TEOD: Julia Agejeva Hess

Imbi Tarum

1. – 10. veebruarini toimus Moskvas I Andrei Volkonski nimeline rahvusvaheline klavessinistide konkurss. Osavõtjaid oli 12 riigist, nende hulgas üheksa Moskva konservatooriumi kasvandikku. Teiste seas jõudis finaali ja sai diplomi Eestit esindanud Julia Agejeva Hess. Kuna noor interpreet ei ole meie muusika-avalikkusele kuigi tuntud, esitan talle mõne küsimuse tema muusikutee,  konkursi ja tulevikuplaanide kohta.    

Milline oli konkursi õhkkond, millistel pillidel mängisite?

Julia Agejeva Hess: Kuna sain vene keeles  suhelda, siis laabus kõik ja suhtumine oli väga sõbralik ja lahke. Harjutada sai konkursi ajal piisavalt nii harjutusklassides kui ka saalis, kus olid ju erinevad pillid. I ja II voorus oli repertuaarile vastavalt võimalik valida kahe instrumendi, kahemanuaalse prantsuse (meister R. von Nagel) ja ühemanuaalse itaalia klavessiini (O. Peper) vahel. Need olid iseenesest väga head pillid, aga mitte parimas korras: prantsuse pill oli ülikerge puudutusega, samas itaalia klavessiin  jälle tohutult raske. III voorus võis mängida flaami kahemanuaalsel pillil (M. Ducornet), mille kõla oli vaiksem, aga puudutus hea. Mina otsustasingi selle instrumendi kasuks.       

Kas oli võimalust kuulata ka teisi konkursist osavõtjaid?

Kahjuks ei jäänud selleks eriti aega, kuid tase tundus väga kõrge. Mitme mängija puhul tekkis aga küsimus, kas see ikka on klavessiinimäng. Finalistidest meeldis mulle väga III preemia saanud Maksim Jemeljanõtšev, kes oli huvitav ja eripärane muusik. Muide, ta õpib ka orkestridirigeerimist  Gennadi Roždestvenski juhendusel. Moskva konservatooriumis õpivad kõik ajalooliste klahvpillide eriala üliõpilased klavessiini, haamerklaverit ja orelit, lisaks on paljud ka klaveri erialal. Nii saavad nad väga mitmekülgse ja laiapõhjalise klahvpillihariduse.       

Kuidas sinust kujunes just klavessinist, oled ju alustanud klaveriga?

Alustasin klaverimänguga Nõmme muusikakoolis, kuid erilist huvi ma muusika vastu siis veel ei tundnud. Siiski läksin pärast 8. klassi G. Otsa muusikakooli, kus minu õpetajaks oli neli aastat Mailis Põld. Tema tegeles minuga ülipõhjalikult, vahel lausa iga päev. Pean teda üheks oma olulisemaks  õpetajaks. 1998. aastal läksin USAsse ja sattusin Arizona ülikooli Phoenixis. Kuigi õppisin klaverit, hakkas mind huvitama rohkem klavessiin ja magistriõppesse läksingi klavessiini erialale, õpetajaks John Metz. Samas õppisin ka kammermuusikat klaverile ja mängisin läbi tohutult repertuaari. Järgnes doktorantuur New Yorgi Stony Brooki ülikoolis Arthur Haasi juures. Klavessiini vastu tekkis mul huvi tegelikult juba Otsa koolis, kus õpetaja Reinut Tepp andis kuulata  ja mängida huvitavaid kammerteoseid. Arizonas mängisin palju ansambliga Galileo Project, kus oli kaks barokkviiulit, tšello või viola da gamba ning kus mängis teorbi, barokk-kitarri ja lautot ka minu abikaasa Gary Hess. Olen esinenud Amhersti ja Berkeley festivalil, ka Pariisis, Leipzigis, Tallinnas.     

Oled tuttav muusikaharidusega nii Eestis kui ka USAs. Milles seisneb erinevus?

Suurim erinevus on algastmes. Meil Eestis on tänu muusikakoolidele väga hea bakalaureuseeelne tase, Ameerikas õpitakse juhuslike eraõpetajate juures, puudub solfedžo, muusikaajalugu jms. Ainsana eelneb bakalaureusele muusikaõpe Julliardi ja Bostoni konservatooriumis. Samas on  tavakoolides väga tugev muusikaõpetus, tegutsevad orkestrid ja koorid. Kõrgharidus omandatakse enamasti ülikoolide muusikaosakondades. Sealjuures on eriline, et tuleb õppida ka selliseid aineid nagu keemia, füüsika, bioloogia, arvutiõpe jm. Mulle see täitsa meeldis, see andis lisaks ka väga hea keeleoskuse.     

Millised on tulevikuplaanid?

Algselt plaanisin hakata otsima tööd mõnes ameerika muusikakolledžis, kuid praegu olen otsustanud jääda Eestisse. Tahan anda kontserte ja vaadata, mis elu toob.