Tumedates, ent mitte raskemeelsetes toonides

Igor Gar?nek

CD RIHO SIBUL. MUST. Lindistanud Arvo Urb/Next Door Stuudio, Tallinn. Mastering Hannu Leiden/Seawolf Studios, Helsinki. © Riho Sibul, Vagabund 2004. Riho Sibula aastavahetuse paiku ilmunud teine sooloplaat ?Must? on küllap järjekordne ahvatlus muusikahuvilistele, kes oskavad helikunstis hinnata kontseptsioonilist selgust. Mitte küll mõiste ühemõõtmelises, pigem ambivalentses tähenduses. Kahtlemata on kõnealune album igati terviklik ning seda nii kompositsiooniliselt, helikeelelt kui muusika väljendusjõult ? lugudevaheline sidusus on kuulamisel kogu aeg hoomatav.

Sidusus väljendub selleski, et plaadi ?Must? helipilt on pealkirjale kohaselt valdavalt ?tumedatooniline?, kuid emotsionaalselt suhtelt sugugi mitte raskemeelne (välja arvatud viimane lugu), mida rõhutavad ka üksikute ma?oorsete valguspunktidena mõjuvad miniatuurid. Must ja valge, valgus ja pimedus ?polaarsus väljendub ka plaadi lugude pealkirjades (v.a esimene ja viimane).

Riho Sibul on tuntud nii kitarristi kui lauljana, ent sellel albumil kuuleme teda kitarristina. Siiski ühe erandiga, ent sellest hiljem. Mis puutub Sibula pillikäsitlusse, siis võiks kõnealuse plaadi märksõnaks tänu kasutatud lisaelektroonikale olla kohati isegi ?orkestraalsus?. Värvikas ja fantaasiarikas on see igal juhul ? peale kitarride (akustiline ja elektrikitarr, baritonkitarr) me teisi instrumente siin ei kuulegi. Küll aga kohtab kolmes loos ehedat eesti rahvalaulu arhiivisalvestistelt ? tähendusrikas pöördumine meie muusika arhailiste juurte poole. Seda enam, et Sibula helikeeles muid stilistilisi ?arhaisme? sellel plaadil pole.

Kui tõmmata stilistilisi piirjooni, siis ühe olulise konstruktsioonielemendina on kuulda palju minimalistlikke kordusi, aga samas ka elektroonilisi kõlavälju, mida mõlemal juhul iseloomustab üsna lakooniline ja kontsentreeritud käekiri.

Plaadi avalugu ?Algus? iseloomustabki minimalistlik korduste muusika, kus kitarri aktiivse rütmimustri kohale projitseeruvad helgelt heljuvad kitarrikõlad. See läheb kohe üle järgmiseks looks ?Must 1? ning ka selle loo vundamendiks on minimalistlik korduste süsteem, ainult et üldine helitonaalsus on nüüd märksa tumemeelsem. Huvitaval kombel on kitarri(de)faktuur siin kokku sobitatud algupärase rahvalaulu salvestisega, ? isuri itku motiiviga Jaak Johansoni kogust. See itk on koostoimes kitarride aluspõhjaga tajutav kuidagi kummalisel võõrandumise lainel, niimoodi võiks vaimusilmas kangastuda mingi nägemus ajatust ettemääratusest.

?Must 2? mõjub pärast kuuldud itku ootamatult agressiivselt ja sellisena ka jõuliselt ja värskelt ? moonutustega (distortion) elektrikitarr lõikab vahepeal kõrvu teravalt kui kreissaag. Niisugune intensiivsus paneb kuulates tahtmatult mõtlema, et mis nüüd edasi saab. Edasi tuleb aga lugu ?Tema helendus  1?, mis senisel ?mustal? foonil mõjub oma lüürilise ballaadlikkusega kontrastselt ?valgena?. Täpsemalt küll valge punktina, kuna loo pikkus on vaid napilt poolteist minutit. See-eest järgnev ?Must 3? on vabarütmiline elektrooniline helihoovus, heljuv seisundimuusika, millesse lõikuvad pidevalt närvilised ja valulikud kitarriaktsendid. Ja mida edasi, seda valulikumalt, kuni loo lõpus on tõesti tunne, et nüüd on Sibul jõudnud kannatusekarika põhjani.

Omaette märk plaadil on lugu ?Must  5?, kus on kasutatud veel üht huvitavat väljendusvõtet: Sibula muusikaga samaaegselt kõlab salvestis Dylan Thomase plaadilt, kus poeet esitab oma luuletuse ?And Death Shall Have No Dominion?. Dylan Thomase artistlik hääl mõjub siin justkui vanatestamentlikult prohvetliku ettekuulutusena ning lõpptulemus on kahtlemata päris võimas. Ning jälle tuleb mängu kontrastiprintsiip: järgnev ?Tema helendus 2? on veel üks helge valguskiir selles üldiselt tumedas helimaailmas. Selles loos avaldub eredalt Sibula kui helilooja lüüriline meloodiaanne, mille üks parimaid näiteid on varasemast teada-tuntud ?Kuulaps?. Ka oma poeetiliselt sõnumilt on need kaks lugu nii mõneski mõttes võrreldavad.

Ent ?Must 6? kangastub kui heitlus hoiatavate dissonantside rägastikus, mille kontrapunktiks on samaaegselt kõlav setu rahvaviisi salvestis ?Toomas Torrõ?? (laulnud Anna Kõiv koos kooriga aastal 1972, Eesti Raadio arhiiv). Sisendusjõuline helimikstuur, mille mõttelise järje võtab üle lugu ?Must 7?, ainult et kitarride dissoneerival põhjal kõlab nüüd ?Kalmuneiu? motiiv.

Täiesti omaette nähtus on aga albumit lõpetav, ainus Riho Sibula vokaaliga lugu ?Kui rinna peale risti?? (sõnad Peeter Volkonski). Selle leinaline sõnum on vaid üheselt mõistetav ja toob meelde tõsiasja, et kõnealune plaat on pühendatud Riho Sibula isa mälestusele. ?Kui rinna peale risti paned käed, siis vaimusilmas väga selgelt näed, et sõbrad, kes on lahkund liiga vara, veel seisavad su kõrval, nagu näed.? Lakooniline nii tekstilt kui muusikalt ? mõnikord piisab väga vähesest, et öelda väga palju.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht