Teater, muusika ja kino Olav Ehalaga

Kontserdil esitati palju tuntud laule, mida on Ehala loomingus nii palju, et kahe poolega kontserdi oleks võinud venitada ka neljaosaliseks.

MARIELL AREN

Kontsert „Olav Ehala 70“ 28. IX Alexela kontserdimajas. Laval vokaalsolistid Hanna-Liina Võsa, Nele-Liis Vaiksoo, Lauri Liiv, Hele Kõrve, Sandra Uusberg, Andero Ermel, Indrek Ojari ja Mart Toome, Olav Ehala kvartett (Olav Ehala – klaver, Lembit Saarsalu – saksofon, Toivo Unt – basskitarr, Toomas Rull – trummid), kammerkoor Collegium Musicale, tütarlastekoor Ellerhein, Pärnu Linnaorkester, dirigent Kaspar Mänd. Solistide juhendaja Riina Roose, valguskunstnik Priidu Adlas, produtsent Elo-Liis Parmas, lavastaja ja õhtujuht Veiko Tubin.

Olav Ehala sai 31. juulil 70aastaseks. Eesti heliloojate liit, teatriliit ja kinoliit panid pead kokku ning korraldasid sel puhul suurejoonelise kontserdiõhtu. Kontserdi mõtteliseks alapealkirjaks pakuti „Teater, muusika, kino“, mis vihjab juubilari loomingu laiahaardelisusele. Ehala on loonud rohkesti muusikat nii teatri­lavastustele kui ka filmidele. Tema laule armastavad peale näitlejate ja solistide palavalt ka koorid ning mitmed neist on kõlanud laulupidudel.

Julgen arvata, et vanusest olenemata oskab igaüks nimetada kas või ühe Ehala laulu pealkirja või tunda muusikat kuuldes ära tuttava viisijupi. Tema muusikaline käekiri on omanäoline ja äratuntav: ootamatud modulatsioonid, kaunid ning meeldejäävad meloodiad ja reibas rütmika. Tema lauludes on helgust, rõõmu, sära, värve ja siirust. Ehala on kasutanud oma loomingus üldjuhul eestikeelseid tekste, kõige sagedamini Leelo Tungla ja Juhan Viidingu sulest.

Toon välja kontserdil ette loetud Valter Ojakääru sõnad, mis kirjeldavad tabavalt helilooja loomingut: „Ehalat võiks nimetada kaasaja madrigalistiks. Ta kirjutaks küll nagu ühes stiilis, aga ometi on iga laul omamoodi. Ehala on alati originaalne, aga ei originaalitse.“ Kompositsioonilistest ootamatustest hoolimata on kuulajal tema lauludega lihtne suhestuda ja neid kerge kuulata. Esitajale seab Ehala muusika aga hoopis kõrgemad nõudmised. Tema lauludes esineb palju kiireid meloodiakeerutusi, mis nõuavad intonatsioonipuhtaks tabamiseks ohtralt vokaaltrenni. Klaverisaadete üle murravad pead ka kogenud pianistid ning taktimõõtude vaheldumist jagub kõikjale. Peale selle arendab Ehala muusika jõudsalt ka rütmitaju, sisaldades konstruktsioonilt keerukaid, kuid alati õigeid sõnarõhke teenivaid kombinatsioone. Eestlased ei ole just kuigi entusiastlikud erksamate rütmide esitajad, ent päris hätta ka ei jää. Ehala laulud võivad aga rütmikauge inimese hirmust lausa värisema panna, kuna keerukatest rütmidest pole tema loomingut esitades pääsu ei lauljatel ega pillimängijatel.

Võib-olla just keerukuse tõttu on Ehalal kooriloomingut pigem vähe. Ehala 70. sünnipäevaks valminud ERRi erisaates räägib Kadri Leppoja, et kui ta laulupeo tarvis Ehalalt laulu „Põlev puu“ kooriseadet palus, olla helilooja esialgu pigem kahtleval seisukohal olnud – ja arusaadavatel põhjustel. Tema teoste rütmid ja meloodia on piisavalt keerulised solistilegi. Kuidas peaks siis veel suur laulupeokoor sellega üheskoos hakkama saama? Mitte küll kerge vaevaga, aga saadi. Tema seaded on olnud kooridele õppimiseks kindlasti ühed keerukamad, ent needsamad laulud kuuluvad tihtipeale kooride lemmikute hulka.

Laulutekstid on heliloojal alati hoolikalt valitud ning et mõte ka kuulajani jõuaks, vajavad need ilmekat esitust. Pelgalt õigete nootide ettekandmisest jääb kaugelt väheks. Eks see kehti muusika kohta üldiselt, kuid Ehala loomingu puhul peab solist olema laulu meloodia­rajad ja rütmika väga põhjalikult läbi tunnetanud. Igasugune pinnapealne lähenemine paistab kergesti välja ning ebakindlus on kohe tunda ja kuulda. Sel kontserdil üles astunud solistid elasid oma mõneminutilistesse rollidesse üsna veendunult sisse ning haarasid kuulajat.

Olav Ehala pühendumine ning koostöörõõm kiirgasid lavalt saali iga kord, kui ta lavale astus. Lisapalana laulis ta muusikalist „Buratino“ tuntud „Vana mehe laulu“.

Siim Vahur

Kogu kontserdi vältel oli muusika selgelt esikohal ning vahetekstide ega sõnavõttudega ei liialdatud. Publikule kingiti täpselt see, mille ootuses sammud kontserdimaja poole oli seatud – meeleolukas õhtu hea muusikaga. Üllatuseks lisati vürtsi ka vanade filmide katkenditega. Kogu kava kulges üsna vaheldusrikkalt. Kui ettevõtmisega on seotud teatriinimesed, siis ongi oodata pigem väikest teatrietendust kui harjumuspärast kontserti.

Kui üldse millegi kallal tolle hästi tehtud lavastuse juures norida, siis tundus ainsa kitsaskohana selle liiga korrapärane ülesehitus. Aeg-ajalt oleksin ehk oodanud mingisugust suuremat suuna- või tempomuutust.

Kontserdil esitati rohkesti tuntud laule, mida on Ehala loomingus nii palju, et kahe poolega kontserdi oleks võinud vabalt venitada ka neljaosaliseks. Kuulajate vastuvõtt oli niivõrd soe, et publik oleks ilmselt soovinud saalis kauemgi aega veeta. Võib vaid ette kujutada, kui raske oli kontserdile laule valida, kuna valik on suur.

Muusika ja teater olid kontserdil esindatud pigem ootuspärases võtmes, kuid erilist huvi pakkusid mulle katked vanadest joonisfilmidest, millele Ehala on loonud muusika. Kokku on ta helidega rikastanud üle kuuekümne filmi. Sinna hulka kuuluvad mängu- ja dokumentaalfilmid, aga ka nuku- ja joonisfilmid. Kontserdil näidatud katked jäid silma – ja mitte ainult seetõttu, et mul puudub igasugune side 1970. ja 1980. aastate filmikunsti saavutustega ning ekraanil nähtu liigitub tänapäeva kontekstis sürrealismi, absurdi või tont teab mille alla. Kõrvu panid need kikitama hoopis isemoodi helikeele tõttu. Muidu üsna maiselt kekslev ja kõlav muusika kippus filmiklippides astuvat justkui ühe jalaga kosmoselaeva pardale ning teisega juba lausa kuu pinnale. Klipid olid küll üks õhtu kõige meelelahutuslikum osa ning tundus, et vanema generatsiooni esindajad nautisid nostalgiaminuteid täiel rinnal.

Tõrvatilk kogu kontserdi otsatus meepotis oli helikvaliteet. Kuigi annan endale aru, et võimendatud orkester ei saagi kõlada sama hästi kui akustiline ning helikvaliteedis kaotavad võimenduse tõttu peaaegu kõik peale bändi (see on loodud võimendusega mängima), siis ootasin ausalt öeldes muidu nii põhjalikult korraldatud kontserdilt selles osas veidi enamat. Oli hetki, kus koori osalus tuli tuvastada vaid silmadega, sest saali lauljate hääl ei jõudnud või jäi kõigele muule lihtsalt alla. Ka solistide mikrofonid lisasid lauluhäälele kohati tundmatuid sahinaid, mis samuti ei tundunud olevat sihi­pärane otsus.

See kõik ei kahandanud aga kontserdi sisulist väärtust: kontsert kulges äärmiselt nauditavalt ja meeleolukalt. Ehala pühendumine ning koostöörõõm kiirgasid lavalt saali iga kord, kui ta lavale astus. Küll mängis ta lauludele klaveril saadet koos orkestriga, küll nautis musitseerimist kvartetiga ning tagatipuks haaras mikrofoni ja laulis muusikalist „Buratino“ tuntud „Vana mehe laulu“. Nii laval musitseerides kui ka lühikesi intervjuusid andes mõjus Ehala soojalt ja südamlikult. Tore, et peale külaliste nautis õhtut eelkõige aukülaline ise! Ehala isikust õhkavat hoolitsevat ja armastavat joont kannab ka tema looming. Ehedat inimlikkust tunnetavad selles kõik tema muusikaga kokku puutunud inimesed. Ja neid inimesi on tõesti palju, nagu tõestas suur saalitäis tänulikke kuulajaid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht