Uitasin suvekarva klahvistikul

Loodetavasti ei jää tulevased „Klaverisuved“ üksikutele nautlejatele, vaid kujunevad klaverihuviliste Pärnu muusikafestivali ekvivalendiks.

KÄRT KÄÄMBRE

Esimene rahvusvaheline festival „Klaverisuvi“ 4. – 11. VII Pärnu, Narva ja Jõhvi kontserdimajas. Vadym Kholodenko (Ukraina/Luksemburg), Antti Siirala (Soome/Saksamaa), Dina Yoffe (Iisrael/Saksamaa), Age Juurikas ja meistrikursustel osalenud pianistid Hans Matthias Kari, Mattias Heina, Tähe-Lee Liiv, Chaebin An (Lõuna-Korea), Noa Kapelyushnik (Iisrael), Yukimi Okuda (Jaapan), kaastegev Narva Linna Sümfooniaorkester, dirigent Anatoli Štšura. Festivali kunstiline juht Age Juurikas.

Leonard B. Meyer on raamatus „Emotsioon ja tähendus muusikas“* kirjeldanud seoseid muusikaliste mustrite ja kuulajas tekkinud tunnete vahel. Tema teooria järgi on eeldatav, et publiku kujutluses moodustub helide kõlamise vältel ettekujutus teose edasisest kulgemisest ning kuulaja mõttekäiku aimates soovib helilooja ootuspärast lahendust võimalikult kaua edasi lükata. Sellevõrra suurem on viimaks pärale jõudnud lahendusest tulenev nauding.

Festival „Klaverisuvi“ pakkus publikule muusikat, mida võiks mõista kui repertuaarikaanonit, sest suurem osa kõlanud teostest on klaverifanaatikuile viimse noodini pähe kulunud. Kuivõrd kuulamisel polnud küsimus hetkekski selles, mis järgmisena kõlab, vaid kuidas see kõlab, asetus Meyeri teooria keskpunkt ümber interpretatsioonile, mistap seisis muusikas emotsionaalse pinge tekitamine ning sellest tuleneva naudingu pakkumine peaaegu täielikult pianisti õlul. Eelnimetatud teoorial võikski põhineda kogu interpretatsiooni olemus, ometi on kontsertide suurim võlu, et need sisaldavad ka üksjagu muusikavälist, mis kuulamiskogemust voolib. Festivali kaks esimest kontserti illustreerisid hästi Meyeri teooriat, ent kahel järgmisel näis oma reaktsiooni ratsionaalne analüüsimine lausa kohatu.

Vadym Kholodenko ja Antti Siirala

Festivali avas Vadym Kholodenko soolo­õhtu, mis oli ühtlasi terve nädala kulminatsioon. Juba esimene teos, Georg Friedrich Händeli B-duur süit, tegi ukse lahti interpreedi imetabasesse kõlamaailma. Mäng rikkalikel dünaamilistel tasanditel tekitas huvitava akustilise efekti – algul näis, nagu dikteeriks saal heli kulgemist, kontserdi edenedes mõistsin, et hoopis pianist mängib osavalt akustikaga. Tasandilisus ei avanenud mitte kogu klaveri dünaamilise amplituudi kasutamises, vaid mikrodünaamikas: Kholodenko tekitas tohutu hulga kõlakihte kitsas dünaamilises raamistikus. Muusika püsis emotsionaalselt laetuna, ka vaevukuuldavad piano’d kulgesid pineval pingenivool. See toimus üsna vähese agoogilise vabadusega, viimast lubas ta endale alles õhtu lõpupoole Franz Liszti teosteni jõudes. Kogu kontserdi vältel olin hämmastunud pianisti kontrollist pilli ja ülitäpse peenmotoorika üle: Kholodenko suutis iga sõrmeliigutusega saavutada spetsiifilise kõla, mis järgmisel klahvil võis olla hoopis erisugune. Muusika kubises peentest nüansimuutustest, ometi olid kõik noodid ning fraasid sujuvalt ühendatud eelmiste ja järgnevatega, luues ühtlasi noodiahelaid, mis mängu küpseks interpretatsiooniks punusid.

Kontrastina esimesele kontserdile pakkus Antti Siirala hoopis klaarimat vaatepunkti. Kuuldu mõjus kõrgetasemelise mängu õpikunäitena, mis laitmatu tehnika ja sorava kulgemisega liigturvaliseks osutus. Loogilised valikud tagasid suures plaanis ilusa kujunduse, samuti olid paigas kõik detailid, ent see röövis ruumi etteaimamatuselt ja vaigistas ootuspinge juba eos. Joseph Haydni f-moll variatsioonides igatsesin muu hulgas teemade sügavust ning mõtte­tasandil rahulikumat ja hoolikamat lähenemist ning Ludwig van Beethoveni seitsmendas sonaadis varieeritumaid kontraste. Niisiis mõjusid kontserti alustanud Viini klassikute teosed vaid soojendusena, kus pianist ei kutsunud publikut enesega paralleelsele mõtte­rännakule, vaid lubas neil jääda passiivseks kuulajaks. Suurem ergastumine toimus seevastu romantismiaegsete heliloojate teostes ning Robert Schumanni kontserdi ilma orkestrita op. 14, mis pakub interpreedile polüfoonilise struktuuri põimimiseks arvukalt võimalusi, lahendas Siirala üsna huvitavalt. Tiheda faktuuri klaasjas diferentseerimine ja virtuoosne esitus hakkasid veenvamalt tööle kui klassitsistide üksildased meloodialiinid ning sellega tõusis kontserdi finaal ühtlasi selle haripunktiks.

Dina Yoffe ja Age Juurikas

Kui kahe esimese sooloõhtu põnevus avaldus klaveri väljendusvahendite vaimustavas kasutuses, mis pani muusikat füüsilise olemise kaudu kogema, siis järgmised kaks kontserti veensid saali laialipaisatud meeleoluga. Lämbes õhus tekitasid interpreedid paradoksaalse nähtusena enese ja publiku vahele justkui distantsi: Age Juurikas suunas kuulajad sisekaemuslikku sohu; Dina Yoffet kuulates tajusin, nagu mängiks ta ainuüksi muusikale, mitte publikule, ja see tekitas kõlanu kui emotsionaalselt millegi väga erilise ees aukartuse.

Yoffe kontserdi alguspala, Beet­hoveni 14. sonaat, oli kui malbe, järk­järguline meditatsioonist ärkamine. Vaimustavalt mõjusid faktuurivahetused: pianist sulatas üleminekud tihedast helipuntrast meloodiale nõndaviisi kokku, et üksik liin mõjus sama intensiivse ja kandvana nagu eelnenud tihe nooditekst. Kontsert pakatas võimsusest, mis traagelniidina teoseid ühendas ning Frédéric Chopini kolmandas sonaadis oma apogeeni jõudis. Meelelise kõrvalepõikena oli kavas Valentõn Sõlvestrovi „The Messenger“ ehk „Sõnumi­tooja“, mis viivuks helipendli teistpidi võnkuma lükkas. Pianisti väljakuulatud lõputuna näiv aeg segunes vaikusega ja kinkis publikule vajalikke hingetõmbehetki. Kogu kontserdi vältel tajusin mängust õhkuvat terviklikkust, mis siiski hoidis kuulajad enese haardes – nii oleks muusika võinud lõppeda igal hetkel, igatsemata miskit lisaks, või kesta igavesti, nagu polekski teostel kindlat lõppu ega algust.

Järgmisel õhtul juhatas Age Juurikas kuulajad Eduard Tubina rahvuslikesse meloodiatesse mässitud teostega kodumaiste helide keskele, lisaks kõlas Sergei Rahmaninovi 13 prelüüdi op. 32. Mõlema helilooja partituurid on maalitud äreva ajastu pintsliga, küll aga teravalt isemoodi. Tubina variatsioonides laulis pianisti üksildane hääl klaveril sama viisi eri kuues aina uuesti ja uuesti. Nukrusest nõretavale alusmeloodiale olid peale laotud põhjamaiselt karged kihid, mis tol õhtul tugevalt markeerituna ja kohati isegi karmilt kõlasid, andes edasi autori kaasaja vaimu. Sama meeleolu jätkas d-moll sonatiin, millele järgnenud väljapoole avanev Rahmaninov mõjus endasse vaatava Tubina vastandina. Sügavtõsiselt väljamängitud ning kindla raamiga piiritletud prelüüdidest kumas kõigi karakterite rahutust, nii et paiguti oleks tahtnud lakkamatus noodivalangus endale kuulamiseks aega juurde paluda. Ometi aiman, et nii oleks mõranenud kogu tsüklit kokku köitev pinevus. Lisapalana kõlanud Tubina prelüüd sidus kontserdi tervikuks, mõjus naasmise ja rahunemisena ning juhatas kuulaja tuttavat rada pidi koju tagasi.

Festivali kandva osana toimusid väljavalitud osalistele Dina Yoffe ja Antti Siirala meistriklassid. Need tipnesid kolme galakontserdiga, kahel viimasel rändasid osalised festivalikodust Pärnust välja ning viisid Narva Linna Sümfooniaorkestri ees soleerides muusika ka Narva ja Jõhvi kuulajateni. Julgemata põgusatest kuulamistest sügavamaid järeldusi teha, oli mul siiski põnev jälgida, kuis meistrikursustel õpitu laval hoopis uue hinguse sai. Viimase õhtu lõpuks võis nii mõnegi pianisti mängus aimata talle eriomaste stiilielementide väljakujunemist.

Kontsertide interpretatsioonipalett sisaldas nii külluslikku värvingut, et festivalinädal sai kaetud kireva koloriidiga. Pisut nukraks teeb vaid asjaolu, et nii eriilmelised kontserdid kõlasid publikuvaestele saalidele. Jääb üle vaid loota, et tulevased „Klaverisuved“ ei jääks üksikute nautlejatele, vaid kujuneksid klaverihuviliste Pärnu muusikafestivali ekvivalendiks.

* Leonard B. Meyer, Emotion and Meaning in Music. The University of Chicago Press, Chicago 1956.