks on muusikateoses harmoonia. Just siin vaatab Adams minevikku, aga uue nurga alt. Harmoonia mõju ja selle kaugemaid võimalusi on meile tõestanud ka Olivier Messiaen. Kas arvab keegi, et Adamsi muusika on liiga vanamoeline? Pigem näen Adamsi stiilis mõjupinda, mis võib tulevikumuusikas veelgi rohkem domineerida – isegi siis, kui arvutid on võimelised algoritmide järgi inimesega võrdväärselt head või veel paremat muusikat kirjutama.

See väga eriline ERSO kontsert jääb kauaks meelde enneolematult väljendusrikka kõla ja täpsusega. Eriti hea mulje jättis mängijate pühendunud suhtumine, kõlaline tundlikkus, ilmekas mängustiil ja selge mõtte taotlemine. Olari Eltsil ideaalse juhina õnnestus inspireerida muusikuid mängima suhtumisega, et oma parimast sooritusest saab teha veel paremini. See energia jõudis ka saali tagumistesse ridadesse. Kindlasti aitas kaasa kavavalik ning kuna teosed olid nii omanäolised, õnnestus pinge ja põnevus ülal hoida lisapala lõpuni. Nagu kontsert algas trummimarsi ja vilistamisega, nii ka lõppes naljatleva tooniga. Kui keegi tuli kontserdile pealkirja pärast, ei pidanud ta pettuma ja sai kuulda filmi „Back to the Future“ tunnusmuusikat. Kontsert oli tõestus Eesti muusikaelu rikkusest ja konkurentsivõimest, mille üle saab ainult uhkust ja rõõmu tunda.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht