Sürrealistlik võrdsuse Utoopia

Tiina Jokinen

Käibemaksuteemaline „Jänesejaht” jätkub: „Back in the USSR”. Saanud Sirbilt ettepaneku kirjutada erakontserdikorraldaja aspektist teemal kontsertide ja etenduste piletite käibemaksu määrad, jäin esimese hooga silma pilgutamata nõusse. Miks ka mitte, sest oma arvamus on mul selles asjas kindlasti olnud juba pikemat aega. Isegi enne, kui teema üldise arutelu aineks sai. Esimene signaal avalikust probleemikäsitlusest jõudis minuni, kui viibisin kaugel Tiibetis.

Lugedes seal kõrgustes oma mailbox’is muusikanõuniku saadetud küsimust, rõõmustasin naiivselt: kas tõesti on kuskile kõrgele jõudnud arusaam ebavõrdsest kohtlemisest ja kas tõesti kavatsetakse midagi ses osas ka ette võtta? Ju oli mägitõve tõttu aju hägustunud, et tookord puude taga metsa ei osanud märgata – riik ei astu ometi iseendale kanna peale, sest on iseseisev organism, mida me kodanike ja eraettevõtjatena toitma peame.

Nii väga oleksin tahtnud alustada seda kirjutist sõnadega „Back in the USSR”, nagu kunagi laulis The Beatles. Aga võta näpust, Igor Garšnek jõudis ses osas ette, ja tegelikult jumal tänatud. Hea, et keegi veel nii mõtleb. Tõepoolest tundub, et oleme silmitsi faktiga, kus ajalugu teeb oma spiraalset pööret: meil on küll eraomandit tunnustav ja sellest elatuv õigusriik, ent tegelikult võtab võimust riigikapitalism, kus riigile kuuluvad äriühingud toodavad korralikku kasumit ning riigietendusasutused konkureerivad üha edukamalt erakorraldajatega. Mil moel siis? Aga väga lihtsalt. Riigietendusasutusi rahastatakse teatavasti riigi eelarvest. See tähendab, et meie (s.t maksumaksjate) raha. Ja mis selles siis nii halba on? Eks täida nad ju maksumaksja tellimust?

Ideaalis küll, aga… esiteks on neil lisaks riiklikule iga-aastasele rahaeraldisele kohustus teenida osa kuludest oma tegevusega. Paraku tähendab see, et eraettevõtjatest maksumaksjad toetavad rahaliselt oma konkurenti, kes rahva teenimise nime all sellesama rahvaga edukalt võistleb. Ja põhjus igati seaduslik: palun teeni 30% oma eelarvest ise. Kui tegu oleks näiteks elektrienergia tootmisega, võiks see ju isegi veel kuidagimoodi kõne alla tulla, sest elektrit on vaja kõigil ning konkurents oleks koguni tervistav. Sellises „kõvas kõvade meeste” valdkonnas on seadusandja olnud aga ettevaatlik – nimelt on konkurentsi asemele seatud reguleeritud koostöö: riiklik energiahiid peab lihtsalt oma erakonkurentide produkti ära ostma.

Mis aga toimub kultuuris ning eriti selle sügavamas valdkonnas, näiteks süvamuusikas? Kas riiklik kontserdihiid peab oma võistlejate toodangu ära ostma ja siis sobiva hinnaga kodanikele kättesaadavaks tegema? Muidugi mitte. Tegu on ju hoopis „pehme” valdkonnaga, mille produkti iga kodanik justkui esmajärjekorras nagunii ei vaja, erinevalt leivast laual ja soojast katusest pea kohal. Kuigi süvakultuur peaks olema hariv ja arendav, pole selle mõju ometi hoobilt meetriga mõõdetav ega käega katsutav. Seega pole kultuuriga seonduvad probleemid nagunii esmane kõneaine rahva hulgas, vaid pigem selle „pehme valdkonna” tegijate omavaheline poolkibestunud targutus. Ja sedagi poolsosinal, kui keegi pole nõus riikliku regulatsiooniorgani (milleks meil on kultuuriministeerium) arvamuste ja otsustega. Miks siis nõnda? Aga kolmel põhjusel.

Esimene neist on, et riiklikke korraldajaid ei ähvarda lõpuks kunagi mitte miski tõsiselt: nad olid, on ja jäävad.

Ülejäänud kaks põhjust on erakorraldajate pärusmaa. Teatavasti pidavat aeg olema raha. See peab siinses kontekstis igati paika, sest erakorraldajatel napib alati raha ning seega täidavad nad suuresti oma aja mõtlemisega, kust ja kuidas hankida seda, mis puudu. Küsisin mitmetelt oma kolleegidelt, süvamuusika kontsertide tootjatelt nende arvamust käibemaksudebati kohta ning sain oma üllatuseks järjepanu sarnaseid vastuseid: ma ei ole jõudnud sellesse süveneda ja nagunii teevad, mis tahavad. Või siis: aega ei olnud, et neid arut­elusid jälgida, räägi paari sõnaga, et ma ka aru saaksin. Muidugi, mis ametnikel nii viga järjekordseid otsuseid vastu võtta, kui need, keda see puudutab, rabavad elu eest tööd teha ega jõua end olukorraga kursis hoida.

Kolmas põhjus on aga hullem kõigist eelmistest. Nimelt sõltuvad pea kõik erakorraldajad süvamuusika valdkonnas ministeeriumist või tema halduses üksustest, ent ministeerium ei ole nimetu ja näota nähtus, vaid koosneb inimestest, kes on haavatavad ning oma inimlike nõrkustega nagu me kõik. Seega ei julge ükski korraldaja oma arvamust enda nime all kõva häälega välja öeldagi, sest siis kaob see viimnegi lootus oma kontsertidele või festivalile sellest paarist kõigi vahel jaotatavast miljonist oma piskut kätte saada.

See on aga eluliselt oluline mitte ainult selleks, et kontserte korraldada, vaid ka selleks, et pääseda maagilisse nomenklatuuri, kus võib teenitud piletitulult maksta 5% käibemaksu. Nimelt on selleks vaja, et aastaeelarvest tuleks vähemalt 10% riigieelarvest või munitsipaaltoetuste alt. Nõnda sai kenasti ja piinlikkust tundmata lahendada ka probleemi, keda nimetada väärtkultuuri tegijateks ning keda mitte…  Ja kui veel mõni uskmatu Toomas kahtlustab, kas see 18% kõigile võrdselt mitte teda hiljem valusalt ei löö, siis paneb ta suu kinni, kui mõni kõrge ametnik talle õlale patsutades lubab, et eelnimetatu saab kindlasti iga aasta lõpus 13% automaatselt oma pangaarvele tagasi.

 

„Back in the USSR”

Kuidas see 13% tagastamine valitutele aga reaalselt ja seaduslikult välja peaks nägema? Oleme piisavalt mitmeid kordi tõdenud, et keegi ei taha julgeda olla jumal taevas ja asuda kvalifikatsioonikomisjoni etteotsa määramaks, kes on sikud ja kes lambad. Väita, et üldine 18% käibemaks kontserdipiletitelt on meie ühiskondlik võitlus ööklubide ja „Õllesummeriga”, tundub selle taustal pigem laste unejutuna. Ööklubid ja „Õllesummer” ei kao kuhugi, sest neile jätkub klientuuri ka veelgi kõrgemate maksumäärade puhul. Küllap teavad seda kõik, keda see küsimus enam või vähem puudutab.

Taas oleme algpunktis tagasi. Mis on siis kõrgkultuur, mida me nii jõuliselt käibemaksupoliitikaga kaitseme? Kas näiteks muusikalid, mida riiklikud korraldajad 5% maksumäära ja riigi ning suursponsorite toel toodavad? Aga mis saab siis, kui mõni ööklubi taipab korra aastas korraldada keelpillikvarteti etteaste ja sellele pileteid müüa?

Selge see, et seesugune vahetegemise taotluski ajaks juba niigi sogase kultuuritiigi vee veelgi sogasemaks. Millise võrdsuse klausli alusel saaks ühele korraldajale maksta 13% käibemaksu tagasi ja teisele mitte?

Ilmselt oleks selleks ainult üks hea võimalus. Teeme siis lõpliku vahe sisse sikkudel ja lammastel, ehk riiklikel ja mitteriiklikel. Maksame siis riiklikele 13% iga-aastaselt tagasi, aga kohandame ka vastavalt muud seadused, et mängureeglid oleksid ometi paigas. Sel juhul peaks olema ka üheselt lubamatu, et riiklik korraldaja võtab vastu erasponsorlust ja seega konkureerida vabal turul. Samuti ei peaks riiklikult korraldajalt nõudma, et ta peab teenima mingigi protsendi oma eelarvest ise. Olgu siis selge riiklik tellimus: toota nii palju eesti artistidega süvamuusikakontserte aastas, nii palju võõrsilt esinejatega ning selleks on personali-, reklaami- ja muud tootmiskulud fikseeritud. Kulud-tulud nullis, piletihinnad stabiilsed ja riiklik tellimus täidetud. Sellisel juhul konkureerivad erakorraldajad võrdsetel alusel vabal turul ning taotlevad toetusi ja sponsorlust, milleks riiklikul tootjal puudub õigus. Analoogiat võib, muide, leida ringhäälinguseaduses.

Kõlab ju üsna sürrealistlikult, aga siit võib teemat veel edasi arendada. Kuna üha enam lokkab riigikapitalisti mängimine kontserdisektoris, siis teen ühe ettepaneku: võtame konkursi korras riigi palgale ka parimad orkestrandid ning lauljad ja määrame neile selle palga eest kohustuse anda oma koduvabariigis x arv kontserte. Sama ka riiklike kollektiivide puhul. Erakorraldajad saaksid siis (kes ees, see mees) neid muusikuid ja kollektiive oma kontsertidele ja festivalidele tasuta tellida. Peaaegu nagu saar nimega Utoopia, aga võib-olla et mitte hullem kui praegune lubaduste ja segaduste maa.