Tuulest ja muusikast viidud

Kas mitte ei kipu just armsaks saanud mälestused olema mesised? Ja kas mitte ei kipu need meid pidevalt kiusama kutsega neisse uppuda?

GREGOR KULLA

Ardo Ran Varrese autorikontsert 29. X Tartu Jaani kirikus heli ja valguse festivalil „Hingede öömuusika“. Tartu Uue Muusika Ansambel laiendatud koosseisus: Iris Oja (metsosopran), Kadri-Ann Sumera (klaver), Kristin Müürsepp (flööt), Kadri Rehema (vioola), Liis Viira (harf), Olja Raudonen (tšello), Kadri Palu (viiul), Tõnu Kalm (klarnet), Atlan Karp (bariton), Jaan Kapp (klaver), Kristo Käo (teorb) ja Ardo Ran Varres (lugeja). Videokunstnik Aljona Movko-Mägi, helirežissöör Tammo Sumera.

Vaatasin inimtühja lava. Kontserdi alguseni oli jäänud viisteist minutit. Saali polnud veel palju kuulajaid kogunenud ning tänu sellele valitses hääletus. Kõlareist kostis heliinstallatsioon, mille tekitatud viirastusi tähendasin pimedas saalis poolautomaatselt üles. Kuulsin justkui tuult, mis räsib sügise hallis mõnd tehasehoonet ja selle kõrval seisvat lippu. Vihma sajab. Külm on. Ja ma vahin tühja lava.

Minu selja taga sosistati, kui räbal see festivali kavaleht on, et selle eest kaks eurot maksta. Sügaval ajusopis nõustusin: kahju oli värvilisele voldikule kohviraha kulutada. Paremalt kostis pominat seoses istmikualuse otsingutega. Tuule käes ilmusid lavale interpreedid. Saalis haigutas vaikus. Lõõtsakohin asendus staatilise siinusheliga, mille ümber väändus bassklarnet nagu luuderohi. Algas teos „The Field of Now“ ehk „Praegu-väli“ (2013) kahele ettevalmistatud klaverile, vioolale, flöödile ja (bass)klarnetile.

Jaani kirik oli tagurpidi. See tähendab, et lava oli ehitatud rõdu alla ja see lubas eripärast püünepaigutust. Palkoni alaäär oli palistatud vatilaadse ollusega, mis jättis mulje, nagu oleks sel interpreteeriv pianist pilve peal. Pigemini tämbritele, kuid ka rütmilisusele tähelepanu pöörav teos kõlas kaleidoskoopiliselt: kaks klaverit (Jaan Kapp ja Kadri-Ann Sumera) moodustasid oma korduv-energilise rütmifooniga kaemuslikele orkestri­pillidele otsekui vastasleeri. Vioola (Kadri Rehemaa), bassklarneti (Tõnu Kalm) ja flöödi (Kristin Müürsepp) soolorepliigid olid õige karakteersed ja mulle kangastusid tegelaskujud filmi „Kevade“ talvisel maastikul. Kulm kortsus, vahiti ringi ning tunti end eksinuna. Tunnetuslikus repriisis naasis siinusheli pinin, mis kehastas justkui teose pealkirjas osutatud praegust. Staatiline heli märkis otsekui kohalolu, sedasama hetke, mil helind oli kirjutatud, moodustades sellest eenduva spiraali. Liikudes küll alguspunktist pisut väljapoole, loob see territoriaalse välja, kuid kuskil kaugel ära ei käi. Teost iseloomustava fragmentaarsuse tõttu meenus mulle Morton Feldmani intiimne ja alalhoidlik helikeel.

Naasnud iil blokeeris publiku aplodeerimistungi, hoides kogu kontserdi vältel pinget õhus. Jaani kiriku kesklöövile ilmus päratu keerlev lille­õis, mis ehtis äsja kõlama hakanud 2012. aastal loodud teost „Jäälätted“ harfile (Liis Viira), bassklarnetile ja teorbile (barokiajastu näppepill, mis sarnaneb lautoga, kuid on basskeelte tõttu pikendatud kaelaga). Sümbioos oli vaimustav, videoinstallatsioon täiustas muusikalist materjali nagu valatult – tõi esile midagi uut, mis oleks selleta jäänud märkamata. Niisamuti sobis liikuva loomuga „Jäälätted“ hästi süvamõtliku „Praegu-välja“ sappa. Kolmeosalisest teosest õhkus Varrese loomingu filmimuusikalisust. Automaatselt hakkas silme ees liikuma pilt, millelt kuuldu ei varastanud tähelepanu – hoopistükkis võimendas seda. Harfil kõlanud sept­akordid tõid ootamatult mõttesse impressionisti Debussy. Harfi glissando’le järgnes lühike prelüüd teorbile (Kristo Käo) filmist „Johannes Pääsukese tõeline elu“, selle ajal mõtlesin Scarlatti ja Purcelli klahvpillisonaatidele.

Ardo Ran Varrese autorikontserdil oli artikli autoril tunne, nagu tuulaks Varrese memuaarides.

Gabriela Urm / festival „Hingede öömuusika“

Seejärel haarasid minu tähelepanu endale lavale astunud Kadrid. Kõlama hakkas teos „Fever“ ehk „Palavik“ (2011, esiettekanne) Kadri-Ann Sumera ja Kadri Palu (viiul) esituses. Seintele ilmus värviline muunduv võrgustik, mis täiendas helindi rahutut natuuri mingisuguse erksusega, mis oleks pimedas kirikus muidu kaduma läinud. Algustaktidest kumas elujaatavat orientaalsust, millega kerkis hetkeks meelde Peeter Vähi bambusflöödikontsert. Teose iseloom muutus kiiresti ning mälestus vajus unustusse. Idamaisus asendus XX sajandi teise poole vängusega, taandudes seejärel varjatud meeleheitesse. Mõistatuslik kaane all podisemine andis pooleldi alust uskuda, et nüüd on tegemist sümboolse teise osaga, mida esitatakse attacca. Klassikalisele koosseisule kirjutatud teos oli kava uusim ning erines kõigest muust märkimisväärselt. See oli nii dünaamilisuse kui ka värvigamma poolest kontserdi tipphetk. Kontrastse meelelaadiga teos pälvis kulmukergitusi ja seljasirutusi – vaid heas tähenduses. Teeb kadedaks näha kätt, mis ei värise. Kadri-Ann Sumera punktuaal­sus ja rahu on nakkavad, niisamuti nagu Palu väle jõulisus ja mobiilne mängustiil. Kahekesi olid nad, arvatavasti endale märkamatult, teose visuaalsed käepikendused ja võimendajad.

Lavalise serenaadi „Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma“ (Artur Alliksaare luule põhjal, 2016) IV osa „Värvilised unenäod“ mõjus kui tunde ja sõna vestlus: Atlan Karp kõneles viisistatult viiuliga, seejärel flöödiga. Järgnes Iris Oja rõdustseen tšelloga (Olja Raudonen). Palavikule pidavat järgnema helgemad toonid. Helilooja mainis, et helguse mõjulepääsemiseks peab sellele eelnema ebamugavus – elu on alati dualistlik. Helgusest andsid minule aimu vaid taustal keerlevad karikakrad. Kõlapilt oli lämbe ja viis mind pigem kontemplatsiooni kui päikese poole. Kaugesse aega viis filmi „Elavad pildid“ (2012) peateema. Pigemini visandas klaveripala õnnerohke meeleolu – justkui tunnetuslik abimees unustusse vajunud heleda mälestuse läbimiseks. Lühike teos oli kui tonaalne ja mõtteline hüppelaud autori uusimale teosele.

Varres on kavalehel maininud, et „Päikeseringi“ (2020, esiettekanne) aluseks on samanimeline Doris Kareva 12osaline luuletsükkel. Helilooja on pühendanud teose oma ema Taimi Varrese (1933–2020) mälestusele ja ka kõigile nendele, kes on sel erakordsel aastal meie hulgast lahkunud. Sit tibi terra levis. Kontserdi lõppakordiks oli laval peaaegu kogu ansambel: klaver, bass­klarnet, flööt, vioola, harf, teorb, metso­sopran, bariton ja lugeja (helilooja). Teos on justkui rondovormis (rondo – it ring viitab ka teose pealkirjale): refrääni­motiivi ümbritsevad Kareva tekst ja instrumentaalepisoodid. „Päikesering“ kiusas mind oma jonnakusega: liikus pidevalt, jõudis kuhugi, kuid just siis, kui siht oli haardeulatuses, kadus silmapiirilt. Kontrastsuselt meelde sööbivad rütmifiguurid kestsid nii piinavalt lühikest aega, et ajasid mind torssi – nagu haigutaks suu kinni, nägu hapu. Selles peitub siiski oma võlu, sest teos hoidis mind niimoodi enda kütkes. Teost kaunistas seinale projitseeritud magus voolav mesi – sama magus kui Varrese helindi tees, mida ta looduga on võimendanud. Kas mitte ei kipu just armsaks saanud mälestused olema mesised? Ja kas mitte ei kipu nad meid pidevalt kiusama kutsega neisse uppuda? Teost jäävad lõpetama kolm tuulekella, mida kontserti raamiv tuul raputamast väsis. Saabunud oli tuulevaikus.

Kontserdi kavalehte eeskujulikult teoste järjekorra alusel lugedes märkasin alles ürituse viimastel minutitel, et kõlareist kostuv kohin, mille üle olin pead murdnud, oli samuti programmi tutvustusse üles tähendatud. Olin õigesti aru saanud: kava raamis Tartus sel aastal 4. aprillil eriolukorra ajal salvestatud ning filmitud heli- ja video­installatsioon „Tuul“.

Kogu üritus mõjus kui temaatiline meditatsioon. Kontserti kuulates ja vaadates tabasin end mõttelt, miks ei võiks kõik kontserdid olla sellised: olin kui pooleldi näitusel, pooleldi kontserdil. Jaani kirik muundus tuules galeriiks, siis jälle kontserdisaaliks. Toetavas keskkonnas saab tuua publiku kunstile lähemale, mitte lükata need kaks teineteisest kaugemale. Kava mõjus tervikuna ning kulges loomulikult. Mul oli autorikontserdil tunne, nagu tuulaksin Varrese memuaarides. Pärast pooleteisetunnist õhtu­täidet tundsin, et mul on sellelt maailmalt vähem tahta jäänud, aga see „vähem“ on ikkagi terve elu. „Sest elu on see, mis on ees. Mis on praegu. Sinu sees.“*

* Tõnu Õnnepalu, Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem. EKSA, Tallinn 2019, lk 56.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht