Tabamata ime

AURI JÜRNA

Rahvusooperi Estonia hooaja esimest uuslavastust Händeli „Rinaldot” vaadates tuli mitu korda meelde Alvar Loogi augustikuine artikkel, kus ta lavastajaid õigustatult importkaubaks nimetab ning selle põhjused ja tagajärjed vaatluse alla võtab: „Silmatorkavalt sageli pole lavastaja (või ka kunstnik) tajunud siinse publiku semiootilist ja intellektuaalset närvi, külaliste käe all valminud lavastuse intertekstuaalsed viited kipuvad osutama mingitele meile võõrastele või väheaktiivsetele tähendusväljadele. Väga harva kohtab meie (suurtel) ooperilavadel otsekui rätsepalõikega Eesti kultuurikeskkonda ning tänasesse aegruumilisse konteksti tehtud lavastusi, enamasti on selle asemel üsnagi kvaliteetne ja moodne, ent suhteliselt standardne ja mõõdukalt impersonaalne Euroopa „keskmine”” (Sirp 28. VIII 2014, nr 34). Iseenesest pole ju katki midagi: uus hooaeg on pauguga alanud, Eestis tehakse jätkuvalt rõõmuga teatrit, lava on ilus, kohalikud (!) lauljad saavad end heast ja paremast küljest näidata ning publikut jagub ooperi-, draama-, tantsu- ja isegi vabatruppide etendustele. Paraku on selles toreduses üks „aga”. Kummitab see Loogi mainitud „Euroopa keskmine”. Miks „Euroopa” ja veel olulisem – miks „keskmine”?

Mängu ilu

Pean tunnistama, et ülemöödunud aasta „Julius Caesari” lavastuse mõju tekitas teatava eelarvamuse, kuid õnneks oli hirm asjatu. William Reltoni lavastus „Rinaldo” pole sugugi paha (eestlaslik, ehk isegi britilik tunnustus!), laval on klaar kontseptsioon, kindlakäeline idee, mis pole liiga jäik ega ahistav, ning koos ilusa, puhta lavakujundusega (kunstnik Cordelia Chisholm) annab see osalistele hulganisti tavatut mänguruumi. Lauamängu võti on tüki jaoks üheaegselt humoorikalt dünaamiline ja leebelt sümboolne, kuid teatripraktiku vaatenurgast tundub kohati, et selle potentsiaali on kasutatud liiga tagasihoidlikult, peljatud mängureeglite loomise ja järgimisega lõpuni minna ning trupi lusti ja leidlikkust innustada.

Ma ütlesin „kohati”, sest mõned stseenid tõusevad tervikus esile just oma julge mängulisuse poolest, näiteks Armida ja fuuriate pikk avameelne mõtisklus esimese vaatuse lõpus. Selle sädelev kujundlikkus ja naiste meisterlik koosmäng on üheaegselt naljatlev, provotseeriv, poeetiline ja hell ning kinnistab paraku Armida publiku mällu kindlamalt kui nimitegelase. Ja kui juba Armidast rääkida, tuleb esile tõsta esimese koosseisu staari Helen Lepalaant, kelle kerge ja lendlev vokaal ning jõuline, magnetilisuseni võrgutav roll tõmbas kaasa nii partnerid kui ka publiku. Kui isegi mõni hetk veel reetiski tema ebakindlust tehnika või misanstseeni osas, siis enamjaolt tõmbas Lepalaane võimukas kohalolu tähelepanu niivõrd, et tekkis küsimus, kes on lõpuks loo peategelane, kes peaks olema fookuses. Ainus, kes jaksas temaga võrdväärse partnerina mängida, oli Rauno Elp (Argante), kelle näitlejaloomus reageerib keerukamaid, inimlikult vastuolulisi tegelasi kehastades alati tänulikult ning kelle nüansirikkad siseheitlused jõudsid selgelt üle Mustoneni viiuli publikuni.

Veel nimesid: küll mul on hea meel, et Estonias on nüüd selline artist nagu Olga Zaitseva! „Armujoogiski” sai näha tema tõsist mängurõõmu, ent kui seal jäi suurem potentsiaal kuhugi klišeelikku karakterisse lõksu, siis Almirenana suudab ta end muinasjutulikust õrnast naisekujust veidi lahti rebida ning tõeselt ja inimlikult mõjuda. Ainsana jäi tema esituses kriipima kuulus aaria „Lascia ch’mio pianga”, mille hell-kummitusliku meloodia sees jäid kuulmata „Laske mul nutta” imekaunid sõnad, olgu siis esietendusepinge, emotsiooni või muu tõttu. Rinaldona tuleb tingimata mainida Annaliisa Pillakut, kes jäi küll veidi tempole alla, kuid kes võttis teises koosseisus peaaegu ainsana tajutavalt ümberringi käivat mängu lustiga ja rikastas oma igav-õilist kangelast vaimukate vimkadega. Ja veel: kangesti kahju hakkas Mart Madistest, kelle pisikese Eustazio rolli oli lavastaja naeruväärseks tobukeseks vorminud, sest igas stseenis kumas läbi karakteri pealispinna, et Madistel on võrratu koomilise näitleja intuitsioon, mis vajab tõeliseks avanemiseks just tõsist jalgealust, mitte laia labasust.

Tabatav ja tabamatu

„Labasus”, „ülelibisemine”, „segasus”, „kohatus” – need on märksõnad, mis ühel või teisel hetkel jõudsid mu märkmetesse ning sundisid eespool Loogi tsiteerima. See kõlab hullemalt kui tegelikult on, aga märksõnad said kirja just seetõttu, et interpretatsioonis oleks justkui kultuuritausta erinevuse tõttu üht-teist kaduma läinud. Asi pole ju külalislavastajates, -kunstnikes, -lauljates ja muudes andekates tegelastes. Lai silma- ja tutvusring on tervislik ja rikastab, külas käia ja külla kutsuda on ikka vaja, kuid igal asjal on oma ohupiir. Ka rahvusooperis käib kohalikke, ja olgu nad mis tahes päritolu või emakeelega, on neil siin elades siiski mingi ühisosa siinse rahva, argielu ja kultuuriga. Nagu on ka rahvusooperil ja selles tegutsevatel headel inimestel ning kõnetamata jätmise puhul jääb see ühisosa kängu. Ma ei räägi sellest, nagu tuleks Eesti lavadel esitada pidevalt ja ainult mingit villast sinimustvalget kannatamist, kuid selle villase sinimustvalge sees kasvanud loojad võiksid ka Händelit, Verdit ja Donizettit näha läbi veidi eestlaslikuma prisma, kartmata pikki lendlevaid aariaid, publiku rahulikku tähelepanu ja usaldust artistide ausa taju vastu. Olgu lavastaja või kunstnik kui tahes nimekas või kogenud, teavad need, kes igal õhtul laval rahvaga kohtuvad, ikka rohkem – intuitiivselt või sõnastatult, vahet pole. Kui aga ikka ja jälle tõlgivad lugusid teatrikeelde need, kes kohalikke olusid ei tunne, siis läheb suur hulk detaile rahvusvaheliste kujundite ja tempokate tõmbenumbrite segadikku kaduma. Nii juhtubki, et lavastaja küll kirjeldab intervjuus mängu ohtlikkust, kuid ohtu ei näe, pinget ei ole ja imet ei sünni.

Ainus, kes jaksas Armidaga võrdväärse partnerina mängida, oli Rauno Elp (Argante),
kelle näitlejaloomus reageerib keerukamaid, inimlikult vastuolulisi tegelasi kehastades alati tänulikult.

Foto: Harri Rospu