Rõõm muusikast ei kao kuhugi

Aasta džässmuusik Joel Remmel: „Kui tulen ansambliga lavalt maha ja tunnen, et kõik on ühise eesmärgi nimel pingutanud, siis tasu selle eest on väga magus.“

IVO HEINLOO

Eesti Jazzliit ja festival „Jazzkaar“ kuulutasid 26. aprillil välja džässiauhindade võitjad. Eriolukorrast tingituna jagati auhindu esimest korda veebiülekandena džässiklubist Philly Joe’s. Aasta džässmuusik on pianist ja pedagoog Joel Remmel, noore džässitalendi tiitli pälvis laulja ja viiuldaja Marianne Leibur, aasta džässansambel on ka rahvusvaheliselt populaarsust kogunud koosseis Kadri Voorand in duo with Mihkel Mälgand, aasta džässihelilooja on helilooja ja kontrabassist Mingo Rajandi ning aasta džässiedendaja on Eesti vanima traditsiooniga džässmuusikafestival „Tuja“ ehk „Tudengijazz“. Auhinnatseremoonial tsiteeris Sergo Vares Raadio Tallinn eestvedajat Maian-Anna Kärmast, kellele tundub, et Joel Remmel mängiks justkui enamikul värsketel Eesti džässialbumitel. Vahest ongi tal õigus?

Sellest ajast, kui pälvisite „Jazzkaarel“ noore džässitalendi auhinna, on möödunud juba üheksa aastat. Mida tähendab teile aasta džässmuusiku tunnustus?

Kindlasti valdab mind suur au ja tänutunne. Eriti hea meel on muidugi selle üle, et otsuse on teinud just selle valdkonna inimesed, kes on päev-päevalt minu kõrval olnud ja arengut jälginud.

Kui võrrelda 2011. aastaga, siis vahepeal olen päris palju mänginud väga erinevate kollektiividega ja eks on ka selgemaks saanud, mida ma ise tahan teha. Enesekindlust on ka aastatega juurde tulnud, eriti on seda tarvis omaloomingut esitades. Kunagi pole ju kindel, kuidas see vastu võetakse. Kuigi ise tunnen end veel noorte kategooriasse kuuluvana, on siiski üksjagu juba tehtud ja mullu täitus ju ka 30. eluaasta.

Auhind anti sel aastal üle hoopis tavatul kujul. Elu meie ümber on lühikese ajaga täielikult muutunud ja ei ole valdkonda, mille praegune kriis oleks puudutamata jätnud.

Jah, auhinnatseremoonia toimus seekord veebiülekandena. Ma ei osanud tõepoolest viimase hetkeni aimata, et mingi tunnustus tuleb. Väga tore, et see ikkagi praegu ära tehti, hoolimata sellest, et „Jazzkaar“ lükkus edasi. See on tunnustust väärt, et tehti maksimum, mis praegustes oludes sai teha. Pean tunnistama, et ma polegi karantiini ajal pulssi niivõrd üles saanud.

Kui räägitakse palju sellest, et on vaja vahetevahel aeg maha võtta, siis praegu polegi muud varianti. Kuidas teie muusikuna hakkama saate?

Vähemasti mingi ajani tundus küll, et see sunnitud paus peab olema kõrgemalt poolt dirigeeritud. Meie elukutse puhul palju vaba aega ei teki, sest kui vahepeal natuke jala sirgu lased, siis ei pruugigi see olla mõistlik. Mingil määral puhkama ja mõtteid koguma peab, aga nii pikka perioodi ei osanud keegi ette näha.

Ma ise olen saanud päris palju raamatuid lugeda. Kui muidu on elu üsna hüplik, ühest projektist ja ühelt kontserdilt teisele, siis praegu saan oma päeva kujundada teadlikumalt ja mitte olla väliste mõjude meelevallas. Vahel on lihtsalt jooksmist nii palju seetõttu, et ei oska mingeid pakkumisi ära öelda või oma aega planeerida. Nii et selles mõttes on praegune hea õppetund. Kindlasti tasa ja targu saab ka loominguliste ülesannetega tegeleda ja klaverit mängida nii palju, kui naabrid lubavad. Ka õues ja looduses liikumine inspireerib alati. Peale selle on mul õnneks ka õpetamistööd, mis on nüüdseks interneti kaudu enam-vähem paika loksunud. Erialatunde on kindlasti lihtsam teha füüsilises kontaktis olles, nii et sellega näen nüüd uues olukorras ka natuke rohkem vaeva.

Aga kas mängida saate? Paljudel pianistidel ei pruugigi ju kodus klaverit olla.

Jah, ma tegelikult alles sügisel sain koju üsna meeldiva kõlaga pianiino. Kui ma varem mängisin ka elektripilli kodus väga harva – pigem koolis või mujal –, siis nüüd on see kujunenud heaks harjumuseks. Saan harjutada läbimõeldult, et mitte niisama klaveri taga istumisele aega kulutada, vaid täita konkreetse aja jooksul püstitatud eesmärgid. Siis ei ole ka seda tunnet, et midagi jääb tegemata. Ja kuna esinemisväljundit peaaegu pole, siis võib teha veidi laiema natuuriga individuaalset tööd. Ei pea valmistuma konkreetseteks projektideks, vaid saab rohkem endaga tööd teha.

Joel Remmel: „Arvan, et õpime muusikutena nüüd hindama rõõmu muusikast ja koosmänguhetki palju rohkem kui enne eriolukorra tekkimist.“

Sohvi Viik

Kas teie harjutamisrežiim on aastatega ka muutunud?

Kui on tihe kontsertide aeg nagu viimased paar aastat, siis on vahel kaunis raske harjutamisaega leida. Mõne projekti puhul on vajadust rohkem, mõndagi saab käigu pealt lahendada. Päris selliseid nelja-viietunniseid harjutuspäevi ma praegu koduseinte vahel ei korralda, saab hakkama ka lühema ajaga. Praegu püüan üleval hoida innustust klaveri harjutamisest, et see ei muutuks igapäevaseks kohustuseks.

Räägime natuke ka teie senisest elust ja karjäärist. Esimesed muusikalised mälestused on teil ilmselt seotud vanematega, kes mõlemad on muusikud (Varje Remmel on ERSO viiulimängija, Taavo Remmel kontrabassist ja džässihelilooja – I. H.).

Jah, muusikat on meil kodus olnud kogu aeg. Sünnipäevadel saime väikeste lastena laulda jne. Ma ei mäleta küll lapse­põlvest, et kumbki vanematest oleks kogu aeg kodus metsikult harjutanud, et oleksime pidanud muusika eest põgenema. Seda kõike oli parajal määral ja kindlasti just tänu sellele ei tekkinud muusika suhtes ka mingit võõristust. Kindlasti käisin juba väikse poisina isa kontsertidel kaasas. Sealt on palju toredaid mälestusi.

Teie muusikaharidustee sai alguse Nõmme muusikakoolis. Kui muusikaga tegelema hakkasite, siis ilmselt kohe ei tekkinud mõtet, et muusika juurde võikski jääda?

Meie peres oli kuidagi loomulik, et muusika ümbritses meid. Vanem õde õppis plokkflööti, mulle anti valida viiuli ja klaveri vahel, arusaadavatel põhjustel valisin klaveri. Kuueaastasena läksin eelklassi. Õpe käis tavaharidusega käsikäes, võtsin seda nagu osa üldharidusest. Kui muusikakool hakkas lõppema, siis oli vaja otsustada, mida edasi teha. Oli vaja ka endas selgusele jõuda. Olin sellise natuuriga, et tegin kõik ära, aga ei olnud nii kirglik harjutaja või esineja. Lihtsalt püüdsin teha nii, et ei oleks piinlik ega peaks samal ajal ka ülemäära pingutama. Kui vaatasin juba Otsa kooli poole, siis hakkas muusiku elukutse silmapiiril paistma. Päris õige väljavaade tekkis kümnendas või üheteistkümnendas klassis.

Mis hetkel see äratundmine saabus?

Isa suunitlusel, aga mitte sundusel katsetasin seitsmendas klassis ühe kodus olnud džässistandardite real book’iga – nii palju, kui ma tollal sellest aru sain. Üritasin akordimärke pusida ja see maailm hakkas mind aina enam paeluma. Mängida ilma noodita, just seda, mida parasjagu kuulen või tahan.

Kuna olen lapsest saati kirikus käinud, siis saatsin aeg-ajalt klaveril ka noortekoori, mida juhatas mu õde. Nende laulude puhul tuli ise partiisid välja mõelda ja see tundus juba tugevalt teistmoodi kui klassikaline klaveriõpe. Ilmselt tugevnes see ise otsustamise tahe veelgi Otsa kooli eelõppes. Loomulikult olid mul pianismi valdkonnas mingid tehnilised piirid ees, aga juurde tuli vabadus, mis mulle noores eas klassikalist repertuaari esitades kusagil ei terendanud.

Kas võib ka öelda, et teid võlus võimalus improviseerida?

Esialgu, üleminekuperioodil ei olnud neis varastes improviseerimise katsetes midagi kunstilise väärtusega, pigem oli endal lihtsalt tore proovida. Esimene kokkupuude improvisatsiooniga tuli lugude mängimisest, ka harmoonilise plaani kallal töötamisest, selle kujundamisest või õigemini sellest läbi murdmisest. Need olid esimesed sammud.

Milline muusika teile lapsena meeldis ja mõjutas seda teed valima?

Ma nii väga ei mõtestanud seda, mis on džäss ja mis mitte. Sain aru, et selles, mida isa teeb, on tugev side džässiga. Mul on meeles, kui eesti päritolu Austraalia pianist Henri Peipman tõi kaasa esimesi CD-plaate. Nende hulgas oli Esbjörn Svenssoni trio „Strange Place for Snow“ – see hakkas mind kõnetama. Sealt sai alguse ka suurem armastus Esbjörn Svenssoni trio muusika vastu. Mäletan ka üht suve, mille veetsime perega Võrtsjärve ääres, kuulasin seal Monty Alexanderi triot, kus bassi mängis Ray Brown. See oli kihvt vana kooli džäss, samuti üks esimesi plaate, mis jälje jättis.

Kui hakkasin rohkem iseseisvalt mängima, siis esimese hooga ma traditsioonilisele džässile nii palju ei keskendunud. Herbie Hancock oma eripalgelise pärandiga jõudis ka minuni suhteliselt kiiresti ja Bill Evans oma pehmema ja klassikalisema klaverimänguga resoneeris minu huvidega, kuna tundsin, et olen natuke sarnase, klassikalisema taustaga.

Millised olid teie esimesed ansamblimängu kogemused ja bändid, kus kaasa lõite?

Esimene täiesti avalik ülesastumine oli Pärnu sanatooriumi hoovil, kus toimus üks konkurss. Peedu Kass võttis minuga ühendust, talle meeldis ka Esbjörn Svenssoni trio ja seal oli vaja kaks lugu mängida. Aleksandra Kremenetski mängis trumme. Ka Holger Marjamaa, kes oli tollal 11aastane, mängis seal juba väga vingelt. Siis läks ilmselt natuke aega mööda ja Otsa-kooli põhiõppe alguses hakkas juba tekkima koolikollektiive. Ma ei mäleta, kas see oli Maian Kärmas või Ain Agan, kes helistas mulle ja kutsus salvestama. Esimene stuudiokogemus oli mulle muidugi esialgu tohutult hirmutav. Plaadi nimi oli „Õnneleid“. Aga üldiselt mängisin tol ajal palju kohvikutes, pigem taustaks. Kontserttegevuse algust ma ei oskagi täpselt paika panna, tõenäoliselt oli see alles pärast gümnaasiumi lõppu EMTAsse minnes.

Kuidas sündis Joel Remmeli trio?

Vend Heikkoga olin niikuinii palju koos mänginud, mitmesugustel kirikuüritustel ka Aleksandra Kremenetskiga. Tõuke andis „Jazzkaar“. Kui pälvisin 2011. aastal noore džässitalendi auhinna, pakuti ka võimalust oma kavaga üles astuda. See oli muuseumide päev, kontsert oli Kadrioru lossis. Olime küll neid lugusid juba varem siin-seal mänginud, aga oma nime all ei olnud ma veel julgenud välja tulla. Kui avanes võimalus ka plaat salvestada, siis kirjutasin lugusid juurde. Plaat tuli välja aasta hiljem ja tegevus trioga läks käima.

Kas oskate hinnata, kuidas on trio muusika läbi aja muutunud? Milline on see nüüd, mitmeid plaate hiljem?

2011. aasta sügisel läksin õppima Rootsi Göteborgi, kus veetsin aasta vahetusüliõpilasena. Tol ajal kõnetas mind melanhoolsem, põhjamaisem kõlapilt. Teisel ja kolmandal plaadil oli koolitööga seotud lugusid, mis püüdlesid keerukuse poole ja mõned osutusid lausa nii keerulisteks, et ma ei suutnudki neid korralikult maha mängida. Aga see pakkus mulle tol ajal huvi ja tekitas põnevust. Sel ajal kui vend Heikko asus õppima Soome Sibeliuse akadeemiasse, tuli ka juba tema kaudu traditsioonilise džässi mõjutusi ja mul endal tekkis samuti julgus ses vallas katsetada. Varem tundsin, et see osa haridusest oli nooremana jäänud ehk natuke pinnapealseks. Repertuaari ilmus rohkem svingiva tunnetusega lugusid ja gruuvipõhisust, võib-olla ka lihtsust. Tekkis siiras huvi saada toimima muusikaliselt lihtsam materjal. See on praeguseni paras katsumus, aga see on andnud ka võimaluse suhtuda loomingusse meloodilisemalt, et mitte olla kinni keerulises karkassis, mis sinna ümber on ehitatud ja milles vabadust jääb väheks.

Milline oli välismaal õppimise kogemus?

Kogu see aasta Rootsis oli mulle mingis mõttes nagu eriolukord. Eestis elades olin juba mitu aastat aktiivselt muusikuna tegutsenud. Mul ei olnud siin sellist aega, et oleksin saanud tegeleda ainult kooli ja vundamendi ladumisega. Seetõttu oligi Rootsi minek teadlik valik, võimalus aeg maha võtta. See oli viljakas aasta, sotsiaalseid kontakte ei olnud palju ning see aitas ka tagasiulatuvalt tegematajätmisi korrigeerida ja suuna jälle paika seada. Side Göteborgi konservatooriumiga on jäänud, sest sellel koolil on EMTAga peaaegu igal aastal vahetusprogrammid.

2019. aasta detsembris andsite soolokavaga kontserdi Mustpeade majas ja nüüd on see materjal ka teie esimesel sooloalbumil. Kust see soolokava idee pärineb?

Trioga oli just mõni aeg tagasi uus plaat ilmunud ja oktoobris olime ka Jukka Eskolaga tuuritanud, nii et mõtlesin, et peaksin triole midagi lisama. See andis põhjuse jälle rohkem harjutada. Kuna Mustpeade maja valges saalis on hea klaver ja soolomänguks suurepärane akustika, siis mõtlesin igaks juhuks selle esinemise ka salvestada. Kuna see õhtu oli väga eriline, siis pärast üle kuulates mõtlesin, et miks mitte see plaadina avalikustada. Varem olingi ainult stuudios salvestanud.

On hästi teada, et muusika kõrval on teie teine suur armastus jalgpall.

See oligi mul kunagi üks põhilisi valikuid. Noorena pürgisin jalgpalluriks, aga põhikooli lõpus läks noorte sats laiali, mul murdus randmeluu ja pidin otsuse vastu võtma. Tol hetkel oli muusi­kast raskem loobuda kui jalgpallist. Vahepeal ma hulk aega ei mänginud, Rootsist tagasi tulles liitusin FC Reaaliga ja selle kaudu olen jalgpalliga sidet hoidnud.

Jalgpallur üksinda platsil midagi ära ei tee ja ka džässis on ansamblimäng primaarne. Neid kaht valdkonda saab vist võrrelda küll?

Mulle sobib meeskonnasport, kuigi võistelda eelistan üksinda. Ise on lihtsam kõige eest vastutada. Praegu, kui pole saanud peaaegu kaks kuud sõpradega koos mängida, on juba tekkinud igatsus küll ja ka soov anda endast parim, et tiimil läheks hästi. Samamoodi on džässis: kui tulen ansambliga lavalt maha ja tunnen, et kõik on ühise eesmärgi nimel pingutanud, siis tasu selle eest on väga magus.

Tundub, et koosmängimine endisel moel, nii spordis kui ka muusikas, lükkub kaugemasse tulevikku ja võib-olla on vaja hakata nüüd ka midagi teisiti tegema. Kuidas teile see perspektiiv tundub?

Kui muusika- ja iseäranis džässiõppe peale mõelda, siis mingil määral on individuaalne töö mõnele suur võimalus kõrvaldada puudujääke, aga pikemalt mõeldes – lähiajal interneti vahendusel koos vabalt mängida ja sellest rõõmu tunda on keeruline. EMTAs seda küll katsetatakse ja kiire internetiühenduse korral on see võimalik, aga seda efekti, mille saab füüsiliselt samas ruumis viibides, üksteist kuulates ja momentaanselt vastates, ei ole võimalik päriselt saavutada. Kindlasti saab praegu rohkem tegeleda partiidega. Loodan, et õige pea lubatakse kas või vabas õhus väiksemate ansamblite ülesastumisi.

See rõõm muusikast, mida oleme võtnud iseenesestmõistetavalt, see rõõm, mis tuleb üle pika aja jälle koos mängimisest, olgugi et esimesed hetked võivad olla natuke roostes … Arvan, et õpime muusikutena nüüd hindama neid hetki palju rohkem kui enne selle olukorra tekkimist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht