Tuntut vaheldumisi harva kõlavaga: hariv ja nauditav

TAAVI-MATS UTT

„Klaaspärlimängu“ kontsert „Händel ja tema Londoni kolleegid“ 12. VII Tartu Jaani kirikus.

Tartu Jaani kirikus mängis Euroopa Liidu barokkorkester Lars Ulrik Mortenseni juhatusel ja soleeris plokkflöödi­virtuoos Jan van Hoecke.

Kõigepealt sellest, mis sundis mind Murastest Tartusse kontserdile sõitma. Esmalt ehk hea inerts. Äsja oli lõppenud Haapsalu vanamuusikafestival, mis kulmineerus kohalikest muusikutest barokkorkestri kontserdiga. Publik on pakutavaga tihti rahul, kuid sedakorda olid seletatud nägudega ka esitajad. Süües kasvab isu ja tahaks heas ettekandes barokkmuusikat kuulata veel ja veel.

Teiseks põhjuseks oli esitajakooslusesse sisse kirjutatud intriig. Kas tõesti on väga peene ja rafineeritud mängustiili poolest tuntud Jan van Hoecke hakanud mööda lava keksima, või on hoopis Lars Ulrik Mortensen küpsenud ja pisut maha rahunenud?

Nüüd aga kontserdist. Tartu Jaani kirikus tuleb istuda õige koha peal. Kõigil, kes kuulasid kontserti päris esimestest ridadest, või mis veel hullem, kuskilt tagantpoolt, võib minu kirjutatu suuresti hämaraks jääda.

Olete ju kuulnud lauljaid, kellel tarvitseb vaid suu avada ja publik kiindub silmapilkselt. Milline hääl! Intonatsioon, rütm ja fraasi loogilisus muutuvad hetkega kolmandajärguliseks ja sellest ei olegi enam paslik rääkida. Just samasuguse efekti tekitab minus hea barokkorkester. Vahe on vaid selles, et ka Tartu kontserdi kõla oli suurepärane, kuid see ei maksnud lõivu põhikvaliteetidele. Nagu ka nimest aimata, koosneb orkester Euroopa parimatest noortest barokkpilli mängijatest. Sõel on tihe, Eestist seekord ei kedagi.

Esimene teos, John Ernest Galliardi süit ooperist „Paan ja süürinks“ oleks eelöeldut arvestades välja vedanud ka siis, kui tegu olnuks nõrgema looga. Õnneks ei olnud see nii ja valdav osa publikust pidi jällegi tõdema, et „uusi“ helijoojaid ei tasu peljata. Händeli Concerto grosso nr 2 op. 6 oli tõenäoliselt kontserdi üks tuntumaid lugusid ja siin avaldus selgemalt Lars Ulrik Mortenseni käekiri. Nagu XVIII sajandi musitseerimistavale omane, mängis orkester ilma dirigendita: maestro di cappella oli klavessiinimängija Mortensen. Teda oli parem kuulata kui vaadata. Olete ju kuulnud, et elav esitus ei ole võrreldav mistahes salvestusega: spontaansus, hetke ime, kordumatus … Inimene saab suurema osa igapäevasest infost silmadega. Seda taipavad ka muusikud. Kui kardetakse, et heli ei veena, ja treenimata kõrva puhul tundub see oht vahel olemas olevat, siis veenab žest. Ma mõistan, et meie vanamuusikasõbrad on sellel teemal eriti hellaks muudetud, sest tihti oleme tunnistajaks olukorrale, kus meisterlik visuaal koos akrobaatiliste tantsusammudega on läinud oma teed ega ole enam kuidagi sünkroonis teose sisuga. Veelgi enam, kannatada saab ka enamik tehnilisi aspekte. Neid vigu suutis Mortensen suurepäraselt vältida. Küll aga oli tema žest läbivalt suurem ja energilisem kui reaalselt kõlav heli. Selline sünkroniseerimatus toob õige ruttu omalaadse rahulolematuse efekti. Heli ei tule elavale vaimule päriselt järele. Hoopis põnevam on aga muusikajuhi ja orkestrantide loominguline koostöö. Seekord see peaaegu puudus. Mortensen oli kui väga võimekas, kuid pisut edev kindral, kes viis oma armee turvaliselt võidult võidule. Üldises orkestrimuusika­tavas justkui ideaalvariant, aga selline juhatamisstiil võtab muusikutelt isikliku vastutuse ja omamoodi vaesestab ettekannet.

Tartu kuulajatele mitte tundmatu, kuid siiski harvakõlav William Babelli plokkflöödikontsert kujunes selgelt publiku lemmikuks. XVIII sajandi instrumentaarium oli rikas, pillide hulk tohutu. Neil kõigil oma sarm ja ka teatud piiratus. Instrumentaalkontserdi esitusel oleks plokkflöödi spetsiifika tundmisest abi olnud. Siin, nagu karta võis, ei olnud solist ja kapellmeister päris ühes paadis. Seda imekspandavam oli Jan van Hoecke võime mitte kaasa minna agressiivsevõitu mängumaneeriga ja pakkuda publikule tõeliselt sulnist esitust.

Pärast vaheaega saabus kontserdi teine kõrghetk. Kõlas plokkflöödiliteratuuri üks kaunimatest kontsertidest, autoriks mitte üleliia tuntud helilooja Giuseppe Sammartini. Küsimus, kuidas küll leidsid teineteist kaks nõnda head, kuid erinevat loojanatuuri, jäi veel õhku. Hiljem selgus, et puht „mehaaniliselt“. Nimelt võitis Jan van Hoecke 2014. aasta Brugge konkursi finaalis lausa kolm auhinda. Kontsertreis EBOga oli lihtsalt üks välja teenitud preemiatest.

Francesco Geminiani Concerto grosso kohta kontserdil kuuldud tutvustus kruvis ootused kõrgeks. Taust oli põnev ja intrigeeriv. Kes seda nüüd täpselt teab, olid siis süüdi liigsäravad naabrid või liigsed ootused, kuid see teos langes minu kõrvus siiski allapoole kontserdikava keskmist nivood.

Kontserdi viimane autor oli mõistagi Händel. „Veemuusika“ süit nr 3 G-duur oli muidugi kindla peale minek. Lugu, kus ka oboedel tihedamat tegemist ja plokkflööt oli lisatud kapellmeistri tahtel keelpille dubleerima. Viimane andis päris põneva tämbrilise efekti. Justkui põikflööt oleks kaasa mänginud. Tuntud ja armastatud muusika esitamine vaheldumisi harvakõlavaga ja sellest ühtse terviku vormimine oli igati vahva, hariv ja lihtsalt nauditav. Kuigi arusaadavalt ei ole Lars Ulrik Mortensen päriselt „minu veregrupi“ vanamuusik, siis tema meisterlikkus toob mind ka järgmisel korral publiku hulka ja julgen teda ka teistele soovitada. Samuti loodan, et meie produtsendid märkasid märksa intellektuaalsema esitusmaneeriga Jan van Hoecke publikumenu ja tal avaneb ka edaspidi võimalus meie kuulajaid vaimustada.