Tunde- ja mõtteluule džässivõtmes

Kadri Voorandi hääl, mille tunneb silmapilk ära, moodustab tema kirjutatud lugude ja klaverimänguga sundimatu terviku.

AARE TOOL

Eesti Kontserdi sarja „Jazzical“ kontsert

Hing lase lendu“ 18. II Estonia kontserdisaalis. Kadri Voorandi kammeransambel: Kadri Voorand (laul, klaver), Mihkel Mälgand (bass), Marek Talts (kitarr), Ahto Abner (trummid), Egert Leinsaar ja Maaren Vihermäe (viiul), Sandra Klimaitė (vioola) ning Villu Vihermäe (tšello).

Kadri Voorandi puhul on kokku saanud kõik džässlauljale vajalikud omadused. Tema hääl, mille tunneb silmapilk ära, moodustab tema kirjutatud lugude ja klaverimänguga sundimatu terviku. Voorandi esituslaad sööbib mällu tema hääle tämbri, aga ka sõnatundlikkuse ja fraseerimise tõttu. Džässilikud juured on tema laulus igal hetkel tunda, samal ajal on selles ka teatavat otsekohest ütlemis­lihtsust, tänu millele on tema kuulajaskond laiem kui kitsas džässihuviliste ring.

18. veebruaril esines Estonia kontserdisaalis Kadri Voorandi kammer­ansambel (Kadri Voorand Chamber Music Ensemble), milles teeb kaasa keelpillikvartett. Samamoodi koos kammer­ansambliga astus Voorand üles ka 2020. aasta oktoobris festivalil „Jazzkaar“. Kontserdi kavas moodustasid põhiosa 2019. aastal ilmunud plaadil „In Duo with Mihkel Mälgand“ talletatud palad.

Kontserdi tutvustuses on mainitud, et muusikud ei sea endale stiilipiire ning lugudes sulatatakse kokku pop-, folk-, džäss- ja rokkmuusika. Mõnes mõttes on see enesestmõistetav, sest selgeid stiilipiire ei olegi džässmuusikas kunagi olnud. Suur osa lugudest, mida hiljem hakati nimetama džässistandarditeks, ei olnud algselt ju muud kui Broadway muusikalistest komöödiatest pärit populaarsed lood. Vokaaldžäss on alati olnud mõneti kaldu muusikalise spektri popima osa suunas, sellal kui džässi arenguloo katsetuslikumad suundumused on ikka käinud käsikäes instrumentaalmuusikaga. Džässi ühendamisest rokkmuusikaga ehk fusion’ist kõneldi palju 1970. aastatel, kui džässmuusikas hakati avaralt rakendama elektrooni­lisi helitekitamisvõimalusi. Džässi väljendus­laad on siiski osutunud märksa universaalsemaks ja elujõulisemaks kui rokkmuusika maneerid, mistõttu džässi ja roki ühendamise katsetega käib nüüdisajal enamasti kaasas mõningane retrolik stiilinihe.

Keelpillikvartett sulandus kontserdil helikoega peaaegu märkamatult ega tõmmanud endale liialt tähelepanu. Fookuses oli ikkagi jäägitult Kadri Voorand – nii laulja kui ka pianistina.

Gunnar Laak / Eesti Kontsert

Kuivõrd Voorandi ansambel esines Eesti Kontserdi sarjas „Jazzical“, kus otsitakse džässi ja klassikalise muusika puutepunkti, siis haakus keelpillikvartett kui paduklassikaline koosseis kontseptsiooniga laitmatult. Keelpillikvartett sulandus kontserdil helikoega peaaegu märkamatult ega tõmmanud endale liialt tähelepanu. Fookuses oli ikkagi jäägitult Kadri Voorand – nii laulja kui ka pianistina –, mõneti küündisid esile ka Marek Taltsi kitarrisoolod. Võrreldes sellega, mida saab kuulda plaadil „In Duo with Mihkel Mälgand“, oli lugude duo-olemus ümber mängitud, kuivõrd kontrabassist Mihkel Mälgand oli taandunud pigem saateansambli liikme rolli.

Nüüd aga kõige tähtsama küsimuse juurde: millest Kadri Voorandi kirjutatud laulud kõnelevad? Laulude poeesia võib suuremas osas liigitada tunde- ja mõtteluule alla. Mitu lugu on kantud tõelisuse eest pelgupaika otsivast eskapistlikust pürgimusest. Aeg tõttab ja eluleek põleb liiga kiiresti, seetõttu oleks hea, kui saaks panna aja seisma („I Stopped Time“), nii et ei oleks minevikku ega tulevikku. Siiski jääb hinge tühi tunne, sest kui kellaseier seisma jääb, ei juhtu ei halba ega head. Mõnikord tundub, et armastus ei lähe üle („Still in Love“), vanadus poeb põue ja kõigest tekib tüdimus – isegi armastusest. „Leegis on kuumus, kuid mul on külm …“ Tarbimis­ühiskonnas nurjunud armastuse pärast nukrutseb laul „I’m Not in Love“, kus selgub, et mida rohkem on materiaalseid hüvesid, seda tühjem on hing. Mõnikord on aga tundeleek nii ohjeldamatu, et selle vastu ei aita mitte miski („What If I Did Kill You“ ehk „Mis oleks, kui ma lööksin su lihtsalt maha“). Teemaringi poolest on laulud seega lähedal praegusaja poplembelauludele: arm lõõmab laia leegiga, aga südamesse jääb lõpuks ikka närb tunne.

Kui üldse leidub tingimusteta armastust, siis selleks on eelkõige kiindumus kodupaiga vastu. Selgi kontserdil kõlas laul „Su armastust tahan armastada“, mis tuli esimest korda ettekandele 2018. aastal osana vabariigi 100. aasta­päevale pühendatud teosesarjast „9 hümni vabadusele“. Kui muidu võib arm olla petlik ja õuna sees „on peidus väikesed ussid“ („Kuldrenett“), siis vähemalt kodumaa rabad ja tähistaevas armastavad inimhinge alati omal karmil ja vaikival moel. Vokaalselt ilmestatud mõttevastandus on omane kontserdi nimiloole „Hing lase lendu“. Vokaliisina sõnatu, kuid Voorandi lauludest üks sisendusjõulisemaid on Priit Tenderi joonisfilmi „Orpheus“ (2019) jaoks loodud „Orpheus ja Eurydike“. Voorandi etteaste teeb köitvaks just see, et tema repertuaaris on esikohal omalooming.

On hea meel näha, et ka džässmuusikal on sarja „Jazzical“ näol Eesti Kontserdi tegevuses oma tuba ja oma luba. Sarjas lähenetakse džässile siiski ettevaatlikult, kuivõrd esinejad on püütud valida nii, et laval oleks alati ka mõni klassikalise muusika interpreet või koosseis. Kuigi muusikaliste vahevormide otsimine on omal moel huvitav, pole ehk siiski palju soovida džässmuusikale Estonia kontserdisaalis veelgi tugevamat ja mööndusteta kõlapinda. See, et džässmuusika on Eesti muusikakultuuri lahutamatu ja väärtuslik osa, ei ole ju pelgalt sõnakõlks, vaid tõsiasi, mida on esindussaalis kasulik alla joonida igal võimalusel. Uks, mis praegu on džässmuusikale praokil, löödagu julgesti valla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht