Ühte laulu

Hea koori tunnus on see, et ta laulab alati ühte laulu, ühte ainukest. Noodid ja sõnad võivad ju teoseti erineda, aga laul peab olema alati üks ja seesama. Tartu ülikooli kammerkoor on oma laulu leidnud.

JAANUS KANN

Tartu ülikooli kammerkoori 50. aastapäeva kontsert „Kaksikpühendus“ 23. IV Mustpeade maja valges saalis. Tartu ülikooli kammerkoor, muusikaline juht ja dirigent Triin Koch, lavastajad Katrin Pärn ja Janek Savolainen, videokunstnik Argo Valdmaa, valguskunstnik Priidu Adlas. Kavas Galina Grigorjeva „Духовные песнопения“ ehk „Vaimulikud laulud“ (esiettekanne) ning Miina Härma, Ester Mägi, Maria Kõrvitsa, Evelin Seppari, Mariliis Valkoneni ja Veljo Tormise muusika.

„Ühte laulu tahaks laulda, ühte ainukest,“ algab Veljo Tormise „Kaksik­pühendus“ Gustav Suitsu sõnadega. See teos oli valitud Tartu ülikooli kammerkoori juubelikontserdi nimilooks, iseloomustamaks „kammerkoori, kus tervik sünnib vaid siis, kui koos on ühe asja eest nii naispool kui ka meespool“ (tekst kavaraamatust). Samasugust poolustest moodustuvat tervikut sümboliseerisid ka kontserdi ülesehitus, kava ja lavastuslik lahendus, kus video- ja valgusefektid kasvasid muusikaga kokku, seda lämmatamata. Esimeses, romantilisemas pooles kõlasid eesti naisheliloojate teosed, teine, patriootlikum pool koosnes Veljo Tormise muusikast. Esitati nii klassikat (Miina Härma) kui ka uudisloomingut (Galina Grigorjevalt koori juubeliks tellitud „Vaimulikud laulud“).

„… mis kui vägev merelaine kerkiks südamest.“ Kui eesti koorilauljad on laulu niivõrd selgeks saanud, et nooti enam ette ei vaja, ütlevad nad, et laulavad peast. Seevastu näiteks inglased laulavad sel juhul südamega (by heart). Kuigi ka eesti keeles on väljend „südamega“, tähendab see muud: teeme midagi südamega siis, kui otsustame pingutada rohkem kui hädapärast tarvilik. Ülejala tegutsemine oleks meil justkui norm, millele pakub aeg-ajalt vaheldust, kui midagi tehakse südamega.

Jätan siinkohal muna ja kana arutelust kõrvale ega küsi, kas TÜKKi kontserdil tingis peast laulmine südamega laulmise või vastupidi. Peast laulmine ei ole ju niivõrd eesmärk omaette, kuivõrd põhjaliku ettevalmistuse märk: laulud, mida kontserdil ilma noodita esitati, kõlasid üldjuhul loomulikult, nõtkelt, dünaamiliselt, rütmitäpselt ja puhtalt. Seevastu noodimappide tagant esitatud Galina Grigorjeva „Vaimulike laulude“ ettekanne oli küll võluv, kuid olen kindel, et kui see ükskord „pähe jääb“, jääb ta veelgi paremini ka südamesse.

Tartu ülikooli kammerkoori juubelikontserdil kasvasid lavastuslik lahendus ning video- ja valgusefektid muusikaga kokku, seda lämmatamata.

Marge-Ly Rookäär

„Mis kui vägev merelaine veereks üle maa, kohaks läbi rahva hingest, keelata ei saa.“ Kui publikult küsida, milline kõlanud lauludest kõige enam meeldis, loetletaks tõenäoliselt üles kogu kava, sest pakuti midagi igale maitsele: klassikast nüüdisaegseni, tõsisest humoorikani, akadeemilisest kontserdist muusikateatrini, audiost videoni. See ei mõjunud aga eklektiliselt. Kava seoti tervikuks viimistletuse abil: koori häälerühmad olid kogu kontserdi vältel meeldivas tasakaalus, ka klastrite ajal, ning lauldi kauni tämbriga. Ühtlane kõla säilis nii kammerlike piano’de kui ka suure segakoori detsibellideni jõudnud forte’de ajal, nii vokaalansambliks (Mariliis Valkoneni „Lendutõus“) kui ka ooperikooriks (Veljo Tormise „Kihnu pulmalaulud“) kehastudes.

„Kohaks läbi rahva hingest, tõuseks meeste meel, välguksid ju vaimumõõgad suurte tööde teel.“ Miina Härmat ja teisi komponistihariduseta rahvusromantikuid kiputakse alavääristama: „Amatöörid!“ Paremal juhul lisatakse lohutuseks: „Aga oluline on, et tol ajal üldse keegi midagi kirjutas!“ Tunnistan, ka mina olen sedamoodi mõelnud. Kuid kuulates TÜKKi kontserti, kus Miina Härma „Kojuigatsus“ paelus oma dünaamilise mitmekesisusega ning „Nooruse unenägu“ kanti ette suisa interpretatsiooni etalonina, mõistsin, et kui mõni teos tundub klišeena, ei pruugi klišee olla mitte teos, vaid sellesse suhtumine. Kui Miina Härma lauludesse suhtuda kui lihtsasse tilulilusse, siis kõlavadki need lihtsa tiluliluna. Kui aga neisse suhtuda kui täisväärtuslikesse kunstiteostesse, mis vajavad noot noodi haaval läbimõtestamist ja parima kõla otsimist samasuguse põhjalikkusega nagu Evelin Seppari glissando’d või Veljo Tormise kobarakordid, siis kõlavad need nagu täisväärtuslikud kunstiteosed, mis on oma mõtestatuse ja viimistletud kõlaga võrreldavad Evelin Seppari ja Veljo Tormise vaimumõõkadega.

„Välguksid ju vaimumõõgad kodutaeva all, kumaksid öös kuldsemini tähed üleval!“ Olukorras, kus vaimumõõgad on jäämas vaeslapse rolli, sest kogu raha läheb päris mõõkade ostmiseks, on tähtis, et oskaksime juba olemasolevaid vahendeid targasti kasutada. Paul-Eerik Rummo, Hando Runneli, Marie Underi ja teiste XX sajandi luuletajate tekstid on meie kultuuriline arsenal, mis vajab regulaarselt paraadil näitamist, et vaenlasi heidutada ja omadele kindlustunnet pakkuda. Maria Kõrvitsa „Mina see olin“, Evelin Seppari „Sirelite aegu“ ja Mariliis Valkoneni „Lendutõus“ on suhteliselt uued, kuid juba ennast tõestanud koorilaulud, mis kindlasti väärivad ikka ja jälle taasesitamist, rääkimata Veljo Tormise modernsemast loomingust, mis jääb sageli rahvalauludel põhinevate koorilaulude varju.

„Ühte laulu tahaks laulda, ühte ainukest: mis kui vägev merelaine kerkiks südamest.“ Hea koori tunnus on see, et ta laulab alati ühte laulu, ühte ainukest. Noodid ja sõnad võivad ju teoseti erineda, aga laul peab olema alati üks ja seesama. Tartu ülikooli kammerkoor, tundub, on oma laulu leidnud. See laul räägib inimlikkusest ja üliinimlikkusest, tarkusest ja teadmisjanust, raskustest ja kergustest ning see laul kõlab valjult ja vaikselt, suurelt ja väikselt, kunstipäraselt ja loomulikult, emotsionaalselt ja intelligentselt, nooruslikult ja väärikalt. Seda laulu lauldakse kaksik­pühendunult, nii peast kui ka südamest.