Tume ookean

Septembris 2016 Läänemere Filharmoonikutega kontserdireisil1

REBECCA LENTJES

„Me ei tohiks bussis juua, aga ma tõin õlut!“ Pärast pikki proove ja Kopenhaagenis toimunud kontserti sõitsid Läänemere Filharmoonikud Taani peamise poolsaarega ühenduses oleva Alsi saare Sønderborgi linna poole. Pool Läänemere avastusturneest oli kunstilise juhi Kristjan Järvi dirigeerimisel ja Gidon Gremeri soleerimisel juba läbitud ning kaasas olid ka Kremerata Baltica pillirühmade kontsertmeistrid. Nad olid alustanud Leedust, teinud metsas õlgkatuse all proove ning reisinud edasi Venemaale ja Poola. Kui mina nendega Kopenhaagenis Taani Riikliku Ringhäälingu peamajas liitusin, mängisid nad isegi pärast 12tunnist vaevalist teekonda Gdańskist Pärti, Sibeliust, Weinbergi ja Tšaikovskit täpselt ja entusiastlikult.

„Kõlab hästi!” ütlen Järvile kohvipausi ajal. „Ei kõla hästi,“ vastab ta. „Nad on veetnud eilse pika päeva lennukis, rongis, autodes. Ja laevas. Nii et nad oleksid nagu terve öö kivi teinud.“

Kümned muusikud, kõik vanuses 18–30, põhiliselt üle kahekümneaastased, ei paistnud sugugi kivis olevat, kui buss Taani maakohas teed otsis. Suure osa viietunnisest teekonnast rõkkasid nad laulda Lady Gaga laule ning nende üksmeel ja ühtehoid oli mitte ainult nähtav, vaid ka kuuldav. Muusikud pärinevad kümnest Läänemere-äärsest riigist (Norra, Rootsi, Taani, Soome, Eesti, Läti, Leedu, Venemaa, Poola ja Saksamaa), kuid kontrabassimängija Miranda Erlichi sõnutsi „on neil kõigil üks vaimsus“. Erlich oli Läänemere Filharmoonikute reklaami näinud Facebookis ja kandideeris orkestrisse. Ta on soomlane, kuid veetnud suurema osa elust Saksamaal Baden-Badenis. „Meil kõigil on Kristjaniga üks vereringe,“ ütleb ta.

Tõepoolest, jooke bussi ja Scandic Hoteli sokutanud muusikud naljatlesid ja tundsid end Järvi proovis kõigest kümme tundi hiljem musitseerides hästi. Pärast rasket ööd n-ö peobussis olid nad Sønderborgi Alsioni kultuurikeskuses valmis igas vanuses ja majandusseisus koolilastega oma muusikat jagama. Ja kuigi kolm koolikontserti olid ühesuguse kavaga, esines neis selgeid rütmi- ja dünaamika erinevusi, nagu ka klarnetist Aleksei Mihhailenko oli mulle eelmisel päeval kirjeldanud. Mihhailenko klassikaline interpretatsioon on pärast orkestriga liitumist ning džäss- ja popmuusika avastamist muutunud: „Mul on nüüd teistsugune meetrumi- ja rütmitunnetus,“ sõnab ta. Filharmoonikute kontsertide improvisatoorne loomus nõuab muretut väljenduslaadide vaheldust igas proovis ja igal kontserdil, üheski teoses ei ole üleminekud mängitud sarnaselt eelmise esituskorraga. „Võrreldes tavalise noorteorkestriga on siin väga teistsugune olukord,“ ütleb Mihhailenko mulle. „See annab vabaduse.“

Järvi ergutab mängijates pigem kirge ja energiat kui täiuslikkust. Selline suhtumine annab esitusele vabadust ja naiivset optimismi. „Sellesse orkestrisse otsin inimesi, kes mängijana võivad olla nõrgemad, aga kel isiksusena on karismat,“ ütleb ta. Igal kontserdil, mille tunnistajaks ma olin, tantsisid ja improviseerisid muusikud publiku rõõmuks esitatud lisaloo, vene muusiku Gene Pritskeri seatud eesti rahvaviisi ajal. Vahel hüppas fagotimängija publiku hulka. Ühel koolikontserdil keerutasid kontrabassimängijad oma instrumente nagu tantsupartnereid, teisel trambiti trompeti otsas. Lõunapausil kuulsin paari muusikut esinemistaktika üle arutlemas: „Ei, see oleks ponnistatud nali – ja see ei ole naljakas.“

Järvi ütleb oma muusikutele, et vigu ei ole vaja karta. „Ära muretse selle esimese noodi pärast, sa võid seda teeselda,“ lohutas ta proovis vaeva nägevat trompetisti. Järvi kasutab palju sõnu nagu „teisenev“, „volitamine“ ja „võimaluste pinnas“. Ta on 44aastane, aga näib noorem. Pritskeri seadet harjutades viitas ta teisele eesti muusikule Arvo Pärdile, kes on öelnud, et muusika ainus otstarve peaks olema laulmine ja tantsimine. Järvi kontserdikavad ja turneeteemad peegeldavad tema soovi kasutada muusikat selleks, et jõuda lähemale loomu­pärasele, ning õõnestada seda, mida ta näeb „täiesti vale“ struktuurina, mida meie, inimesed oleme enda ja looduse vahele ehitanud. (Selle turnee teema oli Taani rahvuslind luik ning Pärdi, Sibeliuse ja Tšaikovski teoste aines.)

Järvi arvab, et „abstraheerimist, intelligentsust ja industrialismi“ vältides on elaval muusikal potentsiaali esitajaid ja publikut ühendada, pakkuda lootust lootusetutele, ühendada inimesi loodusega. „Muusika on narkootikum,“ ütleb ta. „See on tõesti hämmastav. Muusika vabastab veres sama suure koguse dopamiini nagu kokaiin. Kas sa teadsid seda?“

Kui temalt küsida, kas ta ise on kokakasutaja (viitan tema näiliselt otsatule energiale), siis Järvi naerab. „See mulle meeldiks,“² ütleb ta, tunnistades, et tal on nooruslik (hirmuga segatud) külgetõmme keelatud ainete vastu. (Mingis mõttes paistab Järvi noorem kui muusikud, keda ta juhatab.) „Minagi väsin vahel,“ jätkab ta. Ta püüab teha nii, et dirigeerimine, kunstiline juhtimine ja helilooming ei tunduks „lihtsalt tööna“, sest „iga hetk, kui sa muusikaga tegeled, on tähtis“. Naljadest ja muretust meelest hoolimata keskendub Järvi igasse eelseisvasse ülesandesse, innustades proovides ja salvestustel ennast ja teisi end ümbritsevaid piire ületama. Aeg-ajalt on aga läbipõlemine vältimatu: teisel koolikontsertide päeval ärkas Järvi palavikuga ja selle päeva esinemistel asendas teda abidirigent Marlon Chen. Kaks päeva hiljem oli Järvi juba nii terve, et võis naasta dirigendipulti lõppkontserdil, mis toimus Läänemeres asuval Usedomi saarel endises sõjaväebaasis. Pisut kahvatu, kuid oma tavapärasest elevusest pakatav Järvi teatas publikule, et Filharmoonikute musitseerimine peaks peegeldama „kogu elu, ka seda, kui ei tea, mis edasi juhtub“.

Kaks karismaatilist muusikut

Orkester sai Järvi kõrval energiat ka solist Gidon Kremerilt, kes oli Filharmoonikute kontsertidega liitunud Kopenhaagenis ja Peenemündes, et esitada Weinbergi 1959. kirjutatud viiuli­kontserti g-moll. (Kremer ei esinenud Kaliningradi kontserdil, kuna tal on Venemaaga pingelised suhted. Kremer on hiljuti väljaandes Music & Literature maininud: „Minu sisemine hääl … sunnib vahel mind ennast venelaseks pidama,“ selgitades sealjuures oma aktiivset tegevust ja sellest tulenevaid vastuolusid Venemaaga. 69aastasest Läti viiuldajast on saanud hinnatud Bachi ja Bergi interpreet, samuti on ta juhtiv XX ja XXI sajandi heliloojate, nagu Nono, Schnittke ja Glass, teoste esiettekandja. Kremer on hiljuti öelnud, et ta on Weinbergi, kes on tema meelest „kõige tähtsam vene-poola-juudi helilooja“, „tutvustamismissioonil“. (Eelmisel aastal esitati tema Weinbergi album Grammy nominendiks, järgmine Weinbergi album ilmub selle aasta lõpus.)

Kopenhaagenis ja Peenemündes kõlas Weinbergi viiulikontsert kõrvuti Pärdi teosega „Swansong“ ehk „Luigelaul“, Sibeliuse teosega „Svanevit“ ehk „Luikvalge“ ja Järvi seadega Tšaikovski „Luikede järvest“. Lisalugudena esitas Kremer üksi õnneküllase, kuid kurva ukraina rahvaviisi ja läbilõikava heliga Weinbergi teose, mis moodustasid Pritskeri seade lärmakuse ja keerutavate bassidega karmi kontrasti. Kremer tunnistab, et Järvi teatraalne esituslaad „on talle pisut võõras“. Seal, kus Järvi kahtleb abstraktsuses ja seob heli alati tähendusrikka kujundi (luigega) või poliitilise sõnumiga (inimkonna võõrdumine loodusest), eelistab Kremer uurida „heli sügavusi“.

Kremer näib aktsepteerivat kunstile omast konstrueeritust ega püüa seda kasutada vahendina, millega „naasta“ mingi idealiseeritud või mütologiseeritud „looduse“ versiooni juurde. Kremer imetles Järvi energiat („See on võimas!“), kuid selgitas edasi, kuidas muusika annab meile nii palju kütet, et peale selle ei peakski muud lisategevust vaja olema. Järvi moodi inimmasside „vallutamise“ asemel näeb Kremer end pigem „välja­kutsete esitajana“, kes ujub nii vastu laineid kui ka nendega koos. Kui Järvi õhutab publikut ebakindlusest ja piinlikkustundest võitu saama ning jalule kargama, tantsima ja plaksutama, siis Kremer kutsub publikut kuulama abstraktselt intensiivset muusikat heliloojalt, kellega tõenäoliselt ei olda tuttav. Järvi tahab muuta mõtlemist, Kremer kõrvu.

Kremer iseloomustab Läänemere Filharmoonikuid, et nad on „pisut üle­ekspluateeritud“, kuna nad on nii paljude tasuta esinemistega ribadeks tõmmatud. Ta võrdleb filharmoonikuid, mis on projektiorkester ja tuuritab umbes kaks korda aastas, omaenda püsikoosseisu Kremerata Balticaga. Peamine erinevus kahe orkestritüübi vahel on see, et „projektiorkestril on suurpärane toetus: ma võin ainult kadestada, kui palju sponsoreid on kaasatud“.³ Kremerata rahalised vahendid on oma kolleegiga justkui pöördvõrdelises seoses: umbkaudu 15% orkestri toetusest tuleb väljastpoolt, 85% aastaeelarvest peab aga koosseis ise teenima. (Kui küsida, kuidas tal on õnnestunud Kremeratat 20 aastat ülal pidada, hüüatab Kremer: „See on ime!“) Peale selle on Kremerata Baltica palju tihedamalt koos tegutsev 25 mängijast koosnev rühm, Läänemere Filharmoonikud on aga tohutu suur sajaliikmeline kooslus.

Peenemünde proov

Ometi naudib Kremer Baltimaade muusika tutvustamist mõlema koosseisuga ning tema silmad säravad, kui ta jutustab, kuidas töö noorte muusikutega teda ennastki noorena hoiab. „Saan oma kogemusi, teadmisi ja tundeid edasi anda Läänemere Filharmoonikute avatud ja vastuvõtlikele muusikutele,“ seletab ta. Kui küsin, milline on tema meelest klassikalise muusika maailmale pandud surmahaiguse diagnoosi puhul kõige suurem probleem, mille praegune muusikute põlvkond peab lahendama, võtab ta hetke mõtlemisaega. „Noored muusikud on nakatunud mõttest, et nad peavad müüma, aga tõeline ülesanne on jääda truuks muusikale,“ vastas ta. Turust sõltuvusse jäämise asemel peaksid muusikud kaitsma oma vastutust muusikategemise ees: „Nad peaksid teenima muusikat, mitte kunagi kasutama muusikat iseenda teenimiseks.“

Muusikud teenisid muusikat hästi kõigil seitsmel kontserdil, mille tunnistajaks ma olin. Pärdi 2013. aastal valminud „Luigelaul“, mis paraku ei suutnud Taani koolilaste huvi ülal hoida, kutsus esile tõusva päikese oranže ja kuldseid toone, Sibeliuse 1908. aasta „Luikvalge“ ujus aga läbi mahlakate siniroheliste värvide. Järvi tõukas mõlema teose tempot kiiremaks, sundides kuulajad sukelduma kosutavatesse, kuid täpsetesse esitustesse. Abidirigent Cheni tempod olid lõdvemad ja lubasid publikul eriti nautida Sibeliuse romantilisi kõlasid. Pritskeri seade oli alati kõrghetk, ka Peenemündes aset leidnud lõppkontserdil. Pärast vaba päeva, mil Usedomil ratastega ringi sõideti ja Läänemeres ujuti, kõlasid muusikud kogu Pärdi loos laialivalguvalt ja võtsid end kokku alles lõpuks – nende Pritsker kõlas aga paremini kui kogu eelneva nädala jooksul. Filharmoonikud kiskusid publiku täiesti fantastilisse elamusse. „Tunne peaks olema nagu akvalangiga sukeldudes,“ oli Järvi nõu andnud nii, et järgnev vaikus kõlaks pigem kurvalt kui tühjalt. (Plahvatuslik aplaus varjutas selle muidugi kiiresti.)

Kõigi kontsertide keskmes oli Järvi seade „Luikede järvest“ – uljas ja tormakas kollaaž tuttavatest meloodiatest, mis läksid ühest versioonist teise. Muusika kõla hoidsid värskena variatsioonid dünaamikas, tempos, toonis ja isegi rütmides. Ometi ei saanud ma jätta imestamata, miks Järvi – kui ta on klassikalise muusika kontserdielamuse taaselustamisesse nii süvenenud – ei soovi repertuaari uuendada. Ajakohastatud versioon „Luikede järvest“ on nauditav neile, kes on „Luikede järvega“ tuttavad (või sellest tüdinenud). Kas 150 aastat vana ballett suudab tõesti murda ebakindluse, tuua privileegideta kuulajad maailma, mida nad peavad elitaarseks, ja kommenteerida kliima soojenemist? Järvi teatab, et „klassikaline muusika teeb ta närviliseks“, kuid tema kavades on seda tõesti palju – eriti surnud valgetelt meestelt. Selle energilistest, tõsistest muusikutest koosneva orkestri võimalused peituvad rohkem nüüdis- ja rahvamuusikas kui klassikas, mida on pisut kohendatud või maskeeritud.

Mis ei tähenda, et „Luikede järv“ ei olnud läbinisti lõbus. Ometi ei lasunud kontserdireisi jõupunkt pompoossel, teatraalsel Tšaikovskil, vaid Weinbergi siledal õrnusel. Hoolimata Järvi ja Kremeri erisugustest vaadetest interpretatsioonile, viis nende arusaamade sulam palju võluvamate, täpsemate ja kommunikatiivsemate esitusteni. Kõigi muusikute abstraktne pinge leidis pistiku, ühinedes ühtseks laineliseks tervikuks. Kopenhaageni kontserdil valget kandnud Kremer meenutas luike tumeda heliookeani laineharjal. (Vahest oli see lihtsalt sisendusjõud.) Kuigi teost oli mängitud kümneid ja kümneid kordi, tõmbas Kremer oma nooremad kolleegid kire ja tungiga kaasa. Tema juhatusel neelasid Filharmoonikud kuulajad oma kõlasse, võludes meid nõnda, et lõpuks me isegi märganud, et meid on ava­merele kantud.

Tõlkinud Maria Mölder

1 Artikkel on ilmunud 20. X USA veebiväljaandes VAN Magazine (www.van-magazine.com). – Toimetaja.

2 Järvi täpne vastus oli selline: „I wish!“ – Toimetaja.

3 Läänemere Filharmoonikute sponsorite hulgas on korporatsioonid Nord Stream ja Gazprom, kellel on Baltimaades suured finantshuvid. – Autor.