Sõlvestrov ja suur saladus

Valentõn Sõlvestrovi omapärases lihtsuses on õigupoolest tore peitemäng, suur saladus, mis tuleb ilmsiks alles noote avades.

TAAVI HARK

Festivali „Odessa Classics Tallinn“ kontsert „Pühendusega Valentõn Sõlvestrovile“ 10. VI Estonia kontserdisaalis. Oleksi Botvinov (klaver), Mõroslava Kotorovõtš (viiul), Hans Christian Aavik (viiul), Karolina Aavik (klaver) ja Marcel Johannes Kits (tšello). Kavas Valentõn Sõlvestrovi muusika.

Üheksa aasta eest toimus Ukrainas esimest korda klassikalise muusika festival „Odessa Classics“. Selle asutaja, pianist Oleksi Botvinov seadis sihiks luua selline toekas suursündmus, mis aitaks Ukrainal Euroopale sammukese ligineda ja kultuuri kaudu tugevamaid sidemeid sõlmida. Et edukalt käima lükatud festivali traditsioon kestva sõja tingimustes katki ei jääks, laotub tänavune festival üle viie riigi ja vältab paljude üritustena koguni märtsist septembrini. Eestisse mahtus tänavu üksainus kontsert, helilooja Valentõn Sõlvestrovi (snd 1937) auks antud ulatuslik muusikaõhtu Estonia kontserdisaalis.

Kahe poolega autorikontserdi mõõtu õhtu keskmes olid Sõlvestrovi peamiselt sel sajandil loodud kammerteosed. Enne muusika juurde asumist tuleks krooniku kombel alla joonida ka mõned olustikulised märkamised. Saalis valitses kammerkontserdi kohta tavatult pidulik õhkkond, lava seintel vastamisi Eesti ja Ukraina riigilipud, kohal prominente mitmest valdkonnast ning taga­tipuks ka helilooja ise. Kammerkontsertidel sagedamini käiv kuulaja märkas ilmselt sedagi, et Estonia kontserdisaali täitis selline kuulajate hulk, mida kohtab harilikult sümfooniakontserdil või mõne ilmakuulsa solisti külaskäigu puhul. Seesugust toredat rahvarohkust saab „süüks“ panna vaid korraldaja taiplikule tööle.

Ootust täis õhtu algas üheksast ühendatud lühipalast koosneva teosega „Pastoraalid“ (2020), mis vihjab salamisi arkaadialiku paradiisi võimalikkusele ning on avataktidest saati üsna avalikult pühendatud Beethovenile ja tema kuuenda sümfoonia atmosfäärile. Ometi pole Sõlvestrovi pastoraal karjase- või maaelu idülli kujutav muusikateos, vaid kultuurist läbi imbunud linnainimese igatsuslik mõtisklus millegi harmoonilise ja rahuliku järele. Valdavaks saab kooskõlaline ja paeluv mitte millestki tumestatud olemine, unenäoline tegelikkuse eitamine. Unustavat ja unistavat olustikku kandis kaunilt viiuldaja Mõroslava Kotorovõtši sume toon, toeks Oleksi Botvinovi rahulikult kaasa kuulav pianism. Mõroslava Kotorovõtš võib ollagi Ukrainas kõrgelt hinnatud viiuldaja ja õppejõud, ent Eesti publik on varem tema mängust osa saanud ilmselt Kiievi Solistide või Kremerata Baltica esinemisi jälgides.

Hans Christian Aaviku ja Karolina Aaviku esitatud „Hommage à J.S.B.“ (2009) raputas tänuväärselt kirka algusega publiku Oleksi Botvinovi mängitud õrnade valsside suigutavast meeleolust välja. Teose pealkirjas avalduvad kolm suurtähte „J.S.B.“ kõnelevad muidugi selges keeles: Sõlvestrov kummardab siin Johann Sebastian Bachi ees, mõtestades uuesti meistri helikatkeid, kinnitades tema loodu kustumatut väärtust. Viiuli laulev partii, mida klaver enamasti unisooniga toetab, rikastub keskmises osas õrnade ja detailselt komponeeritud kajadega klaveripartiis. Ei mingit üllatust: Aavikute koosmäng lummas oma tuntud headuses, mida kinnitas ka tugev tänuaplaus.

Kuulamine muutus aga iga mööduva minutiga raskemaks. Küll mitte sõna otseses tähenduses, vaid et aina oma haaret kasvatav nostalgiline helikude kiskus aju laval sündivast aina kaugemale. Vargsi hakkas painama küsimus varasemast – sellest, mis oli enne, kuidas kujunes Sõlvestrovi loojanatuur praegu kuuldavani. Nõnda tahtnuks kas või maitse­prooviks lisada sellesse ulatuslikku eeskavasse mõne pisut rajuma noorpõlveteose. Põnev olnuks ehk ka mõni üleminekuteos, mis osalt avangardismi nägu, teisalt aga uues lihtsustunud stiilis. Mingitki teekonda või muutuste jada tahaks ju kogeda, kui juba autorikontserdi vorm ette võetakse. Kui noor 1960. aastate Sõlvestrov oli dodekafooniast ja moodsamatestki võtetest lähtuv avangardist, siis juba 1970. aastatel astus ta minimalistliku välisilmega neoromantismi vakku, kuhu on suurte muutusteta püsima jäänud praeguseni. Heakõla nii meloodias kui seda toetavas faktuuris ja harmoonilises koes omandasid talle olemusliku tähenduse. Ja see kõik pole tõesti niisama oskamatusest midagi targemat pihta hakata. Mastaapsuse ja tohutute kontrastide puudumise tempos, dünaamikas või meeleolus tingis sisemine vajadus loobuda kurja väljendamisest oma kunstis. Sõlvestrov näeb teatud ohtu negatiivsete nähtuste eredas kujutamises, ta peab õigemaks negatiivset kunstiliste vahenditega üldse mitte levitada.*

Mahukas muusikaline mõtisklus „Hetkede meloodiad“ koosneb lausa 22 palast seitsmes tsüklis viiulile ja klaverile. Õhtu teise poole avas suurtsükli kuues tsükkel „25.10.1893 … in memoriam P.I.Tch.“ (2004), mis mõtiskleb otsivalt Tšaikovski meloodilise talendi ja meloodia sündimise müstika üle. Kolme lühikese osa hulgas põnevaim paistis kompav ja otsisklev „Prelüüd (Meloodia sünd)“, taas sai kuulda viiuldaja Mõroslava Kotorovõtši ja pianist Oleksi Botvinovi erksat musitseerimist. Meloodia voogavat kujundamist näitas parimast küljest kolmas osa „Serenaad“.

Valentin Sõlvestrovile on kaua mõtte­ainet pakkunud muusikaliste järelmängude kunstilised võimalused, epiloogi mõju ja kooda karakter. Tsükli „Kolm järelmängu“ kolmas osa on mõtlik miniatuur tšellole ja klaverile (esitajad Marcel Johannes Kits ja Oleksi Botvinov). Tšellopartii kandvaim omadus on siin haprus ja õrnus, mis pehmendas ka Marcel Johannes Kitse harjumuspärasemat solistlikku maneeri tuntavalt.

Õhtu ajaliselt värskeima ja ühtlasi lõpetava teosena kõlas viiulile, tšellole ja klaverile loodud „Pastoraalid“ (2023), mille äärmuseni viidud lihtsus pakkus tõepoolest ahhetama panevalt teravat kontrasti ajastu olusid ümbritseva (t)õeluse aina keerukama olemusega. Ent laval kõlanut lahti kirjutada polegi vist üldse võimalik, õigupoolest ei anna Sõlvestrovi muusika end ühelegi kirjeldajale kergelt kätte. Vahendite nappusest ja helilooja eluloost kiirgav n-ö pühalikkus teeb ettevaatlikuks, iga lause või sõna juures varitseb kole oht teha mõni piinlik maitsevääratus.

Üks on kindel: Sõlvestrovi omapärases lihtsuses on õigupoolest tore peitemäng, suur saladus, mis tuleb ilmsiks alles noote avades. Mahlerliku küllusega on tema väliselt lihtsakõlalistesse partituuridesse pillatud arvukalt esitust suunavaid detaile. Küllaga kohtame dünaamika gradatsioone ja täpsete metronoomi­märkidega paika pandud agoogilisi muutusi, mida elavas ettekandes täpselt teostada polegi võimalik, ometi on need teose asendamatud osised.

Sõlvestrovi muusika pole väliselt ere, tugevalt energiline ega kujunditelt silma­paistev, ei otsi uhiuut, enneolematut ja ainuomast väljenduslaadi. See on justkui aastakümnete pikkune rahulik improvisatsioon, kus põimuvad tsitaadid ja mõjutused, viisijupike Mozartilt, kerge kontrapunktike Bachilt, sõrm­kübaratäis Schumanni ja nii aina edasi.

Kuulamise järelmuljetes sulavad esitatud taiesed üheks elastseks mälupildiks. Polnuks eraldamas aplause ja vaheaega, võinuks kogu kava sulada ka üheks tohutuks mitmeosaliseks teoseks, mille piirid hajuvad igavikku.

* Tiina Mattisen, Kontsert kommentaaridega. – Eesti Raadio 24. I 1980. https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/kontsert-kommentaaridega-kontsert-kommentaaridega-valentin-silvestrov