Triksterite paraad

Tänavusel „Jõulujazzil“ sai kogeda oskuslikku stiilide sulatamist, aga ka teatraalsust, matkimist ja illusiooni loomist.

MARJE INGEL

Festival „Jõulujazz“ 25. XI – 15. XII Tallinnas.

„See aasta tuli „Jõulujazz“ teisiti. Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,“ parafraseerisin mõttes Henrik Visnapuu luuleridu pärast „Jõulujazzi“ avaõhtut Estonia kontserdisaalis. Imestasin, et kogu oma pika karjääri jooksul kätt džässi arengu pulsil hoidnud Dave Holland oli alles nüüd esimest korda Eestisse jõudnud. Džässikontserdi jaoks harjumatu oli ka kontserdipaiga valik: viimastel aastatel ollakse ju harjunud, et „Jazzkaar“ ja „Jõulu­jazz“ leiavad aset Telliskivis, Kumu auditooriumis või Alexela kontserdi­majas. Eesti esimene džässikontsert toimus muide küll sellessamas saalis 1936. aastal, orkestrit juhatas Priit Veebel.

Minul õnnestus Dave Hollandit esimest korda näha-kuulda aasta tagasi Molde džässifestivalil Norras. Seal oli ta oma kvartetiga, mille koosseisus olid hoopis teised muusikud ja pillid kui nüüd Tallinnas. Tänuväärselt olid Molde festivali kavas ka avalikud intervjuud ning Dave Hollandiga tuli jutuks tema esimese n-ö tööbändi asutamise aeg 1983. aastal. Too ansambel oli mõneti sarnane selle trioga, mida sai kuulda „Jõulujazzi“ hakul Estonia kontserdisaalis, sest sinna kuulusid peale bassi ja trummi ainult puhkpillid. Holland ütles, et omal ajal püüdis ta vältida instrumente, millel saab mängida akorde, sest soovis rohkem keskenduda muusika harmooniliste võimaluste avamisele lineaarsete liikumiste, s.t soolopillide partiide kaudu, jättes harmoonia ambivalentseks, lahtiseks. Vahepeal möödunud kümnenditele vaatamata on mõned Hollandi maitse-eelistused jäänud nähtavasti samaks: talle meeldib vahel jätta muusikasse palju ruumi ning lasta igal pillil omapäi uidata. Nii said saksofonist Chris Potter ja trummar Eric Harland tema kõrval küllaldaselt särada.

Järgmisena väisasin Veronica Swifti kontserti, mida oli ajuti raske džässiga seostada. Swifti ja tema bändi arsenali kuuluvate stiilide valik lõi esialgu oma eklektikaga pildi kirjuks. Vanu häid džässi­standardeid Duke Ellingtoni orkestri repertuaarist esitati rokkbändi energia ja mentaliteediga ning ümberpöördult. Vahepeal hakkas tunduma, nagu viibiksin mingi reisiva revüü­trupi järjekordsel kontserdil ning seda muljet süvendasid bändi kostüümid ja Veronica Swifti enda lavaolek: selgelt on ta bravuurika hoiaku ja säärenäitamise üle võtnud vastavalt rokkbändide arsenalist ja varieteest.

Ainult eri stiilidest pärit lugude kaverdamise ja kostüümide kandmisega ei olnud siin õnneks siiski tegemist. Oskuslikult oli ooperist „Pajatsid“ pärit aaria, mida omal ajal oli töödelnud juba Nat King Cole ja mille pealkiri inglise keelde tõlgituna kattus Queeni hitiga „Show Must Go On“, kokku põimitud tollesama briti rokigrupi looga. Rokklaulu esimesest salmist oli vastavalt džässi­standardite tüüpilisele ülesehitusele tehtud verse või intro, mis on ülejäänud loost erineva muusikalise materjaliga ja mida edaspidi tavaliselt enam ei korrata, ülejäänud laulu osad olid võetud ooperi „Pajatsid“ aariast „Vesti la giubba“. Minu esialgne mulje, et tegeletakse matkimise ja illusiooni loomisega ning rõhutakse näivusele, oli samuti osaliselt õige. Kahtlemata kuulub ka teatraalsus ühe väljendusvahendina Veronica Swifti ja tema bändi paletti.

Eestis oleme teatraalse muusika stiilinäitena saanud kaasa elada näiteks Kaisa Ling Thingile. Vahest on Kaisa Lingi loomingut olnud lihtsam seedida, sest kogu oma bravuuri ja loova mässamise juures ei ole Kaisa Ling (vist?) seni üksteisest nii kardinaalselt kaugel asetsevaid žanreid kombineerinud. Igatahes kaldun arvama, et Veronica Swift ei jää ainsaks kartmatuks stiilide sulatajaks, kes esile kerkivad – küllap tuleb neid veel ja veel. Õigupoolest on neid ju varemgi olnud, kas või seesama Queen.

Veronica Swiftil oli Eesti publikule varuks ka üks üllatuskülaline: Holger Marjamaa. Swift väitis teda lavale kutsudes, et Holger pole legend ainult Eestis, vaid ka Ameerika Ühendriikides. Kuna olen pianisti laval näinud ainult Tallinnas, on olnud raske ette kujutada, missugune näeb välja tema edu teisel pool lompi. Swifti bänd tõi selle kogemuse nüüd kõigile Nobeli saalis viibinuile koju kätte ning n-ö värvis puust ja punaseks. Sellal kui Veronica Swift ja Holger Marjamaa teineteise võidu soolosid virutasid, läks Swifti bändi klahvpillimängija sedavõrd pöördesse, et filmis toimuvat telefoniga. Arvata võib, et hoolsad otsijad võivad ereda elamuse pakkunud duett-duelli ühismeediast üles leida.

Novembri lõpus ja detsembri alguses jäi mul „Jõulujazzi“ kavas mitu kontserti vahele, järgmisena jõudsin aasta džässmuusiku Karmen Rõivassepa kontserdile Kumus. Ansamblina toetas teda krajenski.3 ehk Lutz Krajenski trio. Lutz Krajenskit võib Eesti publik mäletada 2017. aastal Eesti Autorite Ühingu 25. sünnipäevaks üllitatud albumite „Muinaslugu sinilinnust“ ja „Estonian Evergreens: Revival“ järgi – tema arranžeeris tookord kõik need eesti levimuusika kullafondi kuuluvad laulud. Kahele plaadile valitud lauljate hulka Karmen Rõivassepp tookord ei mahtunud, peamiselt vist sellepärast, et Eestis ei teadnud temast keegi veel midagi. Rõivassepa debüütalbum „Dance of Sounds“ ilmus Taanis aasta hiljem.

Õnneks on Tallinn nüüd UNESCO muusikalinn ning võib sellisena esindada ka vahepeal aasta džässmuusiku tiitli võitnud Rõivasseppa. Kuna ka Lutz Krajenski kodulinn Hannover kuulub UNESCO muusikalinnade võrgustikku, tekkiski muusikuil võimalus teineteisega tuttavaks saada ja koostööd teha. Kontserdil kõlasid näited mõlema muusiku varasemast pagasist, Krajenski tutvustas mokaotsast oma sel sügisel ilmunud plaati ning ei saanud üle ega ümber oma armastusest Hammondi oreli vastu. Mõistagi pidi kõlama vähemalt üks laul (Uno Naissoo „Neil päevil polnud algust“ Heldur Karmo sõnadele) ka kunagisest Eesti igihaljaste meloodiate projektist: Karmen oli nii sellele kui ka paarile kavas olnud džässistandardile andnud oma isikupärase tõlgenduse, demonstreerides nende puhul taas oma laitmatut skättimisoskust. Kava kõige nauditavam osa oli minu arvates siiski Karmeni originaallooming. Tema „On üle linna udu“ Juhan Liivi sõnadele maalis põneva ja veidi kõhedust tekitava pildi ning jäi mind koduteelegi kummitama.

Vägeva 50. eluaasta verstapostini oli sel sügisel jõudnud džässmuusik ja -pedagoog Siim Aimla ning mõistagi vajas see tähistamist. „Jõulujazz“ pakkus sel puhul väljundi Estonian Dream Big Bandi spetsiaalse kontserdina, mida ilmestasid tuntud ja vähem tuntud solistid ning mõtestasid Jürgen Rooste, Maian Kärmase ja juubilari enese laulutekstid. EDBB ees seisis dirigendina loomulikult Siim Aimla ise. Ei tea, kas tema juubeli puhuks või muidu, aga EDBB tarbeks olid valminud kenasti kujundatud noodipuldid, milletaolisi võib näha näiteks Valter Ojakääru Eesti levimuusika raamatute lehekülgedel ära toodud orkestrite fotodel.

Oma juubeli puhuks oli Siim Aimla kirjutanud uhke pealkirjaga suurteose „21. sajandi bluus“, milles võis kohati leida ka pisut vanemaid, varem valminud osi. Teose osade pealkirjad kuvati lava kõrval seinale publiku silme ette ning mõni neist oli päris üllatav. Meenub näiteks (võimalik, et Juhan Liivile viitav) „Tühi väli“. Üsna selle järel tuli „Must auk“ ja mõnevõrra hiljem veidi muigama panev „Kolmas noorus“ (teisest noorusest polnud juttugi!). Lüürilise(ma)d osad vaheldusid käredamatega, sealjuures oli Siim Aimla ise just ühele lüürilisele osale teksti kirjutanud.

Aimla oli osavalt enda teenistusse meelitanud ka (muusikalise) kaose elemendi, lastes sel just kõige (eba)sobivamal hetkel vallanduda. Teadagi, kes teeb, sel juhtub, ning kogemus on küllap õpetanud ka kehvapoolsesse seisu sattudes rahu säilitama. Neid (oletatavasti) omandatud kogemusi oli nüüd hea varnast võtta ja bigbändi seadetesse maskeeritult rahva ette tuua.

Märkasin sedagi, et Aimla oli osavalt ära kasutanud orkestrantide varasemaid partnerlusi. Näiteks leidus partituuris lõik, kus bigbänd oli vakka ning korraga soleerisid Raivo Tafenau tenorsaksofonil ja Meelis Vind bassklarnetil teineteist vaheldumisi esiplaanil olla lastes ja esiplaanil olijat kontrapunktiliselt toetades. Muidugi võis kuulda ka juubilari enese soleerimist saksofonil ja flöödil.

Vokaalsolistidest kandis kaalukaimat rolli Marianne Leibur, kes vedas piisava veenvusega välja ka (pealtnäha) naisterahvale sobimatu tekstiga bluusiliku partii. Nimelt teatas laulja mina-vormis, et tal on karvased sääred, karvane rind, suured silmad ja naljakas saba jne, aga hing see-eest vaba. Toreda sõnumi oli värsivormi valanud Jürgen Rooste, kes oli kasutanud väliseesti luuletaja Kalju Lepiku tsitaadi abi.

Päris kontserdi lõpus oli puänt – või peaks ehk ütlema diagnoos – pealkirjaga „21. sajandi räpp. ATH“. Vägagi vaimuka tekstiga (sellegi autor on Jürgen Rooste) osast jäi kõrvu arutlus à la „Bachil vedas, temal oli HTK (hästitempereeritud klaver), aga minul ainult ATH,“ mille kandis räpparina ette Kaarel Targo. Pealkirja markeeris ka muusikaline motiiv A-D-H.

Kui tahes lustakas ja teravmeelne Siim Aimla juubelikontsert ka polnud, Frank Zappa vastu ta siiski ei saanud. Zappa oli nimelt „Jõulujazzi“ lõppkontserdi keskmes ja kõik esitajad lustisid tema teoseid ette kandes silmanähtavalt. „Jõulujazzi“ veebisaidil seda küll kirjas polnud, aga otsustades dirigendi ja Zappa projekti kunstilise juhi Kaspar Männi Klassikaraadio „Delta“ saates öeldu põhjal võis vähemalt osa Zappa teostest kõlada sellel kontserdil Eestis esimest korda. Kuna tegu on tehniliselt keerukate teostega, siis pole Zappa loomingu ettekandmine mujalgi just igapäevane asi. Ludensemble XL ja vokaalsolistid said sellega igatahes suurepäraselt hakkama. Õnnestunud soleerimisi oli nii palju, et kõiki esitajaid pole võimalik nimepidi nimetada. Kiidan siiski ühe kitarrisoolo eest Jaak Sooäärt: näis, et ta kanaldas sel puhul Zappat ennast, kelle instrument oli ju samuti kitarr! Laulusolistid Valter Soosalu ja Vaiko Eplik olid niikuinii vokaalselt kõrgel tasemel, Vaiko Eplikule annaksin siiski lisapunktid stiili ehk zappaliku attitude’i eest. Triksterite paraad „Jõulujazzil“ lõppes väärilise hüüumärgiga!