Vaba, siiras ja kammerlik esitus

Mirjam Mesak valdab oma pilli suurepäraselt, ka vibraato on sama hästi valitsetud kui kõik muugi.

IRIS OJA

Mirjam Mesaki soolokontsert „Igatsus“ 20. X Estonia kontserdisaalis. Mirjam Mesak (sopran) ja Ewa Danilewska (klaver). Kavas Eduard Tubina, Ester Mägi ja Sergei Rahmaninovi laulud.

Baieri riigiooperi solist, eesti sopran Mirjam Mesak andis 20. oktoobril Estonia kontserdisaalis oma esimese täispika soolokontserdi Eestis. Siinne publik on saanud teda kuulda ka varem: 2021. aastal osales ta Ain Angeri juubeligalal Saaremaal ning suurel Vanemuise suvekontserdil Tartus, samuti võib meie rahvusooperi laval nautida tema esinemist Norina rollis Donizetti koomilises ooperis „Don Pasquale“.

Tegelikult on Mirjam Mesak end Eesti publiku südamesse laulnud juba tükk aega varem, ETV Lasteekraani muusikastuudio aegadel ning käinud taustalauljana ka Eurovisionil. On väga sümpaatne, kuidas Mesak kogu oma silmapaistva karjääri ja uhke õpetajate galerii juures ei unusta olla tänulik oma esimesele lauluõpetajale Teele Jõksile, kes on teda ilmselgelt palju mõjutanud ja sellele teele suunanud. Praeguseks on lauljatari pagasis rikkalikult ooperirolle silmatorkavalt erinevate ajastute ooperitest, näiteks Oscar Verdi „Maskiballis“, Esmeralda Smetana „Müüdud mõrsjas“, Tebaldo Verdi „Don Carlos“, aga ka väiksemaid rolle Wagneri, Korngoldi, Šostakovitši jt ooperites. Eriti suurt rahvusvahelist tunnustust on pälvinud tema nimiosa Tšaikovski ooperis „Jolanta“, mida on kontsertettekandes saanud kuulda ka Eesti publik.

Ehkki Mesak on juba aastaid õppinud ja töötanud välismaal, ei ole ta Eestis pildilt kadunud ning on hästi nähtav nii kirjutavas meedias kui ka teles. Ta oli näiteks 2022. aasta ajakirja Muusika märtsinumbri kaanepersoon, sama aasta septembri Postimehe kultuurilisas uuris aga Ralf Sauter Mesakilt, kuidas tal õnnestus saada peaosa Axel Ranischi ooperifilmis „Armunud Orphea“ jne. Ta on käinud ka Tele2 saates „Õhtu“ ja kontserdi­päeva hommikul nägin Mirjamit ETV „Terevisioonis“.

Võimalik, et just sellepärast oli ka neljapäeva õhtul Estonia kontserdisaali kogunenud küllaltki arvukas ja tava­pärasest mõnevõrra teistsugune publik, mille üle saab ainult rõõmu tunda. Igal juhul paistis, et nii kontserdi kui ka harvanähtava särava ooperitähe isiku reklaam on jõudnud sihtrühmadeni. Kahjuks jääb meie kontserdielus nii mõnegi kontserdi reklaam puudulikuks ja ürituse leiavad vaid need, kes ise spetsiaalselt otsivad, saavad osalejatelt endilt eelinfot või hoiavad kontserdi­korraldaja veebisaidil pidevalt silma peal. Ma väga loodan, et Eesti Kontsert tegi seekord kogetust omad järeldused ja saadab edaspidi hoopis sagedamini muusikuid aktuaalsesse hommikuprogrammi õhtusi kontserte tutvustama.

Kontserdikava esimeses pooles kõlasid Rahmaninovi soololaulud, mille vahele mängis pianist Ewa Danilewska Chopini masurkasid, teises pooles Ester Mägi ja Eduard Tubina muusika. Danilewska on olnud Baieri Riigiooperi stuudios repetiitor samal ajal, kui Mesak seal osales – ilmselt see on neid kokku viinudki.

Ent pean tunnistama, et mulle oli kohe kontserdi alguses kõlanud Rahmaninovi ülikuulsa „Ära laula, kaunitar“ eelmäng küllaltki suur pettumus, mis ei kadunud päriselt kuni kontserdi lõpuni. Võimalik, et asi oli minu istekohas, võimalik, et mängija polnud harjunud klaveriga, võimalik, et erinevas maitses või kultuuris … Aga mulle tundus, et pianist alustas ja lõpetas loo raugelt kaheksa takti hiljem. Kõik noodid olid ju olemas, ent eriti paremas käes klaver lihtsalt ei kõlanud, kõik oli justkui nagu läbi vati, pudi. Ning kõlav arpeggio, mille peale laulja sisse tuleb, ei mõjunud millegi suure algusena, vaid helistiku kätteandmisena.

Kõigest eelnevast hoolimata kõlas Mirjam Mesaki esimene fraas just nii suursuguselt nagu vaja. Mesakil on meisterlik vokaaltehnika ja artisti hing. Lauljana on ka lihtsalt põnev jälgida, „kuidas ta seda teeb“, nagu öeldakse. Ta hääl on väga hästi fookuses, sel on justkui selge tipp, mis muudab selle kadestamisväärselt kandvaks ka väga vaikses dünaamikas. Ta oskab ka suurepäraselt kasutada oma artikulatsiooniaparaati nii, et tekst on selge, vokaalid ilusa ümara ja ühtlase kõlaga ning äratuntavad, mis eriti eesti keeles lauldes on palju keerulisem, kui võiks arvata.

Laulma õppimises on mitmeid justkui vastuolulisi nüansse, vahest kõige üldisemalt öeldes: me õpime, kuidas tublisti pingutada, olles võimalikult vaba, ja kuidas ühtlustada häälikuid, jättes nad samal ajal äratuntavaks. Mesaki esinemise juures oligi minu arvates kõige sümpaatsem see, kui loomulik kõik paistis. Ei mingeid stampe ega maneere, ei mingeid ebaloomulikke grimasse, millega lauljad püüavad sageli end n-ö aidata või publikule muljet avaldada (ma pole kunagi aru saanud, mis on selle eesmärk). Välised kompensatsiooni­mehhanismid ei aita kunagi, mitte ühelgi alal, ikka vastupidi, see on nagu sümptomite ravi. Nii vähe, kui oli kohal laulutehnika asjatundjaid või õppijaid, oleksin ma kõigi tähelepanu juhtinud sellele, kui vähe on vaja teha suu lahti, kui suus sees on piisavalt ruumi. Või kui (näiliselt) vähe on vaja hingata, kui hingatakse õigesti ja targasti. Ja ma isegi ei hakka sellisel tasemel lauljat alandama tunnustusega täpse intonatsiooni kohta – kõigil professionaalidel peaks see olema enesestmõistetav.

Mesaki hääl on hästi ülemhelide­rohke, selle säravaim register on kahtlemata teises oktavis. Esimeses oktavis, eriti kontserdi alguse poole, ja mõningate harjumatute venekeelsete silpide liig pehmel hääldusel kadus suust muidu nii loomulik ruum ja hääletoon läks ehk liiga „suhu“. Ent nii kõrge tämbriga soprani kohta on tal tõeliselt äge, samal ajal ilus ja maitsekas rinnaregister, mida saime nautida mitmeid kordi, näiteks Mägi laulus „Õnne algus“. On hästi tore, kui laulja ei piira end liigselt mingi eeldatava tehnikaga, vaid julgeb vajaduse korral väljuda bel canto traditsioonidest. See annab peale ulatuse juurde ka värve ja tähendust. Laulja suurt hääleulatust sai publik nautida korduvalt, iseäranis näiteks Rahmaninovi laulus „Kevadveed“ (op. 14 nr 11), aga ka teise poole Tubina lauludes.

Tunnen vajadust ka eraldi ära märkida, kuidas ooperilauljaga ei pea alati kaasas käima ohjeldamatu vibraato. Loomulikult, seda esineb mingil määral kõigil klassikalistel lauljatel, aga seda tuleb samuti osata valitseda nagu kogu pilli. Mesak valdab oma pilli suurepäraselt ja vibraato oli sama hästi valitsetud nagu kõik muugi, vajadusel suudab ta laulda ka peaaegu sirgelt pianissimo’s.

Eriti imetlesin seda Rahmaninovi laulus „Oh sind, mu põld“ (op. 4 nr 5), kus sain asjatundjana jälgida ka laulja suure­pärast hingamistehnikat (teistele jäi see ilmselt lihtsalt märkamatuks, kuna oli nii meisterlik).

Dünaamilises plaanis oli Mesak palju vaheldusrikkam ja huvitavam kui tema klaverisaatja. Kõik esimese poole Rahmaninovi romansid jäid Danilewska esituses minu meelest liiga tagasihoidlikuks. Nii nagu Rahmaninovi laulu­partiid on lauljale väga hästi, laulja­päraselt kirjutatud, võiks ka tema klaveripartiid olla igale pianistile maiuspalad, mis pakuvad tohutult vaheldust ja võimalusi. Ent kuigi Estonia kontserdisaali Steinway bassiregister mõjus oma sügavusega, siis kõik paremas käes toimuv jäigi peaaegu terve kontserdi ajaks liiga uduseks, justkui retušeerituks, ning dünaamilises plaanis pigem piano ja ultra-piano vahele. Pean tunnistama, et olen hämmastunud, sest tavaliselt häirib mind pigem liiga vali kui liiga vaikne klaverimäng. Balansiprobleemi pärast oli väga kahju, sest tegelikult mängis Danilewska tehniliselt hästi, tõi selgelt eri teemad esile ja potentsiaalselt oleks võinud näiteks Chopini masurkad olla väga kaasahaarav vahepala. Otsides probleemi allikat, arvasin märkavat, et pianist kasutas mulle harjumatult palju vasakut, n-ö summutavat pedaali, mis selgitaks ka tuhmi tooni paremas käes. Kõige säravamalt mõjuski teine masurka, kus paremas käes olid mõned meisterlikult esitatud kirkad kiired käigud. Ent ka muusikalises plaanis jäi esitus minu meelest liiga uinutavaks ega haaranud piisavalt kaasa.

Esimesest poolest oli mulle kõige köitvam Rahmaninovi laul „Uni“ (op. 38 nr 5): Mesaki esitus ja tunnetus olid väga ilusad ning pianist mõjus siin lihtsalt taustauduna. Ma ei oska öelda, kuidas oli solistil sellise klaveripartneriga laulda. Enamasti lauljad ikka muretsevad, et pianist mängib nad üle, ent Rahmaninovi laulud on ikka kahele esitajale, pianisti osatähtsus ei ole laulja omast väiksem ning muusikat peaks tegema koos. Kui aga pianist ei valmista mingit tõsisemat tõusu või paisutust ette, siis ei saa lauljal küll hea tunne olla, et tuleb see ise ära teha. Vaid ühes esimese poole laulus – „Ära usu mind, sõber“ (op. 14 nr 7) – tundus klaver olevat lauljale võrdne partner.

Teises pooles istusin saalis tahapoole, et kuulata, kas ehk laulja ja klaveri tasakaal on kaugemal parem. Estonia kontserdisaali kõrge lava ja tõstetud klaverikaas võivad ju teha nii, et heli lihtsalt ei peegeldu piisavalt lava äärde. Mägi lauludes tunduski pianist hoopis parema partnerina ning mõjus värske ja ärkvel olevana, seda juba esimeses klaveripalas „Kassari kadakad“, ent „Õnne algus“ klaveri­partii lihtsalt uppus pedaali sisse.

Mägi-aegne elavnemine siiski hääbus: Tubina „Hällilaul“ klaverile jäi minu meelest kahjuks igavaks ning ka järgnevate laulude klaverisaated ei muutunud huvitavamaks ega toetavamaks. Küll aga nautisin tõeliselt Mesaki Tubina esitusi, eriti laule „Suvine öö“ ja „Sügisene päike“. Kontserdi lõpuks kõlanud „Igatsus“ sobis vist Mesaki karakteriga kõige paremini. Oleksin sama arvanud ka Mägi „Õnne algus“ kohta, ent seal jäi minu arvates õhinast vajaka. Paistis ka, justkui oleks Mägi laulud Mesakile pisut uuem repertuaar kui ülejäänud kontserdikava, aga vaieldamatult sobib Mägi muusika talle hääle ja usutavasti ka loomu poolest suurepäraselt, nii et loodan, et ta lisab tema loomingust edaspidi oma kontserdi­kavasse rohkem kui vaid paar laulu.

Hästi hea meel on näha ühelt ooperilauljalt nii vaba, siirast ja kammerlikku esitust. Maailma tipptegijate hulgas ei olegi see nii väga erandlik ja võiks tõestada, et tõeliselt hea laulja saab sama pilliga tehtud nii üht kui teist, lihtsalt selle kasutusviis on erisugune, kui laulad pianissimo’s mängiva pianistiga või fortissimo’s müristava orkestriga; kui vaid lauljal on huvi ja head stiilitunnetust, mida Mesakil paistab jätkuvat. Kahjuks ei olnud minu meelest pianist lauljale võrdne partner – mitte vaid dünaamika, vaid eelkõige energia, initsiatiivi ja interpretatsiooni mõttes. Küll aga on hea meel, kui kontserdi lõpus on publiku tänu nii südamlik: kõik müdistavad jalgadega ja kogu publik tõuseb püsti! Pärast lisalugu külvasid tänulikud austajad lauljanna üle lillesülemitega.