Regilaul ja „Kalevala“ runod suitsusauna vines

Pärimuslugudest ja katkendlikest stseenidest – loomine, hea ja kurja vastandumine ning surm ja (taas)sünd – moodustus sidus tervik, mida täiendas ja võimendas muusika.

HAAR TAMMIK

Muusikalavastus „Suidsusannasümfoonia“. Helilooja Märt-Matis Lill, libreto autorid Märt-Matis Lill ja Taago Tubin, dirigent Kaspars Putniņš, lavastaja Tarmo Tagamets, kunstnik Liisa Soolepp, valguskunstnikud Mari-Riin Paavo ja Sander Aleks Paavo. Esitajad Eesti Filharmoonia Kammerkoor, ERSO muusikud, pärimusmuusikud Mari Kalkun ja Meelika Hainsoo ning näitlejad Lauli Otsar, Sten Karpov ja Agu Trolla. Esietendus Mooste folgikojas 2. VIII.

Suitsusaunal on eestlaste jaoks kindlasti eri tähendusi. Minule kui põlisele tallinlasele tähendab see minekut argielust kuhugi mujale – rahulikku keskkonda –, kus suitsusaun ja kõik muu selle juurde kuuluv võiks endaga tuua nirvaana. Sellest tulenevalt oli eriti paslik tol suvepäeval ette võtta teekond Eesti teise otsa Moostesse otsimaks sealt seda midagi, mis viiks endaga kõik tajud ja meeled ning tooks hinge sügavpuhastuse.

Kui Mooste folgikotta sisse astusin, oli mulje mõjus. Ruumi puitlagi ja -seinad tekitasid lõhnaaistingu kaasabil tunde, et viibitaksegi saunas. Ruumis hõljuv ohter lavasuits ei olnud õnneks suitsusauna kütmisel tekkiv ving, kuid aitas üldmuljele sellegipoolest hästi kaasa. Samuti hämar valgus – minu kujutluses ja kogemuses on suitsusaun videv ja kitsas –, mis oleks võinud jääda hämaramaks ka etenduse vältel. Lavakujundus oli paigutatud ruumisäästlikult. Lava tagaosas asetses sümmeetriliselt kahes nurgas paar löökpillipatareid. Nende vahele jäi suur saunalava. Põrand oli kaetud sügavroheliste vihtadega ja laest sadas neid veel juurde.

Kuid enne kui saab kerisekivid kuumaks kütta, tuleb luua maailm. Libreto oli kokku pandud Hasso Krulli eeposest „Kui kivid olid veel pehmed“ ja valitud „Kalevala“ runodest, mida ümbritses suitsusauna temaatika. Kõlaritest kostva jutustaja (Tarmo Tagamets) selge hääle ja löökpillide šamaanliku kumina saatel täitis suure lava kogu oma ürgsuses Agu Trolla kehastatav vanaisa tegelaskuju. Tema aeglastest läbimõeldud liigutustest õhkas sajanditevanuste traditsioonide väljapeetust, igas sammus oli ühtaegu rustikaalsust ja suursugusust. Vanaisale vastukaaluks olid laval naine (Lauli Otsar) ja mees (Sten Karpov), kes oma nooruslikus naiivsuses hakkasid läbi tavade ja traditsioonide siin uues maailmas alles oma kohta otsima. Kõik näitlejad suutsid etenduse jooksul luua oma tegelaskujule selge arengukaare, osavalt välja mängida mitu karakterit. Näitlejatelt tõmbas tähelepanu samuti laval oma kohta leida püüdev Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Need 26 lauljat, kes oleksid samuti võinud lavalises liikumises olla suur edasiviiv jõud, leidsid oma koha siiski vaid paaris üksikus misanstseenis.

Kuigi lavastuse põhinarratiiv koosnes hulgast katkendlikest stseenidest – loomine, hea ja kurja vastandumine ning surm ja (taas)sünd –, oli see arusaadav ja jälgitav ning moodustas ühtse terviku. Selle üle pikemalt järele mõeldes jõudsin arusaamale, et niisuguste lavastuslike vahendite kasutamisega olid võrdsustatud nii maailma loomine kui ka inimlik eluring, kus viimane peaks hoopis ise selle maailma sisse ära mahtuma. Nii puuduski minu jaoks selgus, kust lõpeb üks ja algab teine.

Löökpillide šamaanliku kumina saatel täitis suure lava kogu oma ürgsuses Agu Trolla kehastatav vanaisa tegelaskuju, kelle aeglastest liigutustest õhkas ühtaegu rustikaalsust ja suursugusust.

Peeter Laurits

Märt-Matis Lille loodud muusika sulandus lavastuse sisusse ja sündmustikku suurepäraselt. Alates ennist nimetatud löökpillide hüpnotiseerivast tiksumisest rajude aktsentideni ja vaskpillide fanfaaridest kuni keelpillide burdoonini. Tegevust jälgiv muusika ei jäänud eraldiseisvaks, vaid sai selle osaks, täiendades ja võimendades seeläbi tervikut. Lavastuses oli kasutatud nii lindilt tulevat kui ka elavas ettekandes esitatud muusikat. Nende kahe vahel tekkis aga dissonants, mis pahatihti kiskus publiku tähelepanu vales suunas. Ka koor, olgugi et võimas, jäi instrumentidele alla ning sellega kadus publikul võimalus osa saada ettekantud tekstist. Kogu valitseva kõlamassiivi keskel mõjus väga ehedalt Mari Kalkuni ja Meelika Hainsoo kandle saatel ette kantud regilaul, kuid ka see toimis rohkem äkilise vahestseeni kui lavastust edasiviiva osana.
Leian, et „Kalevala“ võru keelde tõlgitud tekstide ja võru folkloori ühes lavastuses ühendamine oli väga huvitav mõte. Kõik elemendid – tuli, suits ja atmosfäär – olid nagu olemas, kuid sellegipoolest jäi saunas sel korral põletav temperatuur saavutamata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht