Püsikriisist koostööni

Helen Sildna: „Eesti võiks seada omale eesmärgiks olla maailma parim nii rahvusvahelises kui ka valdkonnaüleses koostöös.“

MARIA MÖLDER

Tallinn Music Week’i (TMW) asutaja ja Shiftworks OÜ juht Helen Sildna selgitab, miks on Eesti muusikatööstus praegu ja lähiaastatel Euroopa sündmuste keskpunktis. Ühest küljest võib Eesti muusikatööstus aastate jooksul saavutatuga rahul olla, kuid kriisiaeg ei ole sugugi läbi ja üht-teist vajab kultuuri­vallas suuremat ümbermõtestamist.

TMW asutamisest on nüüd saanud varsti viisteist aastat. Nimeta palun kolm kõige tähtsamat asja, mis on Eesti muusikatööstuses selle aja jooksul muutunud.

Number üks: meie artistid on praeguseks üleeuroopalise muusikaturu lahutamatu osa. Eesti heliloojatele ja klassikalise muusika kollektiividele polnud tegevus välismaal ka varem võimatu. Teiste žanride esindajate puhul aga rahvusvaheline töö festivalide, plaadifirmade, agentuuride ja kirjastustega nii iseenesestmõistetav ei olnud. Nüüd tegutseb rahvusvahelistel turgudel regulaarselt vähemalt paarkümmend Eesti artisti ja muusikut.

Näiteks Euroopa olulisimale talendifestivalile „Eurosonic Noorderslag“ ehk ESNS, mis toimus Hollandis 18. kuni 21. jaanuarini, oli valitud 315 esineja sekka neli Eesti artisti, mis on meie muusikute puhul kõigi aegade rekord. Peale selle oli Duo Ruut kogu programmist üks viiest artistist, kes sai Euroopa festivalide esindajatelt kõige rohkem head tagasisidet. See on kõva sõna, tavaliselt ei ole niimoodi olnud. Kui mõtlen tagasi 2009. aastale, siis tollal olid väga harvad juhud, kui Eesti popmuusika, aga ka džässi ja folgi valdkonnas rahvusvaheliselt midagi toimus. Praeguseks on see teadlik tegevus ja paljude Eesti muusikute karjääri planeerimise lahutamatu osa.

Teiseks, tänavu „Eurosonic’ul“ ja ka eelmise aasta septembris Hamburgi festivalil „Reeperbahn“ käis kõigi aegade suurim Eesti muusikatööstuse delegatsioon. Mõlemal üritusel osales ligi 40 muusikaettevõtjat. Seda tegevust veab eest Music Estonia. Kontakti­loomeks on suuresti olnud kasvulava ikkagi ka TMW. Nendel üritustel on väga selgelt näha, et muusikatööstuse konverentsid või kontaktüritused on väga olulised, et inimesed omavahel tuttavaks saaksid ja suhteid looksid. Isegi kui rääkida Norra, Soome või Rootsi kolleegidega, on 40 muusikaette­võtjat suur arv. See fakt on nii muljetavaldav, et Eesti muusikatööstusesse ja muusikavaldkonda hakatakse suhtuma täiesti teisiti: saadakse aru, et nüüd on olemas päris koostööpartnerid.

Norrakad ütlesid, et nende tüüpiline delegatsioon on sellistel üritustel seitse kuni kümme inimest, teiste Põhjamaade omal kuni kümme. Eks neil ole kontaktüritustel käimisega pikk ajalugu. Meil on ehk praegu ka vaimustuslaine: lähme koos, toetame üksteist ja saame omavahel ka nendel reisidel palju rohkem tuttavaks. Teiste riikide ettevõtetes tekitab see tunde, et Eesti muusikaturu arengus on uus faas ja nüüd on lõpuks, kellega asju planeerida. Esimene tasand oli see, et artistid ja muusikud hakkasid pildis olema. Teine tasand on see, et pilti jõudsid ka muusikaettevõtjad ja -organisatsioonid, kellega kokkuleppeid ja äri teha. Eestiga koostööd tehes ei paista silma enam üksikud entusiastid, vaid siin on kiht rahvusvahelise võimekusega professionaale. See on suur samm edasi.

Kolmas muutus on üleüldine suurem teadlikkus, kuidas muusikatööstuse mehhanism töötab. 2019. aastal sai tollases Otsa koolis alguse muusika­ettevõtluse õppeprogramm, mis on nüüd Mubas. See, et muusikaettevõtlust, mitte lihtsalt kultuurikorraldust, on eraldi väga sihipäraselt hakatud õpetama Eesti haridussüsteemis, on toonud selle teadlikkuse kasvu väga selgelt ka tööstusse tagasi. Näiteks kui TMW kuulutab välja konkursse mingisugustele ametikohtadele, olgu see assistent või turundusjuht, siis igale konkursile tuleb noori inimesi, kes on õppinud just muusikatööstust kas Eestis või välismaa ülikoolides.

Muusikatööstuses tegutsemise prestiiž on tõusnud. Viis aastat tagasi ei näinud me veel oma konkurssidel selliseid kandidaate nagu praegu. See tähendab minu meelest seda, et meie noored ei näe oma tulevikku ja karjääri muusikavaldkonnas ainult muusikuna, vaid ka mõnes muusikaettevõttes või -organisatsioonis. Ja stuudiod või plaadifirmad, kas või Funk Embassy või suurplaadifirmade siinsed kontorid, palkavad ka avalike konkursside kaudu erialaselt pädevaid töötajaid: sellest valdkonnast on saanud professionaalne tööandja noortele inimestele, kes tahavad muusika­valdkonda edasi arendada.

Meil on siin praegu muusikatööstuse tippaeg: just anti välja muusikaauhinnad ja kohe on „Eesti laulu“ finaal. Kuidas see kõik tundub, kui võrrelda Eesti muusikute tegemistega välismaal? Ja kui palju need tegijad kattuvad?

Uut muusikat tehakse palju ja see on järjest kvaliteetsem. Mul ei ole statistikat, aga Eesti muusika jõuab järjest rohkem ka raadiotesse nii Eestis kui ka mujal, sealhulgas BBC ja Radio France’i erisaadetesse. Angloameerika popmuusika laine on loomulikult edetabelites endiselt võimas, aga selle kõrvale on tõusnud väga suure trendina riikides, kus on arenenud muusikaturg, väärikalt kodumaine ja ka riigikeelne muusika. Lugesin väga huvitavat artiklit, kus jälgiti Spotify trende.¹ On kolm suurt plokki: endiselt ingliskeelne muusika, hispaaniakeelne kultuurikontekst ja näiteks Soome või Rootsi või teised muusikaturul edukad, kelle puhul oma riigis loodud muusika suudab oma riigi sees konkureerida anglo­ameerika muusikalise sisuga.

Teadvustatakse, et meie muusikud ei konkureeri publiku nimel ainult füüsiliselt riigi piirest välja minnes, vaid digikeskkondades konkureeritakse ka riigi sees Eesti publiku tähelepanu nimel nendesamade rahvusvaheliste staaridega. Eesti muusika on ühtäkki äge ka meie kodupubliku arvates: Eesti muusikud müüvad välja Alexela kontserdimaja või Unibet Arena. Kas oleksime kümme aastat tagasi uskunud, et see on võimalik ning Eesti artistid on peaesinejad festivalidel, jõuavad suurtesse saalidesse ja nende kontsertidele ostetakse tuhandeid pileteid. See on ikkagi väga-väga suur muutus, kui mõelda tagasi aastasse 2009, kui TMW alustas. Siis sellist trendi ei olnud.

Sellesse protsessi panustavad kõik need lülid, muidugi ka „Eesti laul“, muusikaauhindade üleandmise gala ning muusikaettevõtluse auhinnad. Minu meelest on Eesti muusika prestiiži tõstmine meie kõigi ülesanne ja iga päev tuleb pingutada ka selle nimel, et saada tähelepanu Eesti publiku seas.

Kuidas tajud Eesti rolli Euroopa muusikatööstuses? Ja kuidas on TMW nišš muutunud nüüd, kui Venemaa peab Ukrainaga sõda?

Ma ei oska tõepoolest ette kujutada, kuidas olla dialoogipartnerina maa­ilmas pildil, kui meil endal regulaarset rahvusvahelist publikut kokku toovat üritust ei oleks. Võib ainult vaadata, kuidas läheb Lätil ja Leedul. Leedus üks väiksem muusikatööstuse üritus ka on. See, kui palju paremini läheb Eesti muusikatööstusel ja Eesti artistidel, kui palju paremini oleme teiste Balti riikidega võrreldes pildis, on päris kontrastne. Vana Euroopa soov meiega koostööd teha on olnud kõik need aastad tõusuteel.

Nüüd Ukraina küsimus. Euroopa ühtsusest räägitakse ka muusikavaldkonnas uuel tasandil ning räägitakse ka Ida- ja Kesk-Euroopa rollist. Pärast Ukraina sõja ägenemist hakati muidugi rohkem rääkima Euroopa riikidest, millel on piir Venemaa või Ukrainaga, ja hakati uuesti rääkima omaaegsest idablokist. „Ida-Euroopa“ on justkui ebamugav määratlus, aga on tunda, et huvi just Ida- ja Kesk-Euroopa riikide vastu on kasvanud ning Lääne-Euroopa riikides on meie poole hakatud vaatama lugupidamisega, eriti möödunud aastal, otsides eeskuju. Näiteks uuritakse, kuidas on Eesti, Poola või Läti hakkama saanud Ukraina põgenikega, kuidas suhtume Ukraina ja Venemaa sõjaga seotud teemadesse. Neist riikidest kutsutakse inimesi osalema vestlusringidesse, mingis mõttes nõustama lääneeurooplasi, kes täitsa siiralt võib-olla ei taju konteksti. Meie käest küsitakse väga paljude asjade kohta. Mida teete teie Venemaa artistidega? Kuidas toetate Ukrainat? Väga hästi saadakse aru, et „Euroopa ühtsus“ ei ole mingi sõnakõlks, vaid et kultuuril ja muusikal on väga selge roll, et seda ühtsust hoida.

Praegu on meil töös eriprogramm, kuidas tuua Eesti, Läti, Leedu ja Poola noored, just haridusrajalt tulevad muusikavaldkonnas tegevust alustavad noored, TMW-le kokku. Põhjamaade kolleegidele mõeldes on aga müügiargument, et nad saavad tulla Tallinna, tutvuda ja viia ennast kurssi kõigi kolme Balti riigi ja mõne teise Ida-Euroopa riigi tegemistega, sest neile on Eesti üksi võib-olla liiga väike. Saame tuua kokku kogu regiooni, hoides ikkagi fookuses Eesti.

Aasta tagasi kuulutas Euroopa Komisjon välja suure hanke, et pidada järgmise nelja aasta jooksul „Loova Euroopa“ programmi raames muusikavaldkonnaga nii-öelda dialoogi ja seda valdkonda edasi arendada. Euroopas valiti välja kolm üritust, kuhu saata oma ametnikud kõnelusi pidama: Hamburgi „Reeperbahn“, Groningeni „Euro­sonic“ ja TMW. Need on nüüd nelja aasta jooksul need kolm üritust, kus Euroopa Komisjoni esindus on alati kohal, ja kui Euroopa rahastusüksus või poliitika­kujundaja on kohal, siis tahab olla kohal ka valdkond. See annab Eestile järgnevaks neljaks aastaks teatava eelise.

Mul on selle üle kohutavalt hea meel. Ma arvan, et see otsustati enne, kui ägenes sõda Ukrainas, aga ma arvan, et kõigil on hea meel, et ka geograafilises mõttes ei ole kõik kolm üritust ainult Lääne-Euroopa muusikaturgudel, vaid nende hulgas on ka Eesti kui Euroopa piiririigi oma.

19. jaanuaril tuldi Hollandis konverentsil „Eurosonic Noorderslag“ välja rahvusvahelise muusikakonverentside ja talendifestivalide ühendusega. Mida see tegema hakkab ja kuidas võidab sellest Eesti muusikatööstus?

On kaks teemat: muusikakonverentsid ja showcase-festivalid. Me oleme kolleegid ja oleme üksteise tegemistega aastate jooksul tuttavaks saanud, käime üksteise üritustel. Tõugatuna ka koroonaajast tihenes koostöö väga tugevalt just ürituste korraldajatega, kes olid samal ajal COVID-19 eesliinil ja valdkonna arengu eestvedajad. Enne oli esirinnas muusikaekspordikontorite ja arendusorganisatsioonide roll – ja on siiamaani, nende roll ei kao kuhugi. COVID-19 sundis aga kiiresti praktilisi lahendusi leidma turvalisuse ja tervise küsimustes või ka logistikas. Teiseks pidime vältimatult tegema koostööd valitsuste ja tervise­organisatsioonidega – lobifunktsioon oli ürituste korraldajatel akuutselt pildil. Ja kolmandaks, kuna meil kõigil on ka oma konverentsid, on käepärast ka arutelude, kohtumiste ja avaliku kommunikatsiooni platvorm.

Pandeemia ajal tekkis konverentside korraldajatel tunne, et peame jõudma järgmisse etappi: mitte tegutsema lihtsalt igaüks oma riigis, vaid looma võrgustiku, kus teadmine pääseb ringlema, ning et kõike seda, mida kogeme ja õpime, neid kontakte, mida ümberringi keerutame, peab saama valdkond kasutada. Nii saigi selgeks, et on vaja luua konverentsikorraldajate ühendus.

Muusikakonverentside föderatsiooni loomise taustal on ka Euroopa Komisjoni algatus „Music Moves Europe“. 1992. aastal oli võimalik saavutada poliitiline kokkulepe toetusprogrammi MEDIA alaprogrammi „Loov Euroopa“ loomiseks filmitööstusele. Selle eesmärk on hõlbustada Euroopa filmide jõudmist väljapoole oma riikide piire ja Euroopat. Tollal saadi aru, et Euroopa riigid ei suuda omaette Holly­woodiga konkureerida ning mõttekam on jutustada Euroopa lugu ühiselt filmitööstuse kaudu, põhimõtteliselt tõsta Euroopa prestiiži filmivaldkonna abil. See tagas selle, et nende aastakümnete jooksul on Euroopa filmindus saanud väga stabiilse rahastuse – ja see jätkub. Mõne aasta eest said ühtäkki kõik aru, et filmitööstuse eelisseisund on kuidagi kummaline. Küsiti, milline on Euroopas järgmine valdkond, mis saab samasuguse toetuse osaliseks.

Tekkis tunne, et see peaks olema muusikavaldkond, ning Euroopa sellekohased organisatsioonid lõidki koostöös Euroopa Komisjoniga juhtprojekti „Music Moves Europe“. Nii suur rahastus muusikavaldkonnale ei läinud Euroopa Parlamendis siiski lõpuks hääletusel läbi. Ja nüüd võitis seesama „Eurosonic’ul“ avalikustatud muusikakonverentside föderatsioon Euroopa Komisjoni järgmiseks neljaks aastaks mõeldud suure raamhanke. Siht on aidata komisjonil pidada „Music Moves Europe“ laiapõhjalisi lobikõnelusi eesmärgiga viia nelja aasta pärast muusikavaldkonna rahastusvajadus või -võimalus uuesti Euroopa Parlamendi ette, et muusika võiks olla järgmine valdkond, mis saaks Euroopas sama suure poliitilise toe nagu filmikunst.

Miks on praegu selle vastu huvi? Eelkõige sellepärast, et muusikavaldkond on ka hästi tihedalt seotud tehnoloogia arenguga. Kõik loomevaldkonnad mingis mõttes on, aga eelkõige pakub huvi see valdkond, kus Eestigi võiks olla huvitav partner – oodatakse, et Eestist tuleb muusika-start-up’e. Mõned näited meil juba on, näiteks Fairmus. Diskussioon teemal „anname muusikakultuurile eelisseisundi, aga loome ka uusi ärimudeleid“ kõnetab ka poliitikakujundajad – ja uued majandusharud ja muusikavaldkond kui tööandja, kõik need teemad.

On uhke tunne, et TMW on üks kuuest muusikakonverentside föderatsiooni asutajaliikmest ning üks kolmest muusikakonverentsist ja -festivalist, kus hakatakse järgmise nelja aasta jooksul pidama Euroopa poliitikakujundajate kõnelusi. Ja TMW ülesanne on vastutada ka kahe väga kõrgetasemelise poliitikakujunduskonverentsi eest: nelja aasta jooksul korraldatakse Brüsselis kaks konverentsi, kuhu püütakse kõik olulised otsustajad kokku tuua. Kogu projekt „Music Moves Europe“ saab alguse tänavu maikuus TMW konverentsil. Esiteks asetub Eesti nii selle initsiatiivgrupi etteotsa ja teiseks garanteerib see, et rahvusvahelisi delegatsioone, otsustajaid, poliitikakujundajad, teisi artiste, festivalikorraldajaid ja plaadifirmasid jõuab Eestisse järgmise nelja aasta jooksul veelgi rohkem, kuna motivatsiooni­pakett, miks olla nendel aastatel just siin, on kindlalt olemas.

Eks igal valdkonnal ole vaja oma tähtsündmusi, kus tullakse kokku ja saab pildi, millised on parasjagu olulised teemad. Muusikatööstuse konverentsidel esitletakse tihti valdkonna uuringute tulemusi, s.t värskeim teadmine, mis valdkonna kohta võtta, jõuab nendele lavadele. Praktikute omavahelistel aruteludel saab aga lihtsalt kuulata, mida teab või arvab kolleeg Taanist, Saksamaalt või Kanadast, ja kogemusi jagada. On ka puhtalt hariduslik osa, kus kuuleb parima praktika kohta, tutvustatakse andmeid, analüüse jms. Ja lõpuks toob konverents lihtsalt inimesed kokku.

Näiteks TMW konverentsi külastajaid on 1000–1300, kusjuures, ütleme, 80% on välismaalt. Kolme päeva jooksul tuleb rahvusvaheline muusikatööstus siiasamma Eestisse kokku ja avaneb võimalus inimestega tuttavaks saada. Tõenäosus saada mingil väga hõivatud plaadifirma bossil nööbist kinni kuskil „South By South West’il“, kus tal on tuhat muud tegemist, on määratult väiksem kui suunata selle hõivatud otsustaja tähelepanu mõnele Eesti muusikule, bändile või ettevõttele siin. Pealegi on need tuhatkond inimest tulnud siia välisriikidest ju seetõttu, et on huvitatud sellest regioonist ja siinsest muusikaelust.

Miks üldse muusikakonverentside föderatsioon loodi? Sellega tunnistame, et jah, need üritused on alati olnud ja neid on võetud kui midagi iseenesestmõistetavat, aga nüüdseks on selgelt välja joonistunud, et muusikatööstus ei oskaks oma kalendrit nendeta ette kujutada. Kuidas me siis ikka üksteisega päriselt tuttavaks saaksime. Jaa, kõikidega saime ju koroonaajal Zoomis kokku, kui oli vaja, aga Zoomi tulevad kohtuma ainult need, kellega ollakse juba enne tuttavad. Uusi kontakte Zoomis naljalt ei loo. Ja isegi kui õnnestub Zoomis pooletunnine aeg kokku leppida, siis videoaknas loodud suhe ei ole seesama, mis päriselt tutvudes. Vajadus füüsiliste kohtumiste järele oli tohutu.

Seda oli näiteks „Eurosonic’ul“ väga tunda – jäi see ju kaks aastat füüsilisel kujul vahele. Oli ainult digikonverents ja -festival. Just noored muusikatööstusse äsja tulnud inimesed ütlesid valuliselt, et tore-tore, et teil oli omavahel tore lobiseda, sest te tunnete üksteist kümme-kakskümmend aastat. Meie aga ei tunne veel kedagi, me ei saanud kellegagi online-kohtumistel jalga ukse vahele. Uutel tegijatel on füüsilist kokku­saamist eriti vaja, sest kuidas muidu luua oma kontakte.

Koroonaajal on juttu olnud, et Euroopas on lahkesti jaotatud pandeemiast taastumise vahendeid, aga Eestis ei suunatud sellest midagi kultuurivaldkonda toetama. Üleüldse paistab meil olevat vähe teadmisi ja oskusi, et panna Euroopa raha loomevaldkonna heaks tööle. Oskad sa öelda, kas midagi on ette võetud, et olukord paraneks?

See on hästi valus ja frustreeriv teema. Loovvaldkondade tarvis ei ole mitte kunagi Euroopa fondides olnud nii palju ressurssi kui praegu. Kõik riigid loovad uusi majandusmustreid: mitte ainult Ida-Virumaa ei tule välja põlevkivi haardest, vaid Euroopas on teisigi riike, kus on samad mured. On aru saadud, et ka rohepöörde lahendus on loovates töökohtades, intellektuaalomandil ja inimloovusel baseeruval uuel majandusel. Seega, raha, mida Euroopa Liit suunab innovatsiooni, haridusse ja loovusesse, on arvestataval määral. Aga et sellele rahale ligi saada, on vaja võimsaid konsortsiume, partnerite üksusi. Mitte ükski väike muusikaettevõte ei saa nendele suurtele summadele omal käel üksikprojektiga ligi. Üks programm ongi „Loov Euroopa“, aga veelgi keerukamad on näiteks „Euroopa horisondi“ projektid, kus partneriteks peab olema võimekas konsortsium, sh enamasti ka haridusorganisatsioon. Mida laiapõhjalisem ja muljetavaldavam on partnerite koosseis, seda paremad võimalused.

Selleks on vaja sisseharjutatud koostöövõrgustikke, rahvusvahelisi partnereid ja, mis siin salata, ka vilunud projektikirjutajaid – nendeta naljalt asju ära ei tee. Ja tegelikult on vaja olla ka nendes võrgustikes sees ja üritustel kohal. Tõenäosus projektile rahastus saada on palju suurem, kui neid inimesi päriselt tuntakse. Rahastajad mingis mõttes tunnevad sind: sa oled radaril, sind usaldatakse või keegi on sinust kuulnud ja julgeb soovitada. Arvata, et olen kuskil oma väikeses kontoris, teen ka taotluse … Kui kedagi ei tunta, pildis ei olda ja mainekad partnereid ei ole, on tõenäosus Euroopa rahale ligi saada väike.

Mida siis teha? Üldjoontes on mitmed Euroopa riigid selle lahendanud nii, et kui rahale ei saada ligi, siis mõeldakse, kuidas barjäär lõhkuda ja kompetentsi suurendada. Toetatakse riiklikult selliste kompetentsikeskuste loomist või konsultantide turuletoomist, et kasvatada, tuua kokku, õpetada ja luua konsortsiume, partnerlusüksusi, kes on loomesektorile Euroopa raha nimel konkureerimisel abiks. Eestis on olukord väga nukker: statistika näitab, kui vähe Euroopa raha tuleb Eestisse. Eesti kultuurivaldkonnas on mõned ägedad tegijad. Muusikavaldkonnas on väga tubli kooriühing: Kaie Tanner oma ägedate projektidega. Koorilaulu valdkonnas on väga võimekaid inimesi ja organisatsioone (kaasa arvatud Eestis), kes on selles vallas hästi hakkama saanud. Mõned edukad näited on, aga sellega tuleb teadlikult tegeleda.

Eile just kohtusime kultuuri­vald­konna initsiatiivgrupiga Knopka. Ränk on kuulata, kui raskes olukorras on praegu osa Eesti kultuuriorganisatsioone. Jah, kultuuriminister Piret Hartman tõi valdkonda raha juurde, aga see, kuidas inflatsioon ja küttehinnad selle teiselt poolt ära söövad, on lihtsalt katastroofiline. Meie kultuuriorganisatsioonid on kohutavalt raskes olukorras ja on lausa kuritegelik jääda eemale ka Euroopa vahenditest, mis on tegelikult mõeldud just loovprojektidele.

Loodan, et need Euroopa kõnelused õnnestub Tallinna tuua sel viisil, et ka meie enda Eesti poliitikakujundajad oleksid rohkem Euroopa kultuuripoliitika kõnelustes sees ja õpiksid rohkem ka teiste Euroopa riikide näidetest, kuidas on mujal saavutatud, et loomevaldkond saab rahale paremini ligi. Millist kompetentsi oli vaja suurendada? Milline arenduskeskus või innovatsiooniüksus oli vaja selleks luua? Kui seada eesmärk, tuleb luua ka tegevusplaan.

Üksikud hakkajad leiavad alati võimalusi. Kui tahta nüüd seda süsteemselt teha, siis võiks minu arvates sellise kompetentsiüksuse luua ikkagi kultuuri­ministeeriumi juurde ja teha seda riikliku arendusprogrammina. Riigi ülesanne peaks olema tõsta võrdselt kvantitatiivselt kõigi oskusi ja pädevust, seeläbi tõuseks Euroopa rahastuse hulk ka kultuurivaldkonnas. Nõnda oleksime ka paremini koostöövõrgustikes sees – ilma koostööta ei ole ligipääs ressurssidele ka naljalt võimalik. Nii on seda tehtud ka paljudes teistes riikides. Rootsis luuakse riigiinstitutsioonide juurde eraldi väikseid innovatsiooniosakuid või n-ö riigi start-up’e. Kui nähakse, et ühiskonnas on uut tüüpi probleem, mida traditsioonilise institutsionaalse tegevusega ei õnnestu lahendada, siis mõeldakse, millist tüüpi tiimi on vaja, näiteks kultuuriministeeriumi juurde. Ma leian küll, et avalik sektor võiks teha selle sammu, et oma valdkond nii-öelda rahastuslõhest üle aidata.

Milline on muusikatööstuse tervis nüüd, kui koroonakriis on justkui nagu kalevi alla pandud, ent sõja põhjustatud hädad raputavad ühiskonda edasi?

Muusikasektor ja etenduskunstid, eelkõige just muusikasektor, said selles pandeemias Euroopa statistika kohaselt kõige kõvemini pihta, sest see valdkond sõltub iseäranis elavast esitusest, aga ka riikidevahelisest reisimisest. Nagu sügisel kirjutasin, kaotas kultuuri- ja loomevaldkond 2020. aastal oma tuludest üle 30% ehk 199 miljardit, sealjuures elava muusika ja etenduskunstide valdkond koguni 75–90%. Abimeetmed ei ole aga olnud piisavad.²

Seega on vale öelda, et pandeemia on möödas ja see meid enam ei kõiguta. Praegu on seda väga tugevalt näha toitlustus- ja turismisektoris: märkan igal nädalal uudiseid, et mõni kohvik-restoran paneb uksed kinni. Pandeemia mõju on inertsiga ja nüüd on käes uus kriis – permanent crisis ehk püsikriis. Pandeemia asendus sujuvalt osaliselt sõjamõjudest tingitud energiakriisiga, mis omakorda on osa kliimakriisist. Oleme sellises kobarkriisis, et mitte keegi ei ole taastunud. Tuvastamine, millised valdkonna harud on tõsises ohus, on minu meelest endiselt aktuaalne. Keegi ei tohiks ennast sättida mugavalt diivanile ja mõelda, et koroona on möödas ning kõik on jälle nagu enne.

Muusikavaldkonnas räägitakse näiteks, et riikidevahelise tuuritamisega on tõsiseid raskusi, kuna väga paljud, eriti just väikesed muusikaklubid üle Euroopa, ei elanud seda kriisi üle või ei ela seda nüüd üle kalli elektri tõttu. Riikidevahelise tuuritamise eelarve on hoopis teistsugune, kuna transpordihinnad muutuvad tohutult. Ärimudelid, millest muusikavaldkond on sõltunud, tuleb tõsiselt ümber vaadata. Ja endiselt on pildil ka voogedastuskanalite õiglase tasu printsiip: küsitakse, kui palju sõltutakse tehnoloogiafirmade ärimudelitest, mis peaksid ära elatama ka muusikavaldkonna.

Võib-olla peabki muusikavaldkond ennekõike ise oma tehnoloogilist kompetentsi arendama, nii et omanikud ei oleks mitte tehnoloogiahiiud, vaid raha jääks valdkonda. Peame olema palju nutikamad ettevõtjad, et luua ärimudeleid, mis ressursi meie valdkonda tagasi toovad.

Kõik on ju koroonaajal tunnistanud, kui tohutult oluline on olnud muusika ja kultuur vaimsele tervisele, kui tähtis on olnud see kas või inimeste kokkutoomisel, ka lahkhelide klaarimisel, ühiskonna­probleemide lahendamisel – võtame või Ida-Virumaa integreerimise teema.

See mõju, aga ka võime uusi äri­mudeleid luua peab olema pildil ja meil on olemas ka ressursid, mille najal neid uusi ärimudeleid koostöös haridus­asutustega või tehnoloogiafirmadega luua. Elame niisuguse peost suhu mentaliteediga, et ei suuda ennast venitada sellesse uude tulevikku, mis eeldab hoopis uut laadi kompetentsi. Tuleks teha hüpe tulevikku, aga investeering on selleks puudu. Just siin oleks vaja ligi pääseda Euroopa rahale, mis tihti ongi mõeldud innovatsiooni ja arenguhüppe toetamiseks, kindlasti mitte lihtsalt jooksvate kulude katmiseks.

Näiteks tänavu on plaanis TMW konverentsil rääkida tehisintellektiga koosloomest ja sellest, milline ruum jääb inimloovusele, samuti helistuudiotest ja uutest ärimudelitest, mida näeme üle maailma. Näiteks üks trend, milles Island on väga edukas, on seesama Eestile tuttav maksutagastus ehk cash rebate, mida filmitööstuses juba väga hästi tuntakse. Samasugust mudelit rakendavad ka muusikastuudiod, kes toovad sisse rahvusvahelisi produktsioone. Muusika­valdkond saab siin palju õppida teiste loomevaldkondade kolleegidelt. Tahame või ei taha, ärilisest mõtlemisest ei pääse, nii et peab olema nutikas.

Koostöö on ainus asi, mis viib edasi – olgu asi Euroopa rahani jõudmises või uutes ärimudelites. Eesti võiks seada omale eesmärgiks olla maailma parim nii rahvusvahelises kui ka valdkonnaüleses koostöös. Väiksel riigil tuleb hästi sulanduda kõikidesse võrgustikesse. Kaitsevaldkonnas osatakse lõputult korrutada, et Eesti peab olema Euroopa Liidus ja NATOs. Täpselt samamoodi peab Eesti olema osaline mis tahes rahvusvaheliselt olulises kultuurikoostöös. Kõikide nende teemade sõlmpunktides võrgustunud olla on meile kultuurivaldkonnas sama tähtis kui kaitsevaldkonnas olla NATOs. Kui Eesti jääb üksi, siis me ei saa hakkama.

1 What Spotify Show about the Decline of English. – Economist 29. I 2022. https://www.economist.com/interactive/graphic-detail/2022/01/29/what-spotify-data-show-about-the-decline-of-english

2 Helen Sildna, Eesti kultuuri- ja loomevaldkond Euroopa vahenditeni ei jõua. – Sirp 14. X 2022.