Uus ja unistuslik

Oktoobri kalendripäevadel helendavates saalides helikangaid kuulates leidis kinnitust loomeinimeste mõtteselgus ja meisterlik vormikäsitlus.

MIRJE MÄNDLA

Oktoober avanes kuulajale mitme­kesise ja elamusküllase muusikamerena. Mõneti on koha- ja ajapõhise ülevaateartikli kirjutamine subjektiivne, kuna üpriski võimatu on haarata muusikaelu kogu selle mitmekesisuses. Pealegi on juurde tulemas üha uusi festivale või ülevaatekontserte ning nende toimumisaeg sageli kattub, mis muidugi pole etteheide. On ju nädalavahetusi aastas kindel arv ja seetõttu ka tähtsate ettevõtmiste kattumine kultuuriellu sisse programmeeritud. Näiteks oleks päris huvitav lähemalt uurida akordionifestivali, kui sellele on oodata järge. Artikli kirjutamine jäi mul festivali „Afekt“ lõpupäevile, mil ees oli ootamas veel pianist Talvi Hundi sooloõhtu Muba kammersaalis mitme Eesti esiettekandega. Sellele vaatamata saan öelda, et tänavune kahekümne esimest korda toimunud festival on ennast näidanud võimsalt, keset kriiside rägastikke.

Eesti muusikute nüüdismuusika­käsitlus on terve oktoobri vältel olnud silmanähtavalt professionaalne, alustades Tallinna Uue Muusika Ansambli kontserdist „Scrapyard (version 2.6)“ Peetri 6 klubis kuni John Cageʼi 110. sünniaastapäeva tähistamiseni tõdemusega, et XX sajandi klassik on Eestis ootamatult vähe esitamist leidnud. Seekord korraldati põhjalik konverents ja ülevaatekontsert, kuhu olid kaasatud Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel, Tallinna ülikooli koreograafiatudengid Oksana Tralla juhendamisel, EMTA magistriprogrammi „Nüüdismuusika interpretatsioon ja loome“ (CoPeCo) tudengid Taavi Kerikmäe juhendamisel ja ansambel U:. Oktoobri lõpus alanud festivali „Afekt“ tänavuseks peakülaliseks oli aga äärmiselt omanäolise loomingulise käekirjaga helilooja Chaya Czernowin.

Uue muusika pidu „Afekt“

Czernowini näol on tegemist juba välja kujunenud nüüdismuusika klassikuga, kelle teosed pakuvad igale kuulajale elamuse. Helilooja viibis festivali aegu ka Tallinnas ning kujundas ümber 29. oktoobri autoriõhtu kava, kus tema soovil kõlas tema kahele bassklarnetile loodud teos „Duo Leat“ (2010, esitasid Taavi Orro ja Helena Tuuling) kahel korral, ümbritsedes sooloklaveriteost „fardance­CLOSE“, mis juhatas sisse kontserdi lõpetanud Ensemble Temporumile kirjutatud virtuoosse „fast darkness III“ (2022, esitas ansambel Synaesthesis). Helilooja viitas teosest „Duo Leat“ kõneledes väikevormis peegelduvale vastuolule: selle sisemine keerukus ja sisuline mahukus on võrreldav pudelisse pandud mudeli omaga.

Czernowin kõneles vastuoludest veel, nimelt võib tema helikeel näida üheaegselt keeruline ja lihtne. Täpselt nii oligi: kuuldu lõi mulje Czernowini helikeelele omasest orgaanilisusest, ent dramaatilise arengujoone selguse tõttu on tema teoseid kerge jälgida isegi esmakuulamisel. Need pääsevad oma kaalukuse ja identiteediga mõjule, vorm rullub lahti ja neid on võimalik kogeda selgelt haaratava tervikuna.

Avakontserdil tuli Eestis esiettekandele Czernowini 2021. aastal festivalil „Wien Modern“ esitletud teos „Atara“, mille puhul on helilooja lähtunud kontseptsioonist, et „toored, suured orkestrimassi plokid triivivad üksteise poole ja lahku ning neid liigutavad tohutu, ettearvamatu jõuga energiad“. Helilooja kirjutas kaebelaulu inimeste ülbuse pärast (nad mõtlevad, et saavad hoida ümbritsevaid jõude oma kontrolli all), meeldetuletuse, et on olemas tundmatud väed.

Olgu öeldud, et helilooja mõte idanes veel enne viimaste kriiside eskaleerumist, aga eks olegi tegemist tundliku natuuriga, kes haarab õhust ja näeb ehk ka paari takti jagu ette.

„Atara“ oli üks keskseid teoseid õhtul, kus peale Czernowini iseloomustas terav ühiskondlik närvi teisigi esitletud heliloojaid: Jüri Reinveret ja Malin Bångi. Nagu tuletas meelde samal õhtul Reinvere teose „Norilsk, … narsisseja“ („Norilsk. Taevased nartsissid“, 2012) Eesti esiettekanne, ei ole ju inimloomus aegade vältel muutunud ja ajalugu kipub korduma. Teose aluseks on Reinvere tekst, mis viitab stalinistlikule sunnitöölaagrile, kus õhku paisatud nikligaasid võtavad külmas õhus lille kuju. See kõlas lindilt soome näitlejanna Hanna Liinoja esituses.

Hoopis teistsuguse, kuid samuti eriomase loomingulise käekirjaga on 1974. aastal Stockholmis sündinud ja Eesti publikule viimasel kümnendil tuttavaks saanud Malin Bång. Tema ängistav teos rõhumisest „splinters of ebullient rebellion“ avab orkestri dünaamilise platvormina uurimaks indiviidi ja kollektiivi suhteid. Selles on palju kontrastseid plokke, mida transformeerivad erinevad mõjuelemendid. Üks neist koosnes näiteks laulude fragmentidest, mis on helilooja sõnul ühendav jõud võitluses eri tüüpi diskrimineerimise vastu kogu maailmas. Bångi teoses esindavad kirjutusmasinad oma arvutieelsel kujul julgeid inimesi, kes kirjutavad pühendunult tekste, seistes vaikselt vastu rõhumisele. Teos tuli Eestis esiettekandele, kuid on valminud juba 2018. aastal. Eesti publikule on Bång tuttav seeläbi, et tema looming kõlas 2011. aasta Eesti muusika päevade „Naabrivalve“ projektis kõrvuti Tatjana Kozlova loominguga, kui nende teoseid esitas rootsi avastusliku nüüdismuusika esindusansambel Curious Chamber Players.

Festivali „Afekt“ võimsa avangu eest väärib tunnustamist nüüdismuusikaga toime tulev Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, teosed vormis esituskõlblikuks ja kujundas kontserdil elamuseks aga muljetavaldava muusikuteega dirigent ja pianist Michael Wendeberg. Aastatel 2020-2022 oli ta Halle ooperimaja peadirigent ja tema haaret iseloomustavad järgmised faktid: ta on dirigeerinud Ensemble Intercontemporaini, Klangforum Wieni, SWR ja WDR sümfooniaorkestrit, Ensemble Moderni, Berliini Raadio sümfooniaorkestrit, Berliini riigikapelli jne.

Virtuooslik Synaesthesis

Uue muusika pidu jätkus pühapäeva õhtul leedu hinnatud uue muusika ansambliga Synaesthesis. Tegemist on väga virtuoosse ja musikaalselt nõtke tunnetusega ansambliga. Aasta eest tundus see omamoodi imena, et Synaesthesis suutis oma muusikalise ideaali ja inimliku puudutuse edasi anda ka virtuaalse kontserdi vormis. Muuhulgas toodi esiettekandele Elis Vesiku „Some Paths Will Always Lead Through the Shadows“ ning nüüd ka Tallinnas ettekandele jõudnud Žibuoklė Martinaitytė-Rosaschi „Solastalgia“ (2020). Ka Suurgildi hoones publiku ees olles mängis ansambel veenvalt haarava musikaalsusega ning kava ülesehitus oli hoolikalt läbi mõeldud: kontserdil järjestikku publikule avanevad teosed toimisid dramaatilise tervikuna, kus pääsesid mõjule kõik esitletud heliloojad ja nende muusikalised maailmad. Kontsert algas imeliselt hõrgu kammerteosega, milles eesti helilooja Madli Marje Gildemann kinnistas oma varasemas orkestriteoses Tallinna kammerorkestrile „Transpiration“ esitletud helikeelt teoses „Three Studies on Plant Biology“. Eesti poole pealt oli kavas veel Elo Masingu teose „Tiktaalik roseae“ esiettekanne. Kõlasid veel pealkirja ja sisu ühtsust väljendav Dominykas Digimase „Nocturne. Re:dream“ (2022, esiettekanne) ning Suurgildi hoone keskaegseid linnakodanikke kajastavate maalidega huvitavasse dialoogi astunud läti helilooja Linda Leimane ekspressiivne teos „Architectonics of a Crystal Soul“ (2021) sooloviiulile ja ansamblile.

Tunnustamata geeniuse sümfoonia

Kui nüüd „Afekti“ süvasängist välja astuda ja tervele oktoobrile tagasi vaadata, siis jäävad meelde veel mitmed orkestrite esitused. ERSO esitles Neeme Järvi juhatusel ühte võimalikku XIX sajandi muusikaloo suurkuju, helilooja Hans Rotti, kelle teoste nimistu jäi lühikese ja traagilise elu tõttu napiks. Rotti suurimad muusikalised eeskujud olid Anton Bruckner ning Richard Wagner, näiteks osales ta 1876. aastal Bayreuthi esimesel festivalil „Nibelungide sõrmuse“ maailmaesi­ettekandel. 1878. ei pälvinud Rotti looming kompositsioonivõistlusel edu. Rahapuudus ja psüühilised pinged kulmineerusid ning kuigi edu ei jäänud tulemata (juba 1881. aastal sai ta riikliku stipendiumi), hääbus stipendiumisaaja vaimuhaiglas, põdedes veel ka tuberkuloosi. Kuid tõend huvitava loomingu kohta on tema esimese sümfoonia näol olemas ning selle nauditav ettekanne Estonia kontserdisaalis, küll sajandise hilinemisega, kõlanud. Jääb vaid üle nõustuda Rotti põlvkonnakaaslase Mahleri arvamusega: „Täiesti võimatu on hinnata, mida on muusika tema lahkumisega kaotanud. Tema geenius hõljub kõrgustes juba esimeses sümfoonias, mis on kirjutatud kõigest 20aastaselt ja teeb temast, liialdamata, minu arusaamise järgi uue sümfoonia rajaja.“

Klassikute teosed

Vaimu ärgitavalt mõjusid oktoobris veel mitme eesti klassiku teoste ettekanded: Arvo Volmeri juubeliõhtust Eduard Tubina sümfoonia nr 11 (1982, lõpetanud Kaljo Raid) Mihhail Gertzi juhatatud Veljo Tormise avamäng nr 2 (1959) ettekandeni festivali „Klaver“ avakontserdil. Mõlema kontserdi tummine tahk avanes ka Béla Bartóki loomingu julges kavva valimises. Volmeri juhatusel kõlas väga meisterliku ja intelligentse viiuldaja Isabelle Fausti tõlgenduses Bartóki viiulikontsert nr 2, mis on kirjutatud sõbra ja ansamblipartneri Zoltán Székely tellimusel ja tuli esiettekandele 1939. aasta märtsis. Bartóki hilisemat loomingut esitles veenvalt dirigent Mihhail Gerts, tuues ettekandele tuntud ja tihti mängitava Bartóki orkestrikontserdi (1943). Mõte läheb vägisi rändama nende tuntud loojate elulugudele ja loometingimustele. Mahukaid ja vaimu värskendavaid partituure kuulates ei teki saalis kunagi küsimust, kas tellimustele kulutatud ressurss oli läinud ikka õigesse kohta või et ega nad olnud ometi liiga üle kullatud. Looming kestab üle aegade, seda võib nimetada, kui väljenduda trenditeadlikult, toimivaks ja tasuvaks investeeringuks. Oktoobri kalendripäevadel helendavates saalides helikangaid kuulates leidis kinnitust loomeinimeste, nii partituuride loojate, teoste tõlgendajate kui ka kontserdikorraldajate mõtte­selgus ja meisterlik vormikäsitlus.