Särisevad saksofonid

Professor Olavi Kasemaa kunagisele Tallinna Saksofonikvartetile on Eesti heliloojad kirjutanud üle 50 teose, millest väikest, kuid olulist osa mängitakse tänapäevani.

KARL TIPP

Kontsert „EMTA saksofoniklass 40“ 31. X EMTA suures saalis. Saksofonikvartetid SaxEst ja Quattro Quarti, Eesti Saksofonikvartett, saksofoniansambel ja -orkester, solistid Uku Gross, Joonas Neumann, Villu Veski ja Virgo Veldi, kaasa tegid Karl-Johan Kullerkupp (vibrafon), Kaspar Ernesaks (vibrafon), Kai Ratassepp (klaver), Tiiu Jürma (klaver) ja Diana Liiv (klaver) ning Veronika Portsmuthi Kooriakadeemia kammerkoor (dirigent Veronika Portsmuth), dirigent Toomas Vavilov. Kavas Paul Bonneau, Robert Planeli, Pierre Max Dubois’, Ástor Piazzolla, Thierry Escaichi, Tõnu Kõrvitsa (Eesti esiettekanne), Villu Veski (Andre Maakeri seade), Malle Maltise (esiettekanne), Kristo Matsoni jt muusika.

Kaua oodatud saksofonikontsert leidis lõpuks aset. Mul oli au olla mitmes koosseisus esinejana sellele kontserdile kaasatud. Olen jäädvustanud ka hetki lavatagusest elamusest.

Kontserdilava jagasid Eesti nimekamad saksofoniõpilased- ja õppejõud, kes kõik on kunagi läbi käinud professor Olavi Kasemaa käe alt. Nii ka kontserdi kõige noorem osaleja Uku Gross, kes avas kontserdi pidulikult Robert Planeli teosega „Prélude et saltarelle“ ehk „Prelüüd ja saltarello“ (klaveril Tiiu Jürma). Uku õpib Vanalinna Hariduskolleegiumi muusikakoolis Krista Joonase juhatusel ja Olavi Kasemaa juures EMTA noorteakadeemias, kus toetatakse andekaid muusikuid nende arenguteel enne ülikooli astumist. Paljudel muusikaerialadel algab professionaaliks kujunemine ja vundamendi ladumine juba enne kõrgkooli astumist.

Kontserdi ülesehitus arenes kenasti lugu loo järel ja lavale kutsuti ka Veronika Portsmuthi Kooriakadeemia kammer­koor, kes esitas Kristo Matsoni teose „Õhtu“ koos saksofonikvartetiga Quattro Quarti ja Diana Liivaga klaveril. Vokaali seos saksofoniga on loomulik, sest saksofoni on peetud ka hääle pikenduseks. Helilooja on väga peenelt sidunud laiendatud saksofonitehnikad Kersti Merilaane juba palju hingi puudutanud luuletusega „Õhtu“. Taas sai kinnitust, et saksofonikvartett ja laulukoor sobivad kenasti kokku. See kontserdiosa viis mind tagasi aega, kus Collegium Musicale ja Rascheri saksofonikvartett tõid Endrik Üksvärava dirigeerimisel Eesti esiettekandele Lera Auerbachi teose „72 inglit“.

Olavi Kasemaa asutatud EMTA saksofoniklassi tähtpäevakontserdil astus üles saksofoni-orkester Toomas Vavilovi juhatusel. Fotol surub ta solisti Villu Veski (vasakul) kätt.

Rasmus Kooskora

Järgnes Malle Maltise teose „Hajuvad lained“ esiettekanne. Eks iga looming ole omamoodi protsess ning on omaette väärtus näha üht lugu kontserdi ettevalmistusperioodil koos mängijatega arenemas ja nendega kokku kasvamas. Malle Maltis käis juba eelmisel aastal meiega igas kontserdiproovis. Heliloojana saan täitsa hästi aru, et midagi jääb puudu, kui teos tegelikult ettekandele ei tule, teose lõppvariant jääb avatuks ja ehk on võimalus teha täiendusi (muidugi juhul, kui seda on vaja), kuid väike perfektsionismiuss meis soovib alati midagi enamat – küsimus on, kas seda impulssi järgida või mitte. Selle teosega sain teise kinnituse, et saksofon (ükskõik mis suuruses) sobib imeliselt lavale vibrafoni ja miks mitte ka kahe vibrafoniga. Juba pealkiri „Hajuvad lained“ ütleb ära, et teos on atmosfääriline ning koosneb lainekujulistest fraasidest. Ülesehitus on peidetud pikalt arenevatesse osadesse, milles on omakorda väiksemad fragmendid, mille dünaamika ulatub sosinast valju puhanguni ja tagasi täieliku vaikuseni. See kõik loob imekauni põimitud terviku.

Rõõm on näha, et saksofonikvartetid pole Eestis veel hääbunud: kergelt erinevas suunas tegutseb pidevalt kolm kvartetti. Olavi Kasemaa kunagisele Tallinna Saksofonikvartetile on Eesti heliloojad kirjutanud üle 50 teose, millest väikest, kuid olulist osa mängitakse tänapäevani. Nüüd on taas põhjust pöörduda meie heliloojate poole, keda pole sugugi vähe, et nad taastaksid Eestis saksofonikvarteti kõrgaja. See oleneb meist endist. Eesti Saksofonikvartetiga jahime suuri unistusi, kuid kes lennukalt ei plaani, see kaugele ei jõua.

Pealegi vajab muusik väljundit, et end näidata ja kuuldavaks teha. Meie, interpreedid, oleme ju sellise elukutse valinud. Praegusel raskel ajal tuleb ärkvel hoida nii oma vaimu kui ka keha, keeruliste sündmuste jadasse võime ka isiksustena uppuda. Muusikud oskavad meisterlikult oma instrumendi taha varjuda, kuid enda lavaline väljendamine annab imelise võimaluse just avaneda ja luua publikuga vahetu kontakt. Dirigent saab muusiku ja publiku vahel luua just sellise ühenduse ning interpreedid lavasituatsiooniks (vabaks eneseväljenduseks) ette valmistada: juhatada, kuidas viia keskendumine teadlikult nootide taha ja kuidas on parim viis end vastavalt olukorrale kuuldavaks teha.

Teen suure kummarduse ka dirigent Toomas Vavilovile, kes ei jätnud meie saksofoniorkestri proovides ruumi ühelegi ebamusikaalsele noodile. Kui helilooja on kirjutanud paberile noodi või pausi, siis on see oluline. Proovid, millel on kaalu ja mis tõesti pakuvad meile endile ka koosmänguelamusi ja -kogemusi, on iga suurema koosseisu puhul hädavajalikud. Tihtilugu olen tundnud, et muusikalise eesmärgini ei jõuta tööprotsessis, vaid loodetakse laval juhtuvale imele. Needsamad muusikalised imed tulevad järjepideva töö ja omavahelise sümbioosiga, vaid siis, kui sellesse panustatakse.

Küsisin kontserdi kohta ka tagasi­sidet. Öeldi, et saksofon on juba ise­enesest nii võrratu pill, et sellega saab laval särada ja laineid lüüa. Seda ei maksa häbeneda ega ka ennast tagasi hoida.

Olavi Kasemaa pani oma lõppsõnas südamele, et kolleegid (suures osas lavalolijad) ja saksofoniõpetajad leiaksid õpilastes üles musikaalse hääle ja et publik püüaks selle õhust ära tunda.