Solfedžo õpetamine muutuste tuules

Solfedžofoorum oli õpetajatele oluline üritus, et näha, mis mujal riikides tehakse ja milliseid metoodikaid kasutatakse.

ELIISE TANI

Solfedžo ja muusikalise kuulmise foorum 26. ja 27. I Heino Elleri muusikakoolis.

„On selge, et noodiõpetus, solfedžo ja kuulmise arendamine on sel sajandil teise tähendusega. Õpetajad üle Euroopa ei tegele enam testimisega, vaid proovivad saada aru, kuidas ühe või teise õpilase taju töötab, mida ta omaks võtab ja kuidas tema eelteadmised teda toetavad ning millistele õpiteedele nad avatud on. Õpetajad on tunnis selleks, et anda oma õpilastele tööriistad ja õpetada nende kasutamist – isegi kui õpitav on ülimalt abstraktne, näiteks harmooniatunnetus, laaditaju või rütmide identifitseerimine“ (töötubades osalenud Elleri kooli õpilane Reet Ristmägi).

Solfedžo peamine eesmärk muusika­õpetuses on muusikalise kuulmise arendamine, aga ka noodikirja tundmine ning oskus kuulmise järgi muusikat analüüsida, seda üles kirjutada ja lugeda. Muusikaline kuulmine on ilmselt üks vältimatumaid eeldusi, et olla hea muusik või ka muusika tarbija. Kuidas on juhtunud nii, et solfedžost on kujunenud kõige kardetum ja raskem õppeaine? Kas viga on lastes, kes pole suutelised enam keskenduma ja kelle mälumaht on muutunud tibatillukeseks, liiga nõudlikes õppekavades või veel hoopis milleski muus?

Nendel teemadel on arutletud juba aastaid. Selleks et motiveerida lapsi muusikakoolist mitte lahkuma, antakse neile tihti võimalus minna üle vaba­õppele, kus nõudmised on nii eriala kui ka muusikaliste üldainete puhul märksa väiksemad – kuni selleni, et solfedžost võib üldse loobuda.

Praegust solfedžoõppe olukorda Eesti muusikahariduses kirjeldab Piret Rips-Laul, muusika- ja teatriakadeemia muusikateoreetiliste ainete õppejõud, endine muusikakoolide liidu ase­esimees ja Võru muusikakooli direktor: „Solfedžo muusikakoolides ei põhine riiklikul õppekaval ja iga kool võib ise otsustada, millises mahus seda ainet õpetatakse. Selline segane olukord on kestnud viimased paarkümmend aastat ning viinud selleni, et mitte keegi ei hooma, kui palju ja mida solfedžo ainetundides õpetatakse. Ka õpetamise metoodika on koolides erinev ning kui õpilane muudab elukohta ja läheb ühest muusikakoolist teise, siis võib erinevus solfedžo aines olla väga suur.

Solfedžofoorum oli õpetajatele oluline üritus, et näha, mis mujal riikides tehakse ja milliseid metoodikaid kasutatakse. Tähtis on ju see, et õpilasel oleks tunnis huvitav ja õpetaja oleks ise vaimustunud sellest, mida ta õpetab.

Solfedžo aine võib tunduda vahel raske seetõttu, et Eestis puudub üle­riigiline tasemesüsteem ja kõik õpilased peaksid muusikakoolides sama kiiresti klassist klassi edasi liikuma. Kui õpilased saaksid minna edasi ühelt tasemelt teisele neile sobiva tempoga ning õppimises ei tekiks lünki, siis ei tunduks see aine enam ka õppimiseks liiga raske.“

Aja muutudes muutuvad ka inimesed, vajadused ja võimalused eluga hakkama saada. Nii ei saa tänapäeval enam lähtuda 150 aastat tagasi paika pandud reeglitest. Just nii ammu anti välja esimene diktaatide kogumik, kus kirjeldatakse ka diktaadi kirjutamise kriteeriume. Ja need ei erine märgatavalt praegustest nõudmistest, mida õpilastele esitatakse.

Küsimustega, mida solfedžoõpetus peaks sisaldama ja kuidas seda kõige paremini teha, on silmitsi seistud ka mujal maailmas, ent mujal on juba ammu edasi mindud ning leitud viise ja võimalusi muusikalist kuulmist arendada hoopis leidlikumal moel, mis teeb ka õppijaile rõõmu.

Itaalias Parmas toimub 2015. aastast just muusikalise kuulmise arendamisele orienteeritud rahvusvaheline foorum ja töötuba „Sentiamoci a Parma“. Seda korraldab sealse konservatooriumi muusikateoreetiliste ainete ja muusikalise kuulmise professor Fabio Ferrucci. Ta on loonud üleeuroopalise tipptasemel õpetajate võrgustiku, mis hõlmab 25 riiki ja rohkem kui 150 kuulmiskoolituse õpetajat. Näinud, milliseid metoodikaid kasutatakse mujal Euroopas muusikalise kuulmise arendamiseks, sai Heino Elleri muusikakooli õpetajatele Mariell Piispeale ja Küllike Joosingule selgeks, et kõiki neid ideid tuleks tutvustada ka Eesti muusikaõpetajatele. Mõeldud – tehtud!

Euroopa kultuuripealinna „Tartu 2024“ avanädalavahetusel 26. ja 27. jaanuaril Heino Elleri muusikakoolis peetud foorumile tuli kohale üle 110 solfedžo- ja muusikaõpetaja üle Eesti. Nii suur huvi teema vastu annab väga selgelt märku, et valdkond vajab muutusi ning uusi ja loovaid lahendusi.

Kahe päeva jooksul käsitleti laadi­taju, sisemise kuulmise, rütmiliste oskuste, harmooniatunnetuse ning improvisatsiooni õpetamise eri metoodikaid. Oma meetodite ja ideedega astusid publiku ette Põhjamaade ja Hollandi ülikoolide tunnustatud kuulmiskoolitajad (ingl eartrainers). Loengute asemel eelistasid esinejad avatud töötubade formaati: kõike, mida nad esitlesid, praktiseeriti laval Elleri kooli õpilastega ja tihti ka publikut kaasates.

Kaasaelava atmosfääri lõi esimesest hetkest Gro Sheteligi (Oslo muusika­akadeemia emeriitprofessor) jäämurdmine: pubikust moodustati kolmehäälne koor, mis laulis Sheteligi käemärkide järgi harmoonilisi järgnevusi. Ühislaulmine tõi saali koostegemise rõõmu ja usalduse ning nõnda oli ka kõigil teistel esinejatel hõlbus saada koolitusel osalejad kaasa laulma ja aktiivselt tegevusest osa võtma.

Just isetegemisest ja -kogemisest lähtusid kõik juhendajad. Laaditaju ja sisemise kuulmise puhul keskenduti laulmisele, lauldu teadvustamisele ja analüüsile. Noodist laulmisel oli keskne sisemise kuulmise arendamine: lühikeste meloodiate nägemine, peas läbilaulmine ja siis noodita järelelaulmine.

Ka rütmidega töötades oli esikohal kogemine ja tajumine, alles siis teadvustamine ja analüüs. Löögipõhise lähenemise asemel meetrumile soovitas Shetelig kasutada meetrumi allhoovust ja rütmilisi alljaotusi, teisisõnu eelistada baasvältusena kuueteistkümnendikku veerandnoodi asemel, sest see on täpsem! Nii Gro Shetelig kui ka Maria Medby Tollefsen (Norra Arktika ülikool Tromsøs) õpetasid rütmikaartide abil kuulmise järgi rütmide õigesse järjekorda seadmist. Muusika üleskirjutamine, olgu see siis diktaat või akordide järgnevus, soovitati jätta pigem koduseks ülesandeks, kus õpilasel on selle jaoks piisavalt aega. Nii jääb tunnis rohkem aega koos musitseerimiseks ja katsetamiseks, muusika kogemiseks ja eri tehnikate harjutamiseks – need aitavad kuuldut mõista.

Harmooniaradadel juhiti õpilasi ja publikut samuti laulmise teel. Erik Al­bjerg (Haagi kuninglik konservatoorium) tutvustas aga harmooniataju arendamist improvisatsiooni abil, toetudes pentatoonilisele helireale ja sidudes selle lihtsa harmooniaga.

Niels Bastrup (Aarhusi kuninglik muusikaakadeemia) tutvustas kuulmiskoolituse tarkvara EarMaster võimalusi. Selle tarkvara suurim eelis vabavaraliste keskkondade ees on õpetajatele mõeldud süsteem, kus saab määrata oma rühmadele või ka õpilastele individuaalselt konkreetseid ülesandeid ja näha nende tulemusi. Õppijate arengut jälgides saab õpetaja mõne õppija nõrgema osaoskuse tuvastamisel tundides õppijale just selle osas rohkem tuge pakkuda.

Kahepäevase foorumi läbivaks mõtteks kujunes õppijakeskne lähenemine: õpetajal tuleb lähtuda õpilaste tasemest ning jätta ruumi katsetamiseks ja eksimiseks, sest see on ainus viis tagada meeldiv õpikogemus, mis aitab õppija motivatsiooni säilitada. Ütlemine „mis valesti, see uuesti“ kirjeldab väga hästi nende juhendajate suhtumist õpi­protsessi: esimesel korral ei pea kohe olema kõik paigas, tähtis on koos õpetajaga analüüsida, kus viga sisse tuli ning kuidas jõuda järgmisel korral õige tulemuseni. Rõhutati, et tund on harjutamise, mitte testimise koht. Kõikidest esitlustest jäi kõlama soovitus kasutada muusika­näidete ja õppematerjalina päris muusika fragmente, mitte vaakumis loodud harjutusi.

Töötubades osalenud noored rõhutasid, et said värsket motivatsiooni ja ideid, milliste õpistrateegiatega edasi minna. Ka foorumil osalenud õpetajate tagasiside on olnud ülimalt tunnustav ning paljud õpetajad on juba asunud nähtut-kuuldut rakendama.

Päris kindlasti oli tegemist väärt üritusega, kus meie muusikaõpetajad said uut hoogu ja häid ideid. Loodetavasti tuleb järgmine juba pisut vähem kui aasta pärast.