Tulnukas ja võlu-ukulele

Rõõmustab korraldajate valmisolek pakkuda publikule ootuspärase kõrval ka teistlaadi elamusi, aga nagu igasuguse katsetamisega, on ebaõnnestumise oht suurem kui läbiproovitud valemi puhul.

AURI JÜRNA

Birgitta festivali avalavastus „Planeet Harmoonia“ 9. VIII. Lavastaja ja teose autor Helen Rekkor, muusikaline juht ja dirigent Kristjan Järvi, dramaturg Piret Jaaks, koreograaf Kati Kivitar, seadete autor Kristo Matson. Kunstnik Kristel Maamägi, videokunstnik Sander Põldsaar, videokunstniku assistent Pille Kannimäe, valguskunstnik Priidu Adlas, elektroonika: Sander Mölder. Tallinna Kammerorkester, Rauno Kaibilainen, Andres Roosileht, Sandra Lange, Marcus Mayfield.

Mõnikord võib puhta lehena, s.t ilma igasuguse eelinfota etenduse nägemine anda kogemusele palju juurde – liigsete ootusteta rullub lugu lahti omas tempos, laval olijad ilmnevad kohapeal, ruum kõnetab hetkes. Kuigi kitsas teatriruumis on eelarvamused vältimatud, tekkis „Planeet Harmooniat“ vaadates tunne, et väike ettehoiatus või taustainfo tulnuks kasuks. Iseasi, mida see oleks muutnud. Birgitta festival on suvehooajal üks muusika­teatri tähtsündmusi ja rõõmustab korraldajate valmisolek pakkuda publikule ootus­pärase kõrval ka teistlaadi elamusi, aga nagu igasuguse katsetamisega, on ebaõnnestumise oht suurem kui läbiproovitud valemi puhul. Ei saa öelda, et „Planeet Harmoonia“ oli midagi eriliselt originaalset või uudset – kui palju saabki seda teha teatris, kus kõike on eri kombinatsioonides juba tehtud –, küll aga kordus lavastust vaadates mõte, et laval toimuv on erakordselt kohatu ja arusaamatu. M

Põhimõtteliselt ei ole Pii lool viga midagi – arhetüüpne lugu võõrast, kelle värske pilgu läbi näeb publik oma maailma häid ja halbu külgi.

Kalev Lilleorg

a ei väida, nagu oleks peene festivalipubliku ees esinemiseks vaja järgida mingeid ilmeksimatuid reegleid, mis õigustaksid kalleid pileteid ja ülesmukitud külastajatele kloostri hoovis jagatavat šampanjat, küll aga on teatri­tegemisel käputäis tõsiseid soovitusi, mille tähelepanuta jätmine võib õhtule kahjuks tulla. Õnneks või õnnetuseks oli „Planeet Harmoonia” ühekordne sündmus ning vigade parandus ei ole enam võimalik.

Sihtgrupi valesti hindamine

Tulnukas Pii saabub Maale, tutvub ühe hipsteri, ühe isa ja ühe lapsega ning saab nende kaudu teada, milline on see maailm ja mida inimesed on loodusega teinud. Seejärel algatab ta ühismeedia kaudu kampaania, et seda maailma hukust päästa. Kõlab nagu tore keskkonnateadlik Nuku teatri lavastus või küüniline muinasjutt Vabal Laval, aga kuidas sattus selline lugu Birgitta kavasse ja miks see sinna ei sobinud?

Ma panin lauale viis ideekavandit,“ kirjeldab lavastaja Helen Rekkor oma teose saamislugu.1 „Neist neli olid, nagu mulle tundus, sellise avalavastuse jaoks sobivalt prestiižsed ja suurejoonelised. Ja nalja pärast viiendana oli seal lugu Piist, kes maandub Eestis ja kelle adopteerib üks perekond. Ja jällegi, suur oli minu üllatus kui Birgitta festivali tuumik otsustas, et „jah, just seda lugu me tahamegi“. Ja kui see otsus oli tehtud, siis hakkasin arendama dramaturgiat koos Piret Jaaksiga. Fantaseerisime, mis seal võiks juhtuda selliselt, et süžee ja sündmustik oleks loetav ilma sõnata, missuguseid sündmusi me saaksime kasutada, ja ka loomulikult mille nimel see kõik — miks me soovime, et 1200 inimest tuleksid kohale ja seda kogeksid.“

Põhimõtteliselt ei ole Pii lool viga midagi – arhetüüpne lugu võõrast, kelle värske pilgu läbi näeb publik oma maailma häid ja halbu külgi. Lapsesilmne ja empaatiline võõras leiab kohalike seast kaasvõitlejaid, kogeb ühiskonna masinavärgi vägivaldsust ning näitab uutele sõpradele helgemat eksistentsi. Kõlab nagu Steven Spielbergi 1982. aasta film „E.T.“, mis omal ajal võitis neli Oscarit. Lisaks efektne füüsiline teater (Kati Kivitar), kinolik videokujundus (Sander Põldsaar) ja äärmiselt aktuaalne keskkonnakaitse teema – seega miks ei võiks see Pirita kloostris toimida, eks? Reha peitub kontekstis.

 

Üks rehasid, millele tegijad astusid, oli sihtgrupi valesti hindamine. Birgitta on juba 15 aastat toonud Pirita kloostri varemetesse hulganisti publikut ning saavutanud seeläbi märkimisväärse tuntuse ja stabiilse külastajaskonna. See ei tähenda, et talle tuleks aasta-aastalt sama pakkuda – nii jätaks publik hoopis tulemata –, küll aga kaasneb sellise raskesti saavutatud väärika mainega ka vastutus hoida kvaliteeti ja stiili. Kui festivalide ava- ja lõpuüritused ongi tavaliselt veidi teistlaadi kui põhiprogramm, kukub „Planeet Harmoonia“ nii hoogsalt grupist välja, et selle olemasolu end enam ei õigusta. Kellele on see suunatud? Miks just see on avaüritus? Vähe sellest et etendus algas varjuteatrile vajaliku pimeduse saavutamiseks erakordselt hilja, kell 10 õhtul (nii et kesklinna kaudu liikunud publikule raamis õhtut Tallinna reedeöine võõristav lärm), oli selles nii muusikat kui ka märksõnu, mis klassikalise muusika armastajale on täiesti arusaamatud ja/või vastuvõetamatud. Stseenis, kus tulnukas inimkonna prügilembuse avastab, täitus aju rammiva klubitümpsu ja agressiivselt kiire visuaaliga ning loo lõpu võtsid kokku moraalitsev vanne loodust hoida, #fightforyourplanet ja #planetharmony. Arusaadav, et saastamise hävitava mõju näitamisel peabki publikul olema veidi ebamugav ning kui lavastuse idee on kutsuda tegudele, siis võib seda ka otse öelda. Ja arusaadav on ka see, et kui saalis olija on liiga häiritud ja tunneb, et ta pole sihtgrupp, siis läheb ta lihtsalt ära.

Hammasrattaks hästiõlitatud festival

Nende ja paljude teiste segaste mõtetega kammisin pärast etendust läbi kõikvõimalikke meediakanaleid, et tegijate sõnavõtud ja vihjed aitaksid sotti saada, mis see lõpuks oli, mida nägin. Kavalehel ei olnud peale tegijate resümeede mitte midagi ja kuigi lugu ise ümberjutustust ei vajanud, oleksin meeleldi lugenud paari ridagi tegijate mõttemaailmast, mõnd selgitust või tõuget, sest mingi täpsem motivatsioon kui „ilm on hukas“ peaks ju ometi olema. Rekkor: „Kuna kõik, mille ma loon, peab olema mingitlaadi suurema eesmärgi nimel, suhtun väga tõsiselt ka publiku ajaressursi raiskamisse. Iga lavasekund on kulla hinnaga. Ja see peab olema täidetud selliselt, et vaataja, kes on andnud mulle oma aja käsutada, ei tohi lahkuda tühjade pihkudega.“ Olen selle põhimõttega kõigiti nõus ning tunnen kahetsust, et ma ei olnud üks neist, kes saalist tol õhtul minema hiilis, et oma ilusat suveõhtut säästa. Kui Rekkor oli intervjuudes oma lavastuse sisu osas võrdlemisi krüptiline ja vaoshoitud, lubas muusikajuht Kristjan Järvi (kelle helilooming kõlas lavastuses kõrvuti Kristjan Randalu ja Mick Pedajaga), et orkestrimuusika, varjuteatri ja muusikute omaloomingu põimimine annab etendusele uudse ja värske hingamise: „Läbi selle tahame saavutada seda, et inimesel tekib etendust vaadates mõnus emotsioon. Sõnaline teater annab tihti kõik tõlgendused ette, aga meie ei taha publikule ette anda kõiki võimalikke interpretatsioone. Etendus ei ole moraali­lugemine, see ei ole mingi konkreetne jutt ühest tulnukast, kes räägib meile, kuidas olla. See on rohkem metafoor asjadele, mille inimene peab ise välja lugema sellest küllaltki fantastilisest tulnukareisist.“2 Hüva, jäägu arvamused interpreteerimisest ja moraalilugemisest teiseks korraks, aga siiski ei leidnud ma oma küsimusele vastust. Kuni põgusa vestluseni Rekkoriga, kes tunnistas, et tegelikult paluti tal teha lavastus noorele vaatajale, aga kuna avalikkusele seda ei kuulutatud, selgus esiettekandel, et saalis olid noorte ja perede asemel tavalised prominendid. Nüüd hakkas udu hajuma.

Ma tean, et pea iga lavastuse sünnile eelneb „veidi“ draamat. Võib öelda, et üks hea lavastus ilma higi, vere ja pisarateta ei sünnigi – eks tegijad ise teavad, on see tõsi või nali. Ja see esietenduseelne ja lavatagune elu üldjuhul publikut ega kriitikut ei puuduta, või ei tohiks puudutada, sest laval elav peab iseseisvalt ja ilma lisaselgitusteta publikuni jõudma. Küll aga juhtub vahel, et kunstiliselt vastutavad tegijad satuvad neist sõltumata põhjustel nii suurte organisatoorsete, isiklike või lihtlabase hoolimatuse hammasrataste vahele, et aateline tahtejõud enam välja ei aita. Ja siis puudutab see ka publikut. Olgu pealegi hammasrattaks üks 15aastane hästiõlitatud festival.

1 Klassikaraadio „Suvila“, 5. VIII 2019.

2 Pealinn, 13. IV 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht