Romitelli väändunud kõlalummus

Sügav ja mitmekihiline, kohati vastupandamatult otsene, ometi üheselt määratlematu – tegemist on tõesti meisterliku kunstiteosega.

TARMO JOHANNES

Fausto Romitelli „Professor Bad Trip“ 3. XII ERRi 1. stuudios. Defunensemble: Mikko Raasakka (klarnet), Hanna Kinnunen (flööt), Markus Hohti (tšello), Emil Holmström (klaver), Timo Kurkikangas (toonmeister); Jukka Kääriäinen (elektrikitarr); Tallinna Uue Muusika Ansambel: Nina Kawaguchi (viiul), Talvi Nurgamaa (vioola), Paul-Gunnar Loorand (basskitarr), Arash Yazdani (dirigent); Indrek Vau (trompet), Manuel Alcaraz Clemente (löökpillid).

Reedel, 3. detsembril oli Eesti publikul võimalus kuulda elavas ettekandes Eesti Rahvusringhäälingu Uudistemaja 1. stuudios ühte sajandivahetuse mõjuvamatest nüüdismuusika suurteostest, Fausto Romitelli tsüklit „Professor Bad Trip“ (1998–2000). Selle esitas ühendatud koosseis Tallinna Uue Muusika Ansamblist ja Defunensemble’ist (Soome), dirigeeris Arash Yazdani.

„Sünnist saadik on mind ümbritsenud digitaalsed kujundid, sünteetilised helid, artefaktid. Kunstlik, moonutatud, filtreeritud – see on tänapäeva inimese olemus,“ ütles Fausto Romitelli (1963–2004), vaid 41aastaselt surnud äärmiselt isikupärase ja mõjusa helikeelega helilooja. Tema üks eripärasid on oskus ühendada „karvane“, jõuline, rokk­muusikast pärinev kõlamaailm filigraansete komponeerimisvõtete ja ülimalt tundliku kõlakäsitlusega.

Romitelli õppis Milano konservatooriumis, täiendas end mitmel meistri­kursusel, aastatel 1993–1995 kujunes väga oluliseks tema töö Pariisis akustika ja muusika uurimise ja koordineerimise instituudis (IRCAM), kus ta tutvus uute helitöötluse tehnoloogiatega. Tema loomingule on tugevat mõju avaldanud György Ligeti ja Giacinto Scelsi muusika, eriti aga prantsuse spektraalmuusika, iseäranis Hugues Dufourt’i ja Gerard Grisey’ looming. Teiselt poolt olid tema suured eeskujud mitmed proge- ja psühhe­deelse roki ning teknomuusikud ja DJd. Näiteks oli ta väga heal arvamusel Jimi Hendrixi, Brian Eno, Aphex Twini ja Christian Fenneszi muusikast. Romitellit köitis selle muusika fantaasia, elujõud, spontaansus, kaasakiskuvus ja mõju tugevus.

Need kaks poolt olid väga tugevalt esindatud ka kahe ansambli sümbioosis: Tallinna Uue Muusika Ansambel on palju esitanud teoseid spektraalmuusika ja mikrotonaalse muusika vallast, Defunensemble’i visiitkaart on teosed elektroonikaga, suurepärane helitiim ning samuti vilunud ja pühendunud mängijad.

Fausto Romitelli „Professor Bad Trip“ tuli ettekandele kahe nüüdismuusikaansambli koostöös. Tallinna Uue Muusika Ansambel on palju esitanud teoseid spektraalmuusika ja mikrotonaalse muusika vallast, Defunensemble’i visiitkaart on teosed elektroonikaga, suurepärane helitiim ning samuti vilunud ja pühendunud mängijad.

Madis Jürgens

„Professor Bad Trip“ on kolmest osast, nn õppetunnist („Lesson I“ kaheksale pillile ja elektroonikale 1998, „Lesson II“ kümnele pillile ja elektroonikale 1999, „Lesson III“ kümnele pillile ja elektroonikale 2000) koosnev umbes 50 minutit kestev tsükkel. Helilooja on selle loomiseks inspiratsiooni saanud prantsuse poeedi Henri Michaux’ hallutsinogeenide mõjul kirjutatud teosest „Connaissance par les gouffres“ ehk „Teadmine läbi sügavike“ (1961), millest Romitelli on lisanud partituuri lõppu Micheaux’ tsitaadi: „Toimub määratu tundlikkuse ümberjaotumine, kõik muutub imelikuks, veidraks. On pidev, kompleksne meelte ümberhäälestumine. Sa tunnetad rohkem siin, vähem seal. Siin ja seal – kus? – Need on kümned uued „siin“ ja „seal“, mida sa varem ei teadnud, mida sa varem ära ei tundnud.“

Romitelli ütleb sissejuhatuseks oma viimasele suurteosele, multimeedia­ooperile „Index of Metlas“: „Minu teosed lähtuvad ideest, et kõla on materjal, mida saab töödelda. Teralisus, paksus, poorsus, tihedus, säravus ja elastsus on nende heliskulptuuride põhilised aspektid, mis tekivad nii võimendamisel ja elektroakustilisel töötlemisel kui ka puhtinstrumentaalsest komponeerimisest. Pärast teost „Professor Bad Trip“, kus pillide harmooniaid tajutakse otsekui läbi küllastunud, moonutatud, häiritud, väänatud ja poolsulanud loori, tundsin, et olen sunnitud neile eksperimentidele järgnema, tungides läbi taju piiridest ning projitseerides muusikat, nagu oleks see valgus, jõudma äärmusliku hallutsinatsioonini, kus kõla on nähtav.“

Sama mõttejoon läbib ka teost „Professor Bad Trip“. „Armastan rafineerimata, vägivaldset, moonutatud, nägemuslikku kõla, mida rahvamuusikud on ikka osanud eneseväljendamiseks kasutada. Püüan seda integreerida ka enda muusikasse,“ ütleb Romitelli ühes teises intervjuus. Ta räägib palju jõust ja vägivallast (it violenza, ingl violence), samal ajal ei tähenda vägivald tema puhul hävitamist, purustamist ega jalge alla tallamist, vaid ta püüab päästa valla selles sõnas peituva jõu, väe, kaudses mõttes just loova ja vabastava hoovuse.

Väändunud, muundunud maailm, ometi kütkestav ja lummav – see kõik on ilmselge teose „Professor Bad Trip“ puhul. Esmalt instrumentatsioon: ansamblis on mõjukal kohal elektri­kitarr (Jukka Käärinen) ja basskitarr (Paul-Gunnar Loorand), helindus ja elektroonika (kontserdi toonmeister Timo Kurki­kangas), mis kõik kokku annavad helipildile mahlase põhja ja rikkalikult täituva spektri. Samuti kasutab Romitelli mitmetel mängijatel kazuu’sid, väikseid suupille jm ebatavalisi puhkpille, mis mõjuvad omal moel veidralt, tavapärasest ansamblikõlast nihkes, ent toimivad ühtlasi spektraalse mõtlemise ja rokiliku helikeele sillana. Otseses mõttes moonutatud, väändunud kõla on eriliselt fookuses „Lesson II“ keskosas, kus tšellol (Markkus Hohti) on ulatuslik, ülimalt virtuoosne soolo läbi distortion-efektiploki, mis kõlab nagu hullunud elektrikitarr ja ometi nagu ei ole ka …

Jõuliste kõlaliste liinidega põimuvad kordamööda flöödi, klarneti (Hanna Kinnunen, Mikko Raasakka) ning viiuli ja vioola (Nina Gawaguchi, Talvi Nurgamaa) virtuoossed, eksalteeritud passaažid. Romitelli ei anna armu ka trompetile (Indrek Vau), löökpillidele (Manuel Alcaraz Clemente) ega klaveri- ja sämplerimängijale (Emil Holmström), kelle kõigi meisterlik mäng tõstis laetuse ja energiataseme väga kõrgele.

Teiselt poolt esineb teoses uskumatult õrnu ja läbipaistvaid, nägemuslikke kõlasid, kus pillid põimuvad fonogrammiga ja sulanduvad ülimalt eripärasteks kõladeks, mille kohta ilmselt ükski orkestreerimisõpik ei oska nõuandeid anda. Kõige mõjusamalt toimis vahest kolmas osa („Lesson III“), kus on korraga tajutavad paratamatus, saatuslikkus, häving, aga samal ajal ka ilu, tundlikkus ja inimlikkus. Sügav ja mitmekihiline, kohati vastupandamatult otsene, ometi üheselt määratlematu – tegemist on tõesti meisterliku kunstiteosega.

Esitus oli suurepärane – jõuline, kuid mitte üle piiri, kompaktne, meisterlik, kõlaliselt kütkestav. Mina kuulajana olen väga tänulik Tallinna Uue Muusika Ansamblile ja Defunensemble’ile, et oli võimalik seda teost elus esituses kuulda. Seda kogemust ei asenda kunagi ükski CD. Loodame, et Eesti kuulajateni jõuab ka Romitelli „Index of Metals“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht