Seitse aastat mürglit

Kummaline, et niivõrd mitmekihilise ampluaaga festival oli kohale toonud küll tumedalembest rokirahvast, aga peaaegu mitte ühtegi kohaliku, muljete järgi küllalt ulatusliku elektroonikaskeene esindajat.

ERKKI TERO

Agentuuri Damn Loud VII tegutsemisaasta festival 23. ja 24. II Paavli kultuurivabrikus.

Eesti Vabariigi aastapäevapidustuste nädalavahetusel peetud agentuuri Damn Loud seitsmendale tegutsemis­aastale pühendatud festival Põhja-­Tallinna Paavli kultuurivabrikus kujunes märkimisväärseks mitmes plaanis: muusikaagentuuri vedaja Roman Demtšenko oli pälvinud vaid mõned päevad varem aasta kultuurikorraldaja tiitli, samuti on Damn Loud ja Paavli kultuurivabrik tänavu nomineeritud Eesti muusika­ettevõtluse auhindamisel vastavalt muusikasündmuste korraldaja ja aasta kontserdipaiga kategoorias.

Tunnustus on edasi tegutsemiseks kindlasti vajalik, ent nii Damn Loud kui ka paljud teised öö- ja kontserdielu edendajad vaevlevad aina süvenevamas motivatsioonipuuduses ning jõuetuses eesmärke säilitada. Oma tumeda pitseri vajutas underground-muusika skeenele ka möödunudaastane Sveta klubi sulgemine ja Raadio 2 õhtuse vööndi laialdaselt kritiseeritud järsk lammutamine. Keskteevälise muusika pelgupaik IDA Raadio on siiski DJdele kujundanud päästva kommuuni ja Damn Loud on seisnud vankumatult live-elu edendamise eest.

Kahepäevase sündmuse võib kindlasti liigitada underground-festivaliks, kus teada-tuntud nimesid ei leidunud ja suund oli võetud rokktroonika, metal’i, pungi ja indie varjatumatele pärlitele: piisavalt eklektiline valik rõhus kontrastidele ja iga järgnev esineja pakkus avastusliku üllatusmomendi. Veidi kummaline oli näha, et niivõrd mitmekihilise ampluaaga festival oli kohale toonud küll tumedalembest rokirahvast, aga peaaegu mitte ühtegi kohaliku, muljete järgi küllalt ulatusliku elektroonikaskeene esindajat. Tõenäoliselt mõjutab ka Paavli kultuurivabriku kuulsus raskema otsa live-kohana, kuhu hüpleva tähelepanuga klubikulgurid niisama ei satu. Kogu kava kujunes aga soovituslikuks materjaliks igale avatuma kõrvaga kuulajale.

Reedese avaesineja, prantsuse muusiku Marc Euvrie sooloprojekt The Eye of Time kujutas endast DIY-koodist lähtuvat melanhoolset kulgemist, kus raske sammuga luupidest, kärekajalisest kitarrist ja tšellotõmmetest koosnev helimass jõudis kuskile varakeskaegsete kõladega post rock’ini. Filmitiitrilaadne eepilisus jäi aga üheplaaniliseks ja liigagi käidud radadel tiirutamiseks. Järgnev kodumaine müraduo Hello Killu (Hello Upan ja Killu Sukmit) äratas aga juba toorema, meeldivalt logiseva minimal doom’iga. Bändi mantralikud, primitivistlikud koopakompositsioonid jätsid ruumi nii ootusärevatele manamistele kui ka detailsetele mürapahvakutele. Ingliskeelne spoken-word-vokaal oli ehk Hello Killu nõrgim lüli, aga muusikalist omapära ja tabamatut tumedapoolset elegantsi leidus küllaga.

Eesti indie uueks tuuleks või täpsemalt üheks vähestest uueks tulijaks nimetatud Buzhold tõi Paavlisse ühtpidi nostalgilised 1990ndate briti shoegaze-kõlad, aga ka kohalike kajakitarri­bändide puhangud aastakümnete tagant. Põlvkonnad on vahetunud ja Buzholdi teeb esialgu tähelepanuväärseks nende noorus: kes võinuks aimata, et ka uus põlvkond leiab vaimustust ja värskust kunagistest indie– ja isegi grunge’i-kõladest? Nagu eesti anglosuunitlusega muusikas tihtipeale, jääb ka Buzholdi kahvatumaks küljeks ingliskeelne, lihtsalt mustrilaadsena mõjuv vokaal. Küll aga hakkas kõrva koosseisu värvikas kitarritöö ja siin-seal ka tugev lugude komponeerimise oskus.

Reedese õhtu peaesineja, briti duo The KVB paistis olevat esimese festivalipäeva oodatud tipphetk: duo ehk liigagi stiilipiiblipõhine ja lihvitud jahedus naelutas publiku mugavakõlalisse hi-tech-transsi. Electro, synth-pop, new wave ja post rock toetus nende käsitluses tugevalt 1980ndate pärandile, mis teebki igihalja võttena peaaegu iga aastakümne tagant renessansi. Nii The KVB kui ka kõigi teiste esinejate puhul mängis muusikaga võrdväärset rolli võimsal LED-ekraanil näidatav pilkunaelutav visuaalia: igale artistile spetsiaalselt loodud liikuva pildi eest hoolitsesid Tencu, Taavet J. Jansen, Emer Värk, Mikk-Mait Kivi ja Ruslan Kastjusin, kes muutsid haaravalt muusika­videolikuks ka kohatise kõlalise tavapärasuse. Kontsertidele järgnenud keskööprogramm jätkas juba klubilikumate DJ-live’idega, aukohal Berliini stamp-techno duo Schwefelgelb ja klassikaliste EBM-võtetega iiri esineja Autumns.

Laupäevase festivalipäeva avanguks kokku kutsutud vestlusring „33 aastat Eesti underground’i“ (Aivar Tõnso, Anders Melts, Kaido Haavandi, Maike Lond ja Ivo Kiviorg) liikus läbi 1990ndate kohalike põrandaaluste skeenede ja peokohtade arenemise tehnilisest null­punktist tänapäeva võimalusterohkema, kuid ka küllusest laisema seisuni. Kõlama jäi underground’i väärtuste loomulik muutumine ajas ja kuulajana kinnistus mul painav teadmine, et temaatilised kokkuvõtted ja analüüsid on aina rohkem jäämas pelgalt suust suhu liikuva info tasemele, kust hakkavad mälestused aja möödudes fragmenteeruma ja tuhmuma – meie muusika­skeene nutab üha karjuvamalt kirjas ja pildis talletatud muusikaajaloo järele.

Live-programmi sisse juhatav koosseis Käsi oligi tabav näide tänapäeva isetegemisesteetikast, kus ei hoolita voog­edastuskanalites esindatusest ega ka ühismeedia haardevõimalustest. Nende bluusilik psühhrokk jõudis kohati kuulde­mänguliku veiderdamiseni ja eks kohustusteta vabadus too mängu ka absurdse huumori: Käsi oli festivali esimene bänd, kes ka suhtles publikuga, ja see meeldiv suhestumine jätkus õnneks ka järgnevate esinejate ülesastumistes.

Hüppena iseolemisest kuni täiuseni kaubamärgistatud underground’ini mõjus kohalik industrial–metal-koosseis Pridian. Nende screamo-ängist kantud etteaste toetus liiga palju klišeedele, ette­aimatavatest jõupursetest lava­pooside täpsuse ja üleküllastunud merch’i-letini. Ambitsioone ei maksa aga häbeneda. Pealtnäha samalaadse, aga märksa autentsema kõlaga jätkanud kohalik nelik Pinkwave üllatas adrenaliinirohke hardcore-pungi ja rap metal’i plahvatusega, tekitades oma sportlikult jõulise etteastega publikut raputava kaose.

Kogu festivali üllatavaimaks ja ka mõjuvaimaks etteasteks kujunes Soome-Briti hypno rock’i duo Nyos (Tom Brooke ja Tuomas Kainulainen). Varem kuuldud laiaekraanilist eepikat oli ka siin, aga luupidest ootamatute kõrgusteni areneva helimassiivi kandev element oli hoopis jazz funk’ilik, motoorselt üle­pulseeriv trummitöö. Transilaadset rallit toetas festivali kõige minimalistlikum valguslahendus, kus bänd mõjus peaaegu tasapinnalise varjuteatrina. Katarsisest tõi maapinnale tagasi festivalil viimasena üles astunud eestimaise peo-punkbändi Huiabella Fantastica esinemine, kelle ülesanne oligi publik juurte juurde tagasi viia ja tähtpäeva vabamalt tähistada. Kui vaadata, et mõlema päeva kontserdikava mahtus ajavahemikku kell 20–00, siis õnnestus Damn Loudil pinget hoida ja erisugused muusikamaailmad tugeva traagelniidiga tervikuks siduda, jättes külluslikult kireva mulje. Jõudu neile selle kaose edendamisel!