Sõsar kasvas suurest vennast üle

Oleg Pissarenko oli oma kodulinna Narva muusikavaliku „Ideejazzil“ Tartust priskemaks ja ürituse päeva jagu pikemaks seadnud.

PRIIT PAJUSALU

IX festival „Ideejazz“ 7. – 9. XI Tartus ja Narvas. Kunstiline juht Oleg Pissarenko.

Sedapuhku peab „Ideejazzi“ ülevaateloo sissejuhatuseks tuletama meelde inter­vjuud vana muusikuga, kellelt pärast kontserti küsiti, kuidas läks. „Mõnikord läheb kontsert hästi, vahel miskipärast mitte nii hästi. Nii ja naa. Täna oli üks selline kord,“ kõlas vastus, mis jättis kõik küsija enda otsustada. Vastaksin ilmselt samamoodi.

Festivali kava oli jätkuvasti väga hea. Peale Tartu toimus ürituste sõsarprogramm juba mitmendat korda ka Narvas. Kui kuivi fakte vaadata, oli Oleg Pissarenko oma kodulinna Narva muusikavaliku priskemaks ja ürituse päeva jagu pikemaks seadnud kui Tartus, kus esinejad kahel õhtul ERMi maja blackbox’i laval käisid. Narva sai siis Tartus esinenutele lisaks Piiteri piigadest koosneva kerget funk’i ja acid jazz’i mängiva kollektiivi Smooth Katsi ning Kadri Voorandi duetis Mihkel Mälgandiga.

Minu muljed piirduvad tartlastele kuulda tooduga. Alustan põhjanaabrite moodsa džässi kaubamärgi Rinneradioga, keda mäletan aegade tagant Wimmega koos võimsalt kontserdilt Viljandi folgil. Tapani Rinne on seda bändi vedanud – saksofonist teknobändiga – ja see mudel sarnaneb mõneti Nils Petter Molværiga. Õhuline, helisev ja rohke reverb’iga ilmestatud saksofon hõljus DJ-setist voogava massiivse soundtrack’i kohal, minimalistlik löökriistapartii koosnes nii elektroonsest trummikontrollerist kui ka naturaalsest soolotrummist, taldrikust ja djembe’st välja meelitatud helist, mida Juuso Hannukainen vürtsitas Aafrika algupäraste kõrinavärvidega. Muusikalises mõttes rännati ilma pidi: seal oli Põhja-Aafrika kõrbe, Brasiilia sambat, Berliini salareividest tõukuvat, aga rüütatud põhjamaisesse kargusse, samuti äratuntav lumekrudin ja luudeni tungiv jahedus, mis tekitas põneva kontrasti.

Ungari džäss“ paneb märksõnana kukalt sügama: kontrolliks guugeldasin ja jäin kaunis tühjade kätega. János Nagy trio oli aga igas mõttes hea üllatus. Bändi liider mängis klaverit, tal oli oma elektripill kaasas põhjendusega, et see on küll korralikust pärisklaverist kehvem, aga alati teada kvaliteediga. Peale selle olid tal bassisüntesaator, aga ka Roli Seabord – klahvpill, kus elektroonika on ühendatud silikoonklaviatuuriga ja lubab mängida keelpillide sarnaselt glissando’sid ja toonivenitusi. Trummar Flóra Joubert jäi meelde ansamblitundliku mängu ja hea dünaamikaga, minu kogemust pidi ongi naistrummarid ses osas paindlikumad. Kolmas ansambli liige oli virtuoosne viiuldaja Frankie Látó, kes jagas soolode mängimisel liidriga võrdset raskust. Muusikalises mõttes meenus Jean-Luc Ponty viiulipõhine džäss, puhta selge tooniga mängitud ülitehniline fusion. Kohati aimus ka ungari rahvamuusika mõjusid – kahjuks vähem, kui oleksin tahtnud kuulda. Põnev oli näha, kui tähele­panelikult trio liikmed üksteist jälgisid ja soolode aegu taustatuge pakkusid.

„Ungari džäss“ paneb märksõnana kukalt sügama, aga János Nagy trio oli igas mõttes hea üllatus – puhta selge tooniga mängitud ülitehniline fusion. Fotol trummar Flóra Joubert, kes jäi meelde ansamblitundliku mängu ja hea dünaamikaga.

Ideejazz

Neljapäeva otste kokkutõmbamise au jäi festivali Tartu poole ainsale eesti esinejale – see oli The Swingin’ Sisters & Band. Pillimeestena osales nii kogenud kui ka värsket jõudu: „torude“ duo Siim Aimla ja Mihkel Metsala, kelle kanda olid suurelt jaolt soolod, kõlasid hästi kokku ja mõjusid kohati väikest viisi bigbändina. Kalle Pilli, Pauluse-preemiaga pärjatud noor kitarrist, sai ka oma soolo­numbrid. Bändi pilgu- ja kõrvapüüdja on aga õdedest Vivi ja Viveli Maarist ning Maris Aljasest koosnev vokaaltrio. Särav ja muretu, heast tujust pakatav kolmik oli sorinud ERRi arhiivis ning otsinud sealt välja Eesti Raadio meeskvarteti, Uno Loobi, aga ka džässiklassikasse kuuluvaid lugusid. Eesti keeles, svingides, kõlas see nostalgialaksuna 1960ndatel noorusaegu nautinutele ja uudismuusikana nooremale rahvale. See oli igas mõttes täistabamus: ei lasknud õekesed end heidutada kaela seotud käest ega hõredast publikust. Värske plaadi, millele kontserdikava tugines, loosimine viktoriinivastajale ja tantsulõvile, kujunes menukaks.

Festivali teise päeva avasid sakslased: Oli Steidle & The Killing Popes testis kuulajate huumorimeelt ja kannatlikust. Kõlas vaba džäss, mis suudeti siiski nii rütmilises kui ka tonaalses mõttes koondada-vormida muusikalise ühisnimetaja alla. Avalooga anti otsekui muusika utiili (kõikvõimalikud kriginad, kriiped, vilesse kippuv kitarr, saksofoni üle­puhumise müra) käsitledes kätte suund, mida meestelt oodata. See võinukski müraks jääda, kui meeste mänguklass ja muusikaline mõtlemine poleks olnud kõrgest klassist. Trummari mängitud partiid olid kui taktimõõdud juhuarvude generaatorist ja meenutasid Frank Zappa pöörasust. See kõik hargnes aga hea detektiiviromaani võtmes pinevust hoides lõpuni välja, ole vaid mees kaasa mõtlema-jälgima. Oliver „Oli“ Steidle mängis trumme ja oli kirjutanud lood, klahvpillimängija Dan Nichollsi peaaegu kuuldamatud, aga voolavad bassiliinid moodustasid kandva ja kooshoidva selgroo. Frank Möbus mängis kitarril kriginate-kriiksude kõrval ka täiesti meloodilisi soolosid tükati e-poognaga saundi pehmitades – atakkide peitmine oligi tema lemmikvõte. Philipp Gropper tenorsaksofonil sobis seltskonda nagu valatult.

Rootsist tulnud Gustav Lundgreni triot tutvustati enne festivali Django Reinhardti stiili asjatundjatena, kuid nad mängisid oma Tartu kontserdil üsna traditsioonilist kitarridžässi, meloodilist ja helget, aga mitte seda mustlassvingi, mis mulle Reinhardtiga seostub. Raadios oli meeleolumuusikatund „Vikerviisid“, kuhu nad oleksid igati passinud. Kandev roll oli vasakukäelisel kitarristil, bändi liidril Gustav Lundgrenil, keda toetas igati rütmigrupp: kontra­bassil Martin Höper ja trummidel Ola Bothzén. Muusika oli puhas, tehniliselt hästi mängitud, aga minu maitsele liiga voolujooneline ja sile, eriti pärast sakslaste okkalist ja teravat kontserti.

Tartu kava lõpetasid poolakad, Marcin Masecki trio. Ansambli liider Marcin Masecki on klaverimängijana omandanud nii klassikalise kui džässpianisti oskused. Basskitarril mängis Piotr Domagalski, trummar oli Jerzy Rogiewicz. See oli üsna isevärki kontsert: rütmigrupp püsis tagaplaanil, õhtu täht oli klaver napi süntesaatorilisaga. Eripäraseks tegi selle pianisti meetod, kus üht lihtsat motiivi korrati väikeste variatsioonidega, otsekui oleks tegu käsiluuperiga, mis ei taha väga hästi rütmigrupiga samas tempos püsida – selline lapselik ja muretu moega klaveri klimberdamine. Seda naivistlikku joont toetasid üksikud süntesaatorinoodid, need kõlasid otsekui plastist klaver Pille. Kontrabass ja trummid hoidsid raame paigas ja asi püsis koos ning Martin Masecki tehniline osavus ja näpujooks olid märkimisväärsed. Publik kiitis aplausiga, ilmselt selline lapselik meele­olu sobis neile.

Seega oli Oleg Pissarenko pannud kokku üsna kireva ja toeka festivalikava, teda abistasid saatkondade ja džässi­entusiastide rahaline panus, ERM ja Narva kolledž mõnusa ruumi, helitehnika ja maitseka helitehnilise tiimiga. Reklaamiraha nappus paistis aga publikuarvus: Tartu parimate aegadega võrreldes oli publiku hulk tuntavalt väiksem, Narva festivali pildialbumeid lapates ja sealse džässiklubi üritustel käinuna aiman seal siiski suuremat huviliste hulka. Narva on õnneks veel headest muusikaüritustest küllastumata. See võib olla karva lõhki ajamine, aga festivali meeleolu aitab luua ka hea konferansjee, kes juhatab esinejad sisse ja annab publikule märksõnad, mida oodata: see on mu meelest korraldajate viisakusavaldus, aga seekord puudus.

„Ideejazzi“ tulihingelise fännina meeldib mulle just see mõnele päevale koondunud hea muusika tulv. Hoian pöialt, et korraldustiim kogub uuesti tugeva toimiva tuumiku ja möödunud­aastase ülioptimistliku suvise Narva festivali korraldamisega tekkinud eelarve­augu veskikivi saab ühel hetkel ikkagi kaelast. Tartul, peatse kultuuripealinnana eriti, võiks ja peaks selline festival olema – eeltööd on tehtud ja vundamenti on laotud liiga kaua, et seda lihtviisi tuulde lasta. Ehk aitaks ka džässiklubi ürituste korrapärasuse taastamine, sest toimiv kalender hoiab publiku huvi üleval ja tee ERMi majja rohtumata. Narva sõsarfestival on aga Eesti pehme taaskehtestamise ideaalne vorm.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht