Sinu kohalolek aitab jõuda uute kõrgusteni

Heili Vaus-Tamm

Muusikadokumentaal „PETER SELLARS. TEEL” („A Yourney with Peter Sellars”, Austria-Prantsuse-Inglise 2007), režissöör Mark Kidel. ETVs 27. III.  „Ta on nagu seemnerakk ja mina munarakk,” ütleb lavastaja Peter Sellarsi kohta tänapäeva muusikamaailma üks juhtivaid heliloojaid John Adams. Et kihutab linna, nakatab teda oma ideega, siis kaob kuudeks kuskile ooperit või filmi lavastama, aga Adams kannab endas kui last ja kasvatab seda mõtet, mis peab muusikalise väljenduse saama. Nii sündis näiteks Adamsi ooper „Nixon Hiinas”, mille mõtte andis just Sellars, ja mis Adamsile alguses ei meeldinud. Ta tõdeb, et nad on Sellarsiga väga erinevad, aga nende koostöö on tohutult viljakas.

Aastaid hiljem, aga samamoodi sündis Kaija Saariaho ooper „Kauge armastus”, mis oli uus tasand nii lavastaja kui heliloooja loomingus. Lavastaja kohta öeldakse siin, et esimest korda pole näha tema aktiivset sekkumist ja n-ö tugevat lavastajateatrit. Ta lahustuvat selles muusikas. Saariaho puhul kiideti uut meloodilisust ning kohe järgnes tellimus Prantsusmaalt, aga uuel teosel polnud seda kaalu ega sisulist sügavust. Saariaho tõdeb oma senise tippteose „Kauge armastus” puhul, et Sellars ongi tema kauge armastus, talle on see ooper kirjutatud. Kaugemale ei saa ühe kunstiteose sünergias minna ja tulemus on muidugi vapustav. Sain seda kogeda, kui Pariisis elav Saariaho tõi oma väärtteose paariks etenduseks sünnimaale Soome Rahvusooperisse. Sellars austas Saariaho kaasmaalasi oma kohalviibimisega ja mõjus publiku seas ringi liikudes oma väikese kasvu, püstise tuka ja tuliste silmadega täiesti elektriseerivalt. Sellisest mehest siis viimane film ETV muusikadokumentaalide sarjas.

Peter Sellars on muusikateatri lavastaja, kes on endale ülesandeks võtnud tõsta ooperikunst tänapäeva teatri tasemele. Tema lavastustes pole oluline mitte ainult muusikat hingestatult vaatajani tuua, vaid edastada sõnum tänapäevase teatrikunsti vahenditega. Ta on mees, kelle tõttu ei minda vaatama mitte ooperit, vaid lavastust, kes on sügavalt musikaalne ja sealjuures tugeva sotsiaalse närvi ning missioonitundega. Ja tema missioonitunne ei seisne mitte ainult muusikateatri kaudu maailma parandamises, vaid ka sellele kohati muuseumihõngulisele kunstivaldkonnale uue elu ja sisu andmises. Sealjuures on Sellarsi lavastused ideaalses kooskõlas muusikaga – ta jätkab Patrice Chereau’ ja Peter Brooke’i suunda.

Pole saladus, et mitmed n-ö uue voolu ooperilavastajad tahavad iga hinna eest näidata mingit uut tahku, võtta selle tolmunud žanriga ette midagi peadpööritavat ja põruvad sealjuures sisuliselt. Sellars elab aga imetluses ja austuses, tõdetakse tema filmi lõpus. Mis eraldab teda nendest teistest, läbipõrunud avangardistidest? Arvan, et võti on missioonitundes, ühiskondlikus valus ja sügavas inimlikkuses. Sellars räägib oma tööst näitlejatega: „See, mida ma inimestelt nõuan, on väga raske. See on midagi väga inimlikku.”

Filmis tuuakse välja mõte, et tema lavastused on vaataja vastu halastamatud, sunnivad teda enda sisse vaatama. Ja Sellarsi esimeses tõsiselt võetavas lavastuses „Coriolanus” oli sõna otseses mõttes prožektor publikule näkku suunatud. Etenduse lõpus kummardama tulles märkas Sellars, et üks mees nutab. See vist sai lavastusest aru, mõtles nooruk. Pärast selgus, et see oli Peteri isa, keda ta polnud kümnendast eluaastast saadik näinud. Ja nüüd nägi isa, kuidas poeg kogu selle valu (halva isa pärast on poeg end kolm korda põlema pannud) lavale on toonud. Sellarsi teised lavastused on küll vähem isiklikku laadi, aga sama valulised. Ta lahkab vägivalla probleemi, tunneb kaasa vägivallatsejatele.

Kuigi meie ühiskonnas on palju füüsilist ja selgesti nähtavat vägivalda, on veel rohkem varjatut, seda, mille eest kohtulikult ei karistata. Psühholoogilist vägivalda inimese enda ja oma lähedaste, kas või töökaaslaste vastu. Ja Sellars leiab siin põhjenduse: inimestel on ettekujutus, igatsus, kes nad olla võiksid, aga tegelikkus jääb sellest väga kaugele. Siit tekivad käärid, mis sünnitavad vägivalda. Mõnikord jääb vägivald inimese sisse ja on suunatud enda vastu. Mõnikord jõutakse äärmuslikult sotsiaalse väljundini (koolitulistamine). Mitte et Sellars sellest otse räägiks, aga vägivalla ja selle põhjuste teema on talle äärmiselt oluline.

Selle teema on ta leidnud ka Mozarti ning Händeli ooperites. Sellars räägib Mozartist kui maailmaparandajast, ja rõhutab tema hoolitsust inimese eest ning imestab, et tema, valge inimese, pani Mozarti teoste sügavust mõistma Nigeeria kirjanik Ben Okri. Ekstreemne oli keskkond, kus Sellars noorena „Don Giovanni” lavastas: mingi sotsiaalmaja, kus olid koos ladina-ameeriklaste ja naiste varjupaik ning supiköök. Sellars ütleb, et hoopis teine tunne on lavastada Leporello aariat tuhandete naiste võrgutamisest, kui su pea kohal on naiste varjupaik.

Omaette tahk tema elus on õpetamine. Filmis on loengusaalis noored ameeriklased: pealispindse, eduka heaoluühiskonna lapsed. Sellars ütleb neile, et draama, kirjanduse ja kunsti ajalugu on hoopis nende oma, keda on tabanud ebaõnn, ning toob näiteks Hamleti ja kuningas Leari. Sellars küsib endalt, kuidas pääseda pealispindse, kiiret tarbimist ülistava klantsühiskonna naha alla, panna inimesed nägema seda, mille eest ühiskond nende silmad suleb. Kõlab uskumatult, aga oma ooperilavastuste kaudu on see tal õnnestunud. „Sinu kohalolek aitab jõuda uute kõrgusteni,” jääb filmist kõlama teda iseloomustav lause. Veel enam – sügavusteni.