Tumesooja tämbriga pill

Muusikalise kanga aeglane lahtirullumine oli hüpnotiseeriv ja jättis mulje, nagu see muusika oleks isetekkeline ning voolaks ürgselt välja kuskilt aegade ja mälu hämarusest.

OVE-KUTH SOOSAAR

Tarmo Johannese Tallinna tuuri „Tumesoe“ esimene kontsert 1. VII Von Glehni teatris. Tarmo Johannes (bassflööt, ristflööt, pikoloflööt, naturaalsarv ja elektroonika). Kavas Tarmo Johannese ja Jacques Iberti muusika.

Tarmo Johannes on aktiivse interpreedi ja pedagoogina Eesti nüüdismuusika raudvara. Alates sajandivahetusest on ta osalenud mitme uue muusika ansambli loomisel ja töös, sealhulgas ansambel U:, Resonabilis, hilisemal ajal ka Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambel. Niisamuti tegutseb ta elektronmuusika vallas. Ta on loonud interaktiivseid muusikalisi mänge ja heliinstallatsioone ning performatiivseid abivahendeid, mis näiteks tema flöödimängu reaalajas muundavad. Ta kasutab selleks programmeerimiskeelt Csound ning osaleb ka aktiivselt selle keele populaarseima kasutajaliidese CsoundQt arendamises.

Kontsert „Tumesoe“ on Tarmo Johannese loodud poolimprovisatsiooniline muusika iseehitatud kanalisatsiooni­torust bassflöödile, ristflöödile, pikolo­flöödile, naturaalsarvele ja elektroonikale. Ettekanne oli Von Glehni teatris Nõmmel ja oli järjekorras esimene kontsertide jadas, mis viis nüüdismuusikat hooajavälisel ajal äärelinna esinemis­paikadesse, eemale tava- ja harjumus­pärastest kesklinnas asuvatest kontserdi­saalidest. Edasised ettekanded leidsid aset Mustamäel Kaja kultuurikeskuses, Pirita Vaba Aja Keskuses ning Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis.

Kava koosnes väiksematest osadest, kuid vormus üheks suurvormiliseks tervikuks kestusega umbes 45 minutit. Iga vormiosa tegeles erineva muusikalise materjaliga. Kogu kontserdisari on saanud pealkirja „Tumesoe“ teose esimese osa järgi. Suurteose osi on eri aegadel ja kontsertidel kuulda olnud, kuid terviklikul kujul oli see publiku ees alles nüüd.

Johannese kanalisatsioonitorudest konstrueeritud bassflöödil kõlasid pehmed ja madalad helid. Pilli registriline ulatus on piiratud ning muusika keskendus kõige enam just selle pilli tämbrile ja heli tekstuurile. Rikkaliku kõlaga kanalisatsiooniflöödi võrdne lavapartner oli Johannese loodud arvuti­programm, mis salvestas juhuslikkuse alusel tema pillimängu ning paiskas seejärel taas kõlarite vahendusel saali. Imekspandav oli nii sellise pilliloomise eksperimendi edukus kui ka kõlaline rikkus. Kasutusel olid ka laiendatud mänguvõtted: flutter-tongue¹ ja flöödi sisse laulmine. Johannes käsitses haruldast pilli piisava graatsiaga, et välisel vaatlusel ei olnud päris täpselt võimalik selgeks teha, kuidas see pill töötab. Alles pärast kontserdi lõppu, autori lahkel pilli­tutvustusel, oli võimalik näha, et pillil on kolm avaust, mille katmisel saab tekitada eri helikõrgusi. Muusikalise kanga aeglane lahtirullumine oli hüpnotiseeriv ja jättis mulje, nagu see muusika oleks isetekkeline ning voolaks ürgselt välja kuskilt aegade ja mälu hämarusest – samal ajal tuttav ning võõras.

Teine osa pealkirjaga „Rütmid“ vastandus eelmisele vormiosale ning keskendus perkussiivsetele helidele. Teos põhineb laiendatud mänguvõtete (nt tongue ram’id², eri kaashäälikuühendite hääldamine flöödiga ja flöödita) kuhjumisele. Ka siin on tähtsal kohal arvutiprogramm, mis lavalt kostvat salvestab ning jääb seda siis kordama, luues uusi ja üha tihedamaid kihistusi. Osa lõpus lisandub juba tihedale puhumistest, lühikestest löökidest ja häälikutest koosnevale muusikalisele padjale kõrgeid ja kiireid passaaže mängiv pikoloflööt, see kujunes teise ja kolmanda osa vahele üleminekuks.

Edasine muusika, „Ülemhelid 1“, jätkus vaikselt lisanduva madala ülemhelisid moduleeriva burdoonheli saatel, millele Johannes lisas pikki liine naturaalsarvega. Pilli iseloomust ja võimalustest lähtuvalt kujunes see vormiosa helgelt majesteetlikuks. Naturaalsarve partii lõpp lahustus taas läbivalt kestnud burdoonhelisse, mis laienes ülemhelidel põhinevateks akordideks ja lõpuks need kadusid vaikselt, juhatades sisse kontserdi neljanda osa, prantsuse helilooja Jacques Iberti teose „Piéce“ ehk „Pala“ „tavalisele“ sooloflöödile. Impressionistlik ja heakõlaline muusika oli hea vastandus seni kõlanud õhulistele helidele ning toimis meeldiva maandusena.

Muusika jätkus viienda osaga „Ülemhelid 2“, mis pöördus tagasi fonogrammilt tuleva burdooni ning naturaalsarve muusika juurde, luues kogu suurteosele ilusa ja puhta lõpu.

Kogu kontsert on vormiliselt hästi läbikomponeeritud ja vormiosad arenesid, küll veidike etteaimatavalt, heas tempos. Oleksin kuulajana võib-olla oodanud, et arvutiprogramm muundab flöödihelisid rohkem ning nõnda tekib täiesti uus helimaastik. Ühtlasi tundusid arvuti tekitatud burdoonid külmavõitu ja masinlikud. Eri osade kõlaline vastandumine hoiab aga kõrva värskena ega mõju liiga väsitavalt. Muljet avaldas, kui mugavalt tundis Johannes end laval nii hõreda ja alasti oleva muusikalise materjaliga. Väga lihtne oleks sellise improvisatsioonilise muusika puhul mängida liiga palju, kuid Johannes demonstreeris suurepäraselt vaoshoitust ja materjalist üleolekut.

Tunnistan, et kontsert tekitas minus, vähemalt alguses, ka parajal määral frustratsiooni. Muusikaline materjal arenes aeglaselt, kindlal sammul, olles piisavalt hõre, et sellise seisundi­muusika vastuvõtmiseks häälestumine oli alguses võrdlemisi raske. Tavaelus valitsev tempo ning meid igal hetkel ümbritsevad lihtsad ja kättesaadavad stimulatsioonid on aju kiire dopamiiniga ära harjutanud ning vajalikku süvenemise astet tuli enne veidi harjutada. Seda enam saan kogu kontserti käsitleda kui isiklikku teraapiasessiooni või vähemalt nauditavat tajumeelte osalist lähtestamist. Huvitav oli tajuda ka muusika ja esinemispaiga koosmõju: Von Glehni teatri nostalgiline ja toretsev interjöör muutus kindla tajutava meetrumita hõljuva muusika taustal justkui unenäoliseks ajarännakuks.

See muusika pääseb kindlasti kõige paremini mõjule elavas ettekandes, kuid huvilistel, kellel ei olnud võimalust Tarmo Johannese loodut kontsertettekandes kogeda, saavad sellega tutvust teha tema Bandcampi lehel³, kus on võimalus soetada ka digitaalne album.

1 Flutter-tongue on flöödi laiendatud mänguvõte, millega mängija tekitab keele ja kurguga pilli sisse frrr-häälikut.

2 Tongue ram on flöödi laiendatud mänguvõte, kus mängija katab suuga huuliku ja teeb kaetud huuliku sisse keelega löögi, mille tulemusel kõlab jõuline lühike perkussiivne heli.

3 https://tarmojohannes.bandcamp.com/album/tumesoe-dark-warm