Ülestähendusi meditatsiooni ja ekstaasi horisondilt

„Mägede hääl“ ei loksu peavooluga kaasa, vaid kulgeb rahulikult ja orgaaniliselt Kauksi rannale uhtuvate Peipsi lainete rütmis, kuid siiski talle sobivas töötluses.

AURORA RUUS

Festival „Mägede hääl“ 1. ja 2. VII Kauksi rannas.

Proloog

Peipsi järve ja taeva piir sulavad harmooniliselt kokku. Hirmus palav on. Sealt, kus lõpeb Kauksi ranna liiv, algab piimjas udulaadne valge mass, mis lõpeb alles päris kõrgel taevas, kust paistab esimest korda lopsakate valgete pilvede vahelt killuke heledat beebisinist taevast. Rannapromenaadile kostab vaid festivali soundcheck, mis rebib meeled esimeste biitidega sellest pehmest vatist välja ning äratab kahepäevase festivali omamoodi eelpeo.

Ekspositsioon

Retrohõngulise ja idüllilise miljööga Kauksi puhkeküla keskmes on omanäolised kämpingud, mis moodustavad ka kogu festivali keskpunkti, sest nn magala ühes otsas on rannalava ja teises otsas live-lava. Sel huvitavalt struktureeritud alal oli rahvast täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Kui algul meenutasid kõik kedagi – nii artistid kui ka külastajad –, siis lõpuks tundsid kõik vist juba nägupidi kõiki. Selline avatud ning vahetut suhtlemist ja suhestumist soosiv atmosfäär saatis tervet festivali, mille kaks päeva veedeti justkui kusagil kaugel Peipsi horisondil, meditatsiooni ja ekstaasi piiril. Eestist ja Ukrainast pärit artistid moodustasid omavahel üllatavalt hästi harmoneeruva sümbiootilise terviku, mida rikastas ka koostöös kinoga Sõprus sündinud lühifilmiprogramm.

Esimese päeva live-artistidest jäid enim kõrva ning riivasid heas mõttes silma The Lunacy of Flowers, Alien Body ja Valge Tüdruk. Neist esimene, The Lunacy of Flowers, täitis oma romantiseeritud, ent samal ajal kuidagi heroilise üksindusega mängleva kergusega terve lava. Artist sobis puude vahele uppunud lavale, ent väljas oleks võinud olla pimedam, et seda intiimset ja omamoodi morbiidset helgust saanuks paremini vibe’ida. Ootamatul kombel osutus see valguse ja pimeduse küsimus esmapilgul arvatust palju silmatorkavamaks, sest päris mitme artisti puhul oleks nende muusika mõju intensiivsemalt esile toonud pimedus, mida meil on siin valgete ööde keskel praegu vähevõitu. Ukrainast pärit duo Alien Body muusika fluidum tegi aga sellestsamast live-lavast mingi hiielaadse pühapaiga, lõi muinasjutulise ja müstilise atmosfääri. Teisi äärmuslikke dimensioone kompav muusika koos nõidusliku läbitunnetatusega vastas täpselt duo liikme Bohdan Konakovi kirjeldusele. Müürilehele antud usutluses leiab ta, et nende muusika asub „kusagil kauni utopistliku maailma ja düstoopilise maailmalõpu vahel“.1 Ka Alian Core’i DJ-set oli nõiduslik ja psühhedeelne, ent ikkagi rohkem „siit maailmast“ pärit. Eeskätt just Alien Bodyst alguse saanud festivali ekstaatilise vibe’i formuleerisid omal moel neile järgnenud San Hani & Metabora oma lauluga „Ekstaas“.

Valge Tüdruk promeneeris vulgaarselt uuest võrsuvast koorekihist Kauksi ranna liivase männimetsa vahele. Terve etteaste läbimõeldud tervik, kuid eeskätt laulusõnad olid sarkastilised ning koguni iroonitsesid justkui metatasandil teiste iroonitsejate üle.

Anton Jegorov

Enim kõrva, silma ja muid meeli riivas ning paitas aga esimese päeva live-programmi lõpetanud Valge Tüdruk, kes promeneeris vulgaarselt2 uuest võrsuvast koorekihist samuti Kauksi ranna liivase männimetsa vahele. Terve etteaste läbimõeldud tervik, kuid eeskätt laulusõnad olid sarkastilised ning koguni iroonitsesid justkui metatasandil teiste iroonitsejate üle. Tekstides läbiva tendentsina esile tõusev ühiskonna­kriitilisus oli küll poleemiliselt, ent siiski maitsekalt rüütatud ning seeläbi vormus intrigeeriv ja kaootiline lüürika suurepäraseks tervikuks tehniliselt taipliku ja mõjusa ning muusikaliselt mitmekülgselt teostatud instrumentaaliga. Valge Tüdruku tabav ja provokatiivne sõnavalik peabki vist tekitama kohati ebamugava, ent omal moel korralekutsuva kõditunde, sest käsitletakse akuutseid teemasid ning kutsutakse raamidest välja murdma. Mängleva kergusega rahvaga manipuleerides ja saboteerides – selleks muu hulgas ka Avaliku Sabotaaži Liidu3 hümni esitades – pani see etteaste kuulajad hetkeks stagneerunud väärtushinnangute ja muude tobedate dogmade üle mõtlema. Laulust „Eat your own shit dog in a good way“ korduvalt läbi käiv repliik „Ma ei mahu sinna, kus on raamistik“ jättis lõpuks õhku vaid küsimuse, kas selline ekspressiivne muusikaline kontseptsioon ainult lõhub raame või proovitakse vanade raamide lõhkumise juures kon­strueerida hoopis uut sorti raame ning žanri, et siis äkki omakorda sarkasmi toel sealtki välja murda.

Intermeedium

Festivali niigi meeldivalt ebamäärase horisondi muutis hurmavalt häguseks ka ainus rannaäärne kontsert, kus napilt vee piiril valgesse uttu uppuvana astus üles ukrainlanna Valentina Gontšarova. Omaaegses Leningradi konservatooriumis õppinud viiuldaja Gontšarova salvestas juba nõukogude ajal Eestis oma kodustuudios muusikat, mis jõudis otsapidi ka läände4. „Mägede häälel“ oli Gontšarova etteaste kontemplatsiooni kalduvalt meditatiivne ning mõjus oma müstilisuses ja teatavas ürgühesuses tõesti sugestiivselt ja joovastavalt. Nii Gontšarova muusika kui ka tema olemus sobisid veeäärsele lavale enam kui valatult – need suisa loksusid Peipsi tasaste lainetega ühes hingamises kaasa. Ühest küljest on küll kahju, et see jäi sel veeäärsel laval ainsaks kontserdiks, ent ehk oligi see täpselt õigesti doseeritud näitamaks, kuidas sellisest ürgsest ning võib-olla isegi arhailisuse poole kalduvast muusikast on välja kasvanud seesama ekstaatiline ja tänapäevane muusika, mida sai kuulda terve ülejäänud festivali ajal. Seepärast tuletaski Gontšarova etteaste justkui hetkeks meelde muusika algupära ning millistest lätetest on see alguse saanud, nii et ülejäänud festivali puhul sai edasi mõelda, kuhu on nüüdseks jõutud ja kuhu peaks üldse lõpuks välja jõudma.

Töötlus

Kõigi teiste hulgas jättis festivali teise päeva DJdest sügava mulje Rain Tolk, kelle etteaste oli hoopis teistmoodi kaasa­haarav kui teiste rannalaval esinenud artistide oma. Tolgi muusikavalik sobis autentselt järvevaatega ranna­lavale, kus pärast lämmatavat palavust puhus mingi hoopis teistsugune jahutav tuule­iil – või pani hoopis muusikavalik õhu teistmoodi võnkuma?

Igatahes oli sel ajal õhus täpselt see õige summer breeze5, mille keskel see tehniliselt efektselt teostatud set sai kuulajate kõrvu isemoodi hoovusi kandva muusikavalikuga paitada. Kui alguses võis kohati tunduda, et muusika on teel mõnele teisele festivalile ära eksinud, siis tegelikult sobis see (just päevavalges) oma kohatise afrobiidise hõnguga „Mägede häälele“ suurepäraselt. Festivali teise päeva DJdest väärib kahtlemata veel eraldi tunnustamist rannalaval festivali lõpetanud Taneli & Ardi DJ-set, mis kandis hoolikalt ja nõtkelt publiku lõpuspurdiga vihmasesse ja tagasi maa peale toovasse hommikusse.

Teisel päeval live-laval üles astunud Siemens Nokia, kes kirjeldab end tiitliga „pohuiwave bänd Tallinnast“, kostitas kuulajaid kelmika ja kõva live’iga, milles leidus vahetult ausat teksti ja parasjagu mõnusat biiti. Õhtu ühe pärlina tegi Mart Avi esimese kontserdi Eestis oma kevadise albumi „Blade“ kavaga. See Avi värske album tallab uusi ja omanäolisi radu: tema muusika on paeluv ja kannab edasi huvitavat fluidumit. Avi on ERRi kultuuriportaalile antud intervjuus nentinud, et „iseennast tasub armastada, aga iseendasse ei tasu mitte kunagi armuda“6. Selle seisukohaga tuleb nõustuda ja täpselt selline mentaliteet kajastub tema muusikaski. See pole liialt edevusse kalduvalt enesekindel, kuid seejuures kumab kõigest läbi, et see, mida ta teeb, tuleb hingest ning läheb ka talle endale hinge. Kvaliteedile (mitte kvantiteedile) orienteeritud muusika mõjus seega tõesti läbimõeldult, jäämata seejuures kalkuleeritult külmaks. Pigem oli see süvenenud ja nüansirohke ning uuristas seeläbi endale muusikamaastikul uusi voolusänge. Tõtt-öelda paistab, et Kauksi rand tõesti sobib Avi muusikale ja seda muudel põhjustel kui Avinurme, Avijõe ja Avi tänava suhteline lähedus.

Uusi voolusänge kultiveeris ka duo Galaktlan ja Alex Wulf, kelle loodud vaheldusrikastest helimaastikest moodustusid intrigeerivad pinnavormid. Läbiproovitud ning teada-tuntud radadel looklev Röövel Ööbik, kes ei väisa üldse sageli lavalaudu ning avaldas tänavu üle 13 aasta uue loo, esitles aga just „Mägede häälel“ oma uut materjali. Ansambel, kes teiste siinsete artistidega võrreldes kuulub juba kogenud raudvara hulka, jättis sellest hoolimata ikkagi erksa ja värske seksapiilse mulje. Mahedamat kulgemist jätkas veel Odessast pärit ansambel Chillera, kelle etteaste infiltreerus sujuvalt suvisesse atmosfääri ja oli flegmaatiliselt funky.

Epiloog

Kaevandusmuuseumi tuhamägede juurest laugemale maastikule kolinud „Mägede hääl“ on küll üldplaanilise terviku poolest jäänud veidi üksluisemaks, ent tänavu kompenseerisid selle huvitav ja õnnestunud artistide valik ning ühtlasi ka nende artistide loomingu uued allhoovused. Ümbritsevast keskkonnast ajendatud ja uutest arengusuundadest tekkinud uued muusikavormid hoidsid teineteist tasakaalus. Palavusele ja kurnatusele heitsid päästerõnga nii uued tulijad kui ka vanad olijad oma uute lugudega, millest entusiastlikult ja uljalt kinni haarata. Kokkuvõttes oli see vabas ja vahetus õhkkonnas kulgenud festival meeldivalt muusikakeskne ning mitte liialt enesenäitamisele ega muudele kõrvalistele atraktsioonidele orienteeritud, nagu kipub sageli juhtuma nii mõnegi suvise üritusega. „Mägede hääl“ ei loksu niisiis mitte peavooluga kaasa, vaid kulgeb rahulikult ja orgaaniliselt Kauksi rannale uhtuvate Peipsi lainete rütmis, kuid seda siiski talle sobivas töötluses. Seejuures poleks üldsegi paha teinud veidi vürtsi festivali üldisele kontseptsioonile, nagu ka soola Kauksi rannas pakutud imemaitsvale suitsulatikale.

1 Mariliis Mõttus, Uus Ukraina biit: Alien Body. – Müürileht 30. VI 2022.

2 Viide Valge Tüdruku laulule „Machine“.

3 Vt https://saboliit.ee/

4 Siim Nestor, Tallinna eksperimentaalmuusika kiivalt hoitud saladus – Valentina Goncharova. – Eesti Ekspress 15. VII 2020.

5 The Main Ingredient, „Summer breeze“.

6 Merit Maarits, Mart Avi: iseennast tasub armastada, aga iseendasse ei tasu kunagi armuda. – ERRi kultuuri­portaal 9. VI 2022.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht