Samal ajal Hiiumaal …

Kümneaastase tegevuse juures avaldab sügavat muljet festivali keskendumine eesti muusikale ja selle suurkujudele, kusjuures mitte üksikteoste, vaid kompaktsete läbikomponeeritud kavadega.

TOOMAS VELMET

Pühalepa muusikafestival 6. – 8. VIII Hiiumaal, kunstiline juht Endrik Üksvärav.

Hiiumaal leiavad aset meistrikursused ja festivalid, mis võivad huvi pakkuda. Teatavasti on mandri-Eesti ja „naaberriik“ Saaremaa suviti tihedasti pikitud samalaadsete ettevõtmistega ja nüüd nad kõik toimusidki. Pühalepa muusika­festival on Hiiumaa kammermuusika­päevade ja festivali „Homecoming“ kõrval noorim, aga see-eest kohalikust algatusest Kerema Kultuurikojast sündinud ja praeguseks kümneseks saanud ettevõtmine.

Pühalepa muusikafestival on sündinud soovist põlistada enne Teist maailmasõda tegutsenud Pühalepa kiriku organisti, muusikaelu mootori ja vallavanema Gustav Liidu (1886–1941) mälestus. Kerema Kultuurikoja tegijad Kristel Üksvärav, Tõnis Peikel, Tiiu Tulvik ja festivali kunstiline juht Endrik Üks­värav on seadnud ettevõtmisele üsnagi kitsad ja konkreetsed raamid. Alguses taheti esitada kõrgel rahvusvahelisel tasemel varajast muusikat ja Erkki-Sven Tüüri teoseid, praeguseks on aga mõte kristalli­seerunud ja festival seisab kolmel sambal. Esiteks peab festivalil kõlama Hiiumaa nüüdishelilooja Erkki-Sven Tüüri looming, teiseks kõrgetasemeline klassikaline muusika samaväärses esituses ja kolmandaks on kogu festivali algne kandev idee toetada Pühalepa kirikut, Hiiumaa vanimat pühakoda.

Kümneaastase tegevuse juures avaldab sügavat muljet festivali keskendumine eesti muusikale ja selle suur­kujudele, kusjuures mitte üksikteoste, vaid kompaktsete läbikomponeeritud kavadega. Üldjuhul on need olnud seotud juubelitega ja neid on meil ju külluses. 2020. aasta oli seotud Veljo Tormisega, 2019. aastal oli põhjust esile tõsta Tõnu Kõrvitsat ja Erkki-Sven Tüüri, 2018. aastal oli kohaliku, aga ka kogu eesti muusika alustala Rudolf Tobiase sünniaastapäev ja nii tagasi. Sel aastal pöörati põlisautori Tüüri kõrval tähelepanu Alo Mattiisenile: igavesti nooreks jääva helilooja sünnist on möödunud juba 60 aastat. Tänavune festival on muster mustris nende kujunenud kriteeriumide tõestus. Vaatlen siinkohal festivali põhikontserte 6., 7. ja 8. augustil ning jätan kõrvale nn erikontserdid: ERSO ülesastumise 12. juulil ja Maria Fausti „Maarja missa“ 17. juulil Kärdla kirikus.

Põhikontserdid toimusid vastavalt Pühalepa, Kärdla ja taas Pühalepa kirikus. Oma suureks kurvastuseks ei olnud mul võimalik külastada esimest Pühalepa kontserti ja seda hoolimata nii kava kui ka esitajate ahvatlusest. Esines 2011. aastast tegutsev gambakvartett Jaye Consort Helsinki. Teiste seas mängib seal pikka aega Soomes esinenud ja õpetanud vioolamängija Arvo Haasma, kes on nüüd maandunud Hiiumaale, kus õpetab ja juhib direktorina Kärdla muusikakooli. Erilist huvi pakkus gamba­kvarteti kavas Bachi „Fuugakunsti“ esitus ja see nauding jääbki nüüd vist unistuseks. Kahju!

7. augustil ootas mind Kärdla kirikus ees tõeline üllatus, kui lavale astus noor kollektiiv Hiiumaa Kammerorkester. Kavas oli Alo Mattiiseni ja Erkki-Sven Tüüri, ea- ning mõttekaaslaste muusika. Alo Mattiisenile jättis Tüür oma koha ansamblis In Spe, kui akadeemiline looming hakkas võimsalt prevaleerima. Loomulikult võis kammerorkestri koosseisu tuvastada visuaalselt, kuid koosseis oli ka kavalehel korralikult ära toodud. On kirjutatud, et orkester koosneb professionaalsetest Hiiumaaga seotud muusikutest ja ka lihtsalt Hiiumaa sõpradest. Üks sõpradest oli kaugelt hoomatav, aga sugugi mitte kontsertmeistri kohal, vaid teises puldis. Nimelt Peterburi Filharmoonikute, s.t Venemaa ja ka maailma tipporkestri kontsertmeister Lev Klõtškov istus teise puldi vastutaval kohal. Tõsi, ta on olnud paljude Eesti orkestrite kontsertmeister, seega on ta tõepoolest meie suur sõber.

Kava on keeruline komponeerida, kui Alo Mattiisenil on vaid üks teos kammerorkestrile ja teine teos kammermuusikažanris on sonaat tšellole ja klaverile (1986). Viimasega kontsert algaski. Eesti muusika infokeskuse andmetel on käsikirjas olemas ka Eino Tambergi seade tšellole ja kammerorkestrile. Kas ei olnud kättesaadav või? Olen originaaliga hästi tuttav, seda isegi avalikult esitanud ja selle salvestanud, ning sama hästi tuttav ka esmaesitaja Egmont Väljaga, kes kandis teose ette koos Piia Rannaveer-Paemurruga vahetult pärast teose kirjutamist.

Seekord esitasid teose Johannes Välja ja Johan Randvere. Johannes Välja suundus 2013. aastal Münchenisse ja jätkab seal praegugi. Sonaadipartner Randvere on üks oma põlvkonna eredamaid pianiste, on kirjutatud kavalehel. Teos on väga hea: lühike, aga lööv. Välja-Randvere interpretatsioon oli vanema põlvkonna esitustega võrreldes täiesti teist­sugune – ning ka nii täiesti aktsepteeritav. Ainuke, mida kirik ansamblis ei aktsepteeri, on tänapäeva klaver. Sooloinstrumendina on klaver kirikus vastuvõetav, aga ansamblis mitte. See ei kahanda aga teose ja esituse väärtust – vähemalt minu hinnangul, kes ma sonaati tõesti tunnen. Soovitan kõigile tšellistidele, kel on huvi eesti tšellomuusika vastu, teos omandada ja avalikult esitada – te ei kahetse. Alo Mattiiseni süit kammer­orkestrile (1990) on kirjade järgi viieosaline. Mingil põhjusel esitati ainult prelüüd, menuett ja sarabande. Põhjused pole teada ja polegi vaja, igatahes polnud asi ajapuuduses ning teos oli ka nii terviklik ja väga hea. Huvitava tumeda koloriidiga jäi meelde menuett. Kogu teoses jäi kõlama midagi ellerlikku, ilmselt on asi kõlalises viimistlusastmes. Kindlasti peaks teos olema meie kammer­orkestrite püsirepertuaaris – jääb üle vaid imestada, miks ei ole.

Ja siis Erkki-Sven Tüüri viiulikontsert nr 2 „Angel’s Share“ ehk „Ingli osa“ (2018). Tõsiseid kõlalisi, mängutehnilisi ja virtuoossusele nõudmisi esitav 25minutine suurteos muudab aja kulgu nii, et teose lõppedes valdab vaimustus, aga ka pettumus. Autor sõnas, et teosel on hea minek: praeguseks maailmas üle kümne ettekande. Solist Robert Traksmanni esitus olla autori hinnangul neist virtuoosseim. Teose partituur on visuaalseltki põnev: mõned leheküljed on vaadeldavad kui graafilised lehed, seda enam põnevad kõlaliselt. Kammerorkestrit rikastavad löökpillid: vibrafon, gran cassa, tamtamm, crotales ja temple blocks. Kõik päris arusaadavad ka eesti keeles, v.a crotales. Need on väikesed vasest kettakesed, mis on häälestatud kromaatiliselt kahe oktavi ulatuses ja kõlavad kirjutatust kaks oktavit kõrgemal. Helilooja on vibrafoni, krotaale ja templiplokke kasutanud väga vaimukalt – ja mitte ainult, nad on minu meelest olulistel kohtadel tähtsad vormiaktsendid.

Teose esitus oli igas aspektis väga kõrgel tasemel. Hämmastav, kui ökonoomselt – ja mitte ainult seda teost – juhatab Endrik Üksvärav. Järgmine kord palun luba istuda orkestrisse, et teada saada, kuidas on see võimalik. Kontserdi partituur ei ole lihtsate killast, kuid kõik oli perfektne. Robert Traksmann oli oma esitusega vaimustavalt veenev, mis pole värske helikeelega teose puhul sugugi iseenesest mõistetav tulemus. Braavo kõigile teostajatele, alates heliloojast ja lõpetades gran cassa’ga. Ah jaa, mõni sõna teose pealkirjast. Angels share on see viski osa, mis vaadis laagerdudes kaob, umbes kaks protsenti aastas. Mida vanem ja parem viski, seda suurem on see ingli osa. Autorile meeldib mõelda, et ka inimesed annavad vananedes oma ebavajalikud omadused inglile ning lähevad aina paremaks ja paremaks. Heliteos ja selle esitus Kärdla kirikus tugevdavad seda lootust. Seda tegi mõjuvõimsalt ka Endrik Üksvärav, lauldes kontserdi lõpuks Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendi laulu „Lootuses“ (1988). Kuigi Kärdla kontserdil oli kirikutäis publikut ja vastuvõtt ülihea, tuleb seda kava kindlasti esitada ka mandri suurtes ja väikestes saalides. See oli sündmus.

Festival lõpetati taas Pühalepa kirikus Collegium Musicale kontserdiga „Laurentsiuse lugu“. Kavas oli kaks heliloojat: Pärt, Arvo ja Pärt Uusberg, sh Uusbergi teose „Laurentsiuse lugu“ esiettekanne. Kaheosaline teos on pühendatud Kuusalu Laurentsiuse koguduse õpetajale Jaanus Jalakale ja kammerkoorile Collegium Musicale. Teksti autor on Doris Kareva. See teos on või saab maamärgiks kõigi aegade eesti heliloomingus: neid kahte osa („Jutustus“ ja „Luuletus“) hakatakse laulma koos ja eraldi, tekst ja heli on kui ühe looja loodud. See oli väga õnnestunud festivali üliväärtuslik finaal.

Endrik Üksvärav tuletab meelde vana lugu muusikust, kellelt küsitakse: aga mis amet sul ka on? Üksvärav on lõpetanud kaks muusikakõrgkooli meil ja mujal, ta on dirigent, laulja, trompetist ja metsasarvemängija ning ikkagi otsustas edasi õppida Suuremõisa ameti­koolis – veel üks kõlav „braavo“.