Toomas Vavilov: „Põlvkonnavahetus on käes!”

Tiina Mattisen

Eesti puhk- ja löökpillimängijate konkurss 21. – 27. III Tallinnas Enne 1990. aastat toimusid üleriiklikud puhk- ja löökpillimängijate konkursid iga nelja aasta järel. Toomas Vavilov võttis katkenud traditsiooni 2008. aastal Tartus taastada. Nüüd on ta järgmise, eeloleval nädalal Tallinnas läbi viidava võistumängimise eestvedaja ja koordinaator. 2008. aastal ütlesid Sirbile, et konkursiga kaasnevad stiimulid on noorele muusikule palju tähtsamad kui meie, pisut vanemad muusikud, arvata oskame. Ja et puhkpillimängijate konkursi üle hulga aja toimumine polegi ehk nii tähtis kui see, et nelja aasta pärast tuleks järgmine. Tulebki! Oled rahul? Toomas Vavilov: Ma ei saa öelda, et konkursi korraldamine mingi meeldiv asi oleks – see on tegelikult raske kohustus, mille lihtsalt peame võtma, sest konkursid on ülivajalikud. Siin pole üldse mingit kahtlust! Neli aastat tagasi ütlesin oma lõpukõnes noortele, et jätke nüüd meelde, kuidas te kaks viimast nädalat harjutasite, ja harjutage samamoodi edasi. Kui kiiresti on lood õpitavad ja pillimäng omandatav! Arvan, et meil õpitakse pilli üldse liiga kaua ja hajutatult: meie Hiina tudengid on tõestanud, et kolme aastaga on puhkpilli erialal võimalik jõuda peaaegu nullist rahvusvahelise konkursi võiduni. Sa lõhud müüti, et muusikuks peab õppima maast madalast ja aastakümneid! Ma ei ole seda müüti välja mõelnud ega aktsepteeri seda üldse! See on üks pikem teema, aga tegelikult on asi andes: võtame näiteks hästi kuulsa rootsi trombonisti Christian Lindbergi, kes võttis trombooni esimest korda kätte 17aastaselt ja oli 19selt juba Rootsi Kuningliku Ooperi orkestrant ning sai aasta hiljem pühenduda täielikult solistikarjäärile.

Annet peab olema! Andekas inimene ei säti pilli suu peale, ta õpib lugusid ja mõtleb muusikast! Annet peab muidugi olema, ent Lindberg oli siiski enne õppinud trompetit, nii et temagi lapsepõlv ei möödunud siiski muusikata … Keda sa konkursile ootad?

Tegelikult ei osanud oodata, et konkursile tuleb 63 noort puhk- ja löökpillimängijat. See on kohutavalt suur arv ja tähendab seda, et põlvkonnavahetus on tegelikult käes! Noorem generatsioon lööb meid vähemalt massiga küll ära. Karm värk! Kui mõtleme sellele, et meie suurimas puhkpillikoosseisus Kaitsejõudude orkestris on 41 inimest, siis meie 63 võistlejat oleks ikka hirmus suur koosseis!

Palju osalejaid siis Tartus oli?

24–26 … Muidugi ei tohi unustada, et üle-eelmise ja eelmise konkursi vahele jäi 18 aastat – ikka väga pikk vahe –, nii et kui hakkasime traditsiooni taastama, siis võib-olla ei kujutatud täpselt ette, mida see tähendab. Aga juba siis tundus meile olulisem, et saaksime ettevõtmise sama järjekindlusega käima, nagu see nõuka-ajal oli olnud. Muidugi, arvestasime kavade koostamisel, mis iseenesest oli pikk ja kollektiivne protsess, et kava peab olema jõukohane keskastme muusikakoolide parimatele ja et II voorus tuleb esitada teos sooloinstrumendile ja orkestrile, mille noodimaterjal on Eestis olemas (eks puupillid mängivad valdavalt ikka Mozartit …).

Instrumente, millega üles astutakse, on ju kümme: flööt, oboe, klarnet, fagott, saksofon, metsasarv, trompet, tromboon, tuuba ja löökpillid. Neid kavu vaadates imponeeris mulle eriti, et olete kohustusliku teose saanud meie parimatelt heliloojatelt. Uhke rida: Reinvere, Grigorjeva, Tüür, Tally, Tulve, Tõnu Kõrvits, Lill, Tormis (küll seade), Kaumann ja Tulev!

Väga tore, et suutsime taastada koostöös heliloojate liidu ja kultuuriministeeriumiga selle traditsiooni, et meie heliloojad kirjutavad konkursiks uued kohustuslikud teosed. See, et meil tuleb kümne uudisteose esiettekanne, on enneolematu! Tüüri klarnetilugu on küll erakordselt hea, väga meeldib mulle ka oboelugu ja tõesti hea lugu on ka metsasarvele.

Kas nii suur osavõtt näitab ka puhkpillide õppimise populaarsust?

Ma arvan, et pigem liigub areng lainetena ja võib-olla on praegu lihtsalt see „üheksas laine”! Seda on küll õpetlik jälgida, kuidas noored arenevad ja kuidas nende närvikava selles heitluses vastu peab. Ja selles osas on suhtumine küll palju muutunud: mis neile on nagu järjekordne rõõmus seiklus, seda võtsime meie omal ajal kui viimset sõjaretke.

Kui suur osa rohkes osavõtus on pedagoogide tööl?

Pean ütlema, et ega mina üksi konkurssi korralda, seda teevad koos muusikaakadeemia ja puhkpilliühing. Ja muusikaakadeemia pole mingi anonüümne organisatsioon, vaid suur hulk pühendunud toredaid inimesi. Eeskätt nende teene see ongi, õpilane on ikka natuke aeglane ja passiivne, nagu me puhkpillimängijad alati. Õpetajad on siiski suutnud neile selgeks teha, et eluterve konkurents ja enese proovilepanek käib kindlasti noore muusiku elu juurde ja et konkursil osalemine on väga vajalik. Väga-väga tähtis asi!

Ja nad on ikkagi septembrist, kui kool algas ja kavad avalikustati, sellega ametis olnud. See on uskumatu, kui usinasti sügisest saadik on harjutatud! Osakonnajuhatajana olen tajunud terve aasta jooksul kogu osakonna taseme tõusu. Muidugi on olnud ka natuke tüütu, sest osakonna kontserdid on sel õppeaastal peaaegu tervenisti koosnenud konkursilugudest, aga noored on nii oma kava korralikult selgeks teinud ja saanud seda korduvalt lavatingimustes proovida, nii et ma ootan päris tugevat konkurssi. Sisuliselt on nüüd ees vaid selle vormistamine, mis on käinud terve aasta.

Viimatise pianistide konkursi ajal häiris, et kuulajaskond nii napiks jäi. Seekord kulgeb I voor lausa kahes saalis paralleelselt: puupuhkpillimängijad ühes ning vask- ja löökpillid teises. Kes neid kuulama peaks?

Eks see nišiüritus ikka on. Konkursi mõte on ikkagi tugev motivatsioonitõuge. Ma mäletan ise, kui palju see andis: meeletu värinaga mängitud I voor ja vabanemise bravuuriga mängitud II voor. Mul on see tunne väga hästi meeles, eriti lõppkontsert ERSO ga – ei taha, et praegused noored sellest ilma jääksid.

Noore muusiku elus muutuvad motivaatorid eriti kiiresti. Ühel hetkel on see lihtsalt ilus pill: kui ikka läikiva trompeti kätte saad või klarneti, mis on hõbe mustaga – pillid on tohutult ilusad asjad. Siis hakkab motiveerima pilli valdamise soov, mõni aeg hiljem juba muusika ja kui inimene saab vanemaks, siis võivad mängu tulla veel mingid tegurid. Need, kes praegu konkursile tulevad, on selles vanuses, et neid peaks motiveerima pill ja võib-olla ka sportlik moment. Muusikaline moment selles vanuses veel eriti ei tööta: oleme näinud küll neid varaküpseid „vanainimesi”, eriti vene koolkonnas, kellele õpetaja on sisse süstinud suure maailmavalu – kes jääb ellu, enamik põleb läbi … Soov olla tehniline mängija ja teistest parem on väga normaalne suhtumine. Ei ole mõtet suuri sõnu teha, konkursi mõte on väga selgelt, kes mängib kiiremini, puhtamalt, säravamalt, paremini ehk nii, nagu on valdavalt kirjutatud instrumentaalkontserdi finaalid, et näidata oma tehnilist tulevärki. Konkurss ongi nagu III osa mängimine!

Kas sellele uuele lainele on meie muusikamaastikul koht olemas?

Kui sa mu käest küsid, kas neile 63 inimesele on Eesti kultuuri- ja haridussfääris kohta, siis ma intervjuu alguses vastasin sellele, kui ütlesin, et 63 vihast teravate hammastega võitlustahtelist noort näitab, et põlvkonnavahetuse aeg on käes ja uus luud pühib, mitte kultuurijuhtide käes, vaid allpool, nii nagu see asi peabki käima. Nii et ma arvan, et käes on revolutsiooniline aeg. Lahe!

Oled sa selleks valmis?

Noh, see oli ju naljaga öeldud. Eks tugevate noorte tulek pane ka vanemad pillimehed tõsisemalt harjutama. Ja tegelikult on ju nii, et senikaua, kui vanem interpreet on tehniliselt vormis, ei saa noor inimene teda mitte iialgi üle mängida – elu- ja lavakogemus, mis meil tagataskust võtta, on neil lihtsalt puudu. Kui me võrdleme konkursse spordiga, siis see on alati olnud väga vale võrdlus: spordis selgub absoluutne tipp, aga konkursil ainult noortest parim. Võib-olla rahvusvaheline pianistide konkurss, aga Pollinid, Brendelid või Argerichid seal ei osale … Absoluutset meistrit ei tule!

Lõppkokkuvõttes annab elatud elu sisu ka sellele muusikale, mida sa interpreteerid, mitte tehniline pool ja noorus. Nii et, noored, me ei karda midagi!