Rohkem elavat muusikat elavatelt heliloojatelt

Klassikalises muusikas valitsevat n-ö surnute kultust ei kohta kirjanduses ega ka kunstis – põhitähelepanu on siiski tänapäeva tegijatel.

ÄLI-ANN KLOOREN

ERSO sarja „Audiospaa“ kontsert „Heroes“ 26. I Estonia kontserdisaalis. Lauri-Dag Tüür (kitarr), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Lepo Sumera ja Philip Glassi sümfoonia.

Minu ilmselge lemmik ERSO kontserdisarjade seas on „Audiospaa“, mis eristub ülejäänutest oma esituskohtade, repertuaari ja ka hilisõhtuse alguskellaaja poolest. Seekordne „Audiospaa“ kontsert oli eelmistega võrreldes siiski tavapärasem: toimus Estonia kontserdisaalis, algas kell seitse õhtul ja kavas oli nii traditsiooniline žanr nagu sümfoonia. Olari Eltsi juhatusel tuli ettekandele kaks neljandat sümfooniat, kusjuures dirigendi sõnul ei olnud siin tegemist mingi numbrimaagiaga, vaid kokkulangemine oli juhuslik. Kõlasid Lepo Sumera „Serena borealis“ ja Philip Glassi „Heroes“ ning ERSO koosseisu täiendasid EMTA tudengid.

Mis siis ikkagi seob seda kontserti „Audiospaa“ kontseptsiooniga? Ilmselt õhtu sisustamine kahe suhteliselt uue, 1990. aastatest pärit teosega, kus ei puudu ka kergema muusika elemendid: Sumera sümfoonias elektrikitarr ja Glassi toetumine rokkmuusika ikooni David Bowie albumile „Heroes“. Selle kontserdi puhul ei saa küll rääkida elavate heliloojate teostest, aga kuna Lepo Sumera lahkus meie hulgast ebaõiglaselt vara, oli see ikkagi sisuliselt kontsert meie kaasaegsete loominguga ja seda ei leia sümfooniaorkestrite kavas just liiga tihti.

See õhtu oli nii võimas ja raputav, et taas läksid mu mõtted klassikalise muusika konservatiivsusele ja sissejuurdunud hoiakutele. Seal valitsevat n-ö surnute kultust ei kohta kirjanduses ega ka kunstis. Loomulikult ei tähenda see, et varasemaid loojaid neis valdkondades ei hinnataks, kuid põhitähelepanu on siiski tänapäeva tegijatel. Klassikalise muusika kontsertide repertuaari muutumist on oma 2008. aastal ilmunud raamatus „Muusikalise maitse suur muutus. Kontserdikavad Haydnist Brahmsini“ põhjalikult uurinud USA ajaloolane, California osariigi ülikooli professor William Weber.¹ Töötanud läbi tuhandeid kontserdikavu ajavahemikus 1750–1875, toob Weber välja elavate ja surnud heliloojate teoste vahekorra statistika. Kui 1780. aastal oli Leipzigis ette kantud muusikast 90% elavate heliloojate oma, siis 1870. aastate keskpaigaks oli jõutud selleni, et surnud heliloojate teosed moodustasid suurimate Euroopa muusikakeskuste kontserdikavas 70–95%. Jõuvahekorra muutuse tõttu võeti XIX sajandi lõpus kasutusele mõiste „nüüdismuusika“ (varem puudus selleks vajadus), millele hakati pühendama eraldi kontserte ja festivale.

Kindlasti on tehtud samalaadseid uurimusi ka hilisema aja kohta ning karta on, et suurt muutust neis suht­arvudes ei ole. Põhjenduseks tuuakse väljakujunenud muusikakaanon, kuhu kuuluvad ajaproovile vastu pidanud teosed. Siiski ei tundu usutav, et XX sajandist peale on loodud nii vähe head muusikat, nagu seda orkestrite kava järgi võiks oletada.

Oma arusaama klassikalise muusika kaanoni kujunemisest on esitanud raamatus „Eurooplased“ Orlando Figes. Kui teda uskuda, ei väljenda see kaanon sugugi ainult teoste väärtust, vaid selle tekkimisel on suur roll olnud ka paljudel muudel tegijatel, nagu rahal, rahvusel jne.² Pealegi kasvame me, klassikalise muusika tegijad, üles peamiselt ühtede ja samade teoste najal, mille headuses kahelda ei ole sobilik, ja nii täidavadki need interpreetide-orkestrite repertuaari ning uutel heliloojatel on raske oma loominguga sellest müürist läbi tungida. Mingil määral võib see isegi kergem olla eksperimentaalset muusikat loovatel heliloojatel: kuulajate ring on küll kitsam, kuid seda entusiastlikum ja pühendunum. Sümfoonilises muusikas läbilöömine on tunduvalt keerulisem: nagu kirjutab Tom Service BBC Music Magazine’is, on klassikalise muusika valdkonna läbiv moto „kuulake, mida olete varem kuulnud“.³ Service leiab, et publik on see, kes saaks olukorda muuta, minnes kuulama just uut muusikat – siis ei jää ka esitajatel üle muud kui hakata sellega tegelema järjest enam. Enne tuleb muidugi uut muusikat ette kanda, et oleks, kus kuulajad oma meelsust näidata saavad. Nii et kõik taandub igipõlisele küsimusele, kas enne on muna või kana.

Sellise olukorra valguses tuleb eriti hinnata Olari Eltsi ja ERSO viimaste aastate tegevust, kuna vana hea klassika kõrval on kuulajateni toodud järjekindlalt uuemat muusikat ning tellitud heliloojatelt ka uudisteoseid. Peamiselt kõlab seda liiki repertuaar ERSO sarjas „Audiospaa“, mis on eriline maiuspala neile, kes ei soovi kuulata ainult seda, mida on juba kuulnud. Seekordses kavas olnud Philip Glassi neljas sümfoonia kõlaski Eestis esimest korda ja ega ka Lepo Sumera neljandat ole just väga tihti esitatud, kui välja arvata selle kasutamine Ojasoo-Semperi lavastuses „Macbeth“.

Sumera ja Glassi sümfooniad sobisid oma sarnasuses ja erinevuses ühte õhtusse suurepäraselt ning tänu sellele moodustus teineteist täiendav tervik. Nii Sumera kui ka Glass paigutuvad stiili poolest minimalistide ritta, kuigi Glass eelistab oma loomingu puhul väljendit „korduvate struktuuridega muusika“. Seejuures on need kaks sümfooniat loomealgelt ja ülesehituselt täiesti erinevad. Sumera on oma teoses järginud mingil määral klassikalise sümfoonia põhimõtteid: siin vahelduvad meele­olude ja tempode poolest vastandlikud osad, mis kõik kannavad endas tervikteose seisukohalt mingit olulist arenguetappi. Kuna Glassi sümfoonia aluseks on lood David Bowie albumilt „Heroes“, ei saa siin rääkida tavapärasest sümfoonilisest arendusest, vaid iga osa ongi kui iseseisev pala.

Sumera viieosaline sümfoonia ei ole pealkirjale „Serena borealis“ vaatamata programmiline ning helilooja on kuulajale jätnud muusika tõlgendamiseks vabaduse. Teos algab orkestri meeletu stiihiaga, mille järel teevad teine ja kolmas osa dünaamilise ja meeleolulise täispöörde: muusika on peaaegu kuulmatu ja liikumatu, vaid kolmanda osa kitarri ja löökpillide improvisatoorne kadents tekitab hetkeks teatud emotsionaalse puhangu. Kadentsile järgneb masinlik, justkui nürimeelselt millegi kättesaamatu poole rühkiv neljas osa, mis lõpeb suure krahhiga. Sumera pidas seda osa sümfoonia kõlaliseks kulminatsiooniks ja viimast, viiendat osa, introvertseks kulminatsiooniks, mis hääbubki olematusse.

ERSO esitus oli suurepärane: energilised osad mõjusid võimsalt ja kaasahaaravalt, rahulikes osades säilis hoolimata teatud staatilisusest pinge, mis ei lasknud tähelepanul hajuda. Eriti muljetavaldav oli Lauri-Dag Tüüri esitatud kitarrikadents. Sumera kirjutas selle akustilisele pillile, kuid hiljem on seda hakatud esitama elektrikitarril. Raske on ette kujutada, kuidas kõlaks see partii akustilisena – elektrikitarri spetsiifiline ruumiline kõla tundub siin asendamatu. Kuulasin huvi pärast ka kadentsi teisi esitusi ja Tüüri versioon, mille puhul ei saa kuidagi mööda assotsiatsioonist Jim Jarmuschi filmiga „Surnud mees“⁴, tundub kõige põnevam, võiks isegi öelda, et see on teistest mäekõrguselt üle.

Kontserdi teises pooles kõlanud Philip Glassi 1996. aastal loodud „Heroes“ on üks tema kolmest David Bowie Berliini triloogia albumitele tuginevatest sümfooniatest (lisaks ka esimene „Low“ ja kaheteistkümnes „Lodger“). Bowie salvestas need albumid aastatel 1977–1979, mil ta elas Lääne-Berliinis, kusjuures salvestusstuudiost oli Berliini müürini vaid 500 meetrit ning selle akendest nägi müüri valvavaid automaatidega vene sõdureid. „Heroes“ on üsna sünge ja tumeda atmosfääriga album, eriti käib see kolme plaadil kõlava instrumentaalloo kohta, mida võib nimetada lausa kurjakuulutavaks. Bowie salvestas ka neljanda instrumentaalpala „Abdulmajid“, mis jäi lõpuks plaadilt välja, küll aga valis Glass selle oma kuueosalise sümfoonia teise osa aluseks ning see on üks teose põnevamaid.

Glass on Bowie lugudega käinud ümber üsna vabalt. On osi, kus ta on kasutanud algmaterjali lõike üsna täpselt („Neuköln“, „Sense of Doubt“), ja on osi, kus side algse looga on peaaegu hoomamatu („Heroes“). Bowie albumile omane süngus on Glassi muusikas paljuski kaduma läinud, pigem valitseb siin teatud tõsidus, ning loomulikult suubuvad kõik Bowie tsitaadid glassilikesse trioolidesse. Kuigi Glassi muusika on alati meeldiv ja rahustav, siis mängijatele on selle rütmitäpsuse hoidmine ja faktuuri puhtuse saavutamine paras katsumus. Kui mõned üksikud loksumised ja puhkpillide ebatäpsused avataktide intonatsioonis välja arvata, tulid ERSO ja EMTA tudengid sellega hästi toime, kusjuures tuleb kiita noorte mängijate sulandumist orkestrisse. Eraldi tahan esile tõsta Soo-Young Lee ja Mihkel Peäske kristallpuhtad klarneti- ja flöödisoolod. Õhtu kõige säravam täht oli siiski Olari Elts: seda nii kava valiku tõttu kui ka oma võimega panna orkester mängima nii kõrgel tasemel ja nii nakatava energiaga, nagu tegid seda ERSO ja tudengid.

1 William Weber, The Great Transformation of Musical Taste. Concert Programming from Haydn to Brahms. Cambridge University Press, 2008.

2 Orlando Figes, Eurooplased. Kolm elu ja kosmopoliitse kultuuri sünd. Tlk Kristiina Raudsepp. Postimehe Kirjastus, 2022, lk 400–402.

3 Tom Service, Finding Joy in the Present. – BBC Music Magazine 2023, nr 11.

4 „Dead Man“, Jim Jarmusch, 1995.