Väike katse vahendada „Seitset suurt“

Tõlke- ja toimetamisprobleemide tõttu tuleks Kelefa Sanneh’ raamatut lugeda ülevaatlikumalt: lugeda pigem mõtteid, mitte niivõrd sõnu ja lauseid.

TÕNU KARJATSE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

USA muusikakriitiku ja popkultuuri mõtestaja Kelefa Sanneh’ raamatu „Seitse suurt. Levimuusika ajalugu“ ilmumist eesti keeles võib pidada omamoodi tee­tähiseks, sest senised popkultuuri käsitlused on olnud kas harukordsed või rohkem minevikku vaatavad kui praegust seisu uurivad. Nagu pealkirjast näha, läheneb ka Sanneh pop- ja levimuusikale tagasivaatavalt, ajalookirjutajana. Läbi isikliku prisma jõuab ta aga tänapäeva, kantrist house’i ning biitlitest Kanye Westi ja Billie Eilishini, puudutab neid küll põgusalt, kuid visandab pop- ja rokkmuusika teekonna, mis on nende juurde toonud. Raamatu „Seitse suurt“ algupärand ilmus 2021. aastal, kirjastus Tänapäev on Kaido Kanguri tõlke andnud välja juba tänavu, seetõttu võib nii tõlkes kui ka toimetamises hoomata teatud kiirustamist. See on ka raamatu peamine puudus.

Kelefa Sanneh ühendab oma raamatus kaks suundumust: levimuusika arengusuunad peamiste žanride kaupa ja omaenese suhte neisse. Muidugi võib paljusid pahandada Sanneh’ positsioon mõne žanri nagu heavy või new wave suhtes, kuid raamatuga „Seitse suurt“ ei olegi taotletud enstüklopeedilist ja neutraalset kõikehõlmavust: see on mõneti poolik ja toores nagu popmuusikagi. Käsitletud žanrid arenevad edasi ning tulevad uutes vormides tagasi, Sanneh aitab neid ja nende teekonda ära tunda. „Seitse suurt“ on tähtis raamat ka kulturoloogias: Sanneh toob välja näiteks selle, kuidas muusikatööstus kaaperdas rock’n’roll’i ja ka sellesama domineeriva segmendi suutmatuse üle võtta souli ja R’n’B-d. Sanneh demonstreerib, kuivõrd rassistlik on olnud popmuusika ja kuidas on selle arengut suunanud valgete keskealiste meeste maitse-eelistused. Kultuuripoliitiline võitlus on üks raamatu läbivaid teemasid ja ka seetõttu on Sanneh’ raamatu ilmumine eesti keeles mõjukas nähtus. Vähem tähtis pole ka see, et „Seitse suurt“ mõtestab maakeeles popkultuuri ja muusikatööstust kujundanud protsesse nii-öelda eesriide tagant, sealjuures on Sanneh’ autori­positsioon mässumeelne, punk.

Sanneh’ tähelepanekud on teravmeelsed ja humoorikad, näiteks kirjutab ta progest nii: „Neile bändidele meeldis eputada meisterliku pillimänguga: Emerson, Lake & Palmeri klahvpillivirtuoos Keith Emerson armastas mängida nii kiiresti kui võimalik ja mõnikord veel kiiremini“ (lk 98).

Sanneh näitab, kuivõrd ühesugune on žanride ja stiilide arengujoon: mõne suure žanri äärealadelt üles nopitud stiili imeb muusikatööstus tühjaks ja jätab kestana maha, vaid üksikutel seda kandnud ja sisustanud artistidest õnnestub kauem vastu pidada. Sanneh tõdebki, et põnev on stiil siis, kui sel ei ole veel nime. Niipea kui tekib teatud kaanon või skeem, mille järgi mingit muusikat teha, on see surnud ja igav. Seda enam paneb imestama Sanneh’ leigus näiteks post punk’i või post metal’i käsitlemisel, pealegi eirab Sanneh täielikult džässi, mis on 1940. aastatest alates kord vähem, kord rohkem mõjutanud suure hulga ka „Seitsmes suures“ analüüsitud žanride kujunemist.

Omaette küsimus on, kuidas Sanneh’d lugeda: sorava põneva teksti allaneelamine on küll hea ajaviide, kuid selles infokülluses võib mõni terav mõtte­kild kaotsi minna. Kõige parem on Sanneh’d lugeda peatükkide ja ala­jaotuste kaupa ning seda raamat ka kenasti võimaldab. Ideaalne lugemisviis on aga see, kui lülitada lugemis­kogemusse ka heli, kammides tekstis ette tulevaid muusikaviiteid kõrva­klappidesse. Nii näiteks saab puust ja punaseks, kui palju on Eesti levi­muusika laenanud peavoolukantri nuditud helikeelest ja lõtvadest rütmidest.

Kelefa Sanneh’ tähelepanekud on teravmeelsed ja humoorikad, näiteks kirjutab ta
progest nii: „Neile bändidele meeldis eputada meisterliku pillimänguga: Emerson,
Lake & Palmeri klahvpillivirtuoos Keith Emerson [kaadris] armastas mängida
nii kiiresti kui võimalik ja mõnikord veel kiiremini.“

Videokaader

Sanneh pöörab palju tähelepanu pop- ja rokkmuusika žanride sotsiaalsele rollile identiteetide kujundaja ja lõhkujana, näitena võib tuua Sanneh’ suhtumise punki, kuhu ta jõudis uut otsiva muusikahuvilisena alles 1990. aastal, tosinkond aastat pärast pungiplahvatust Ühendkuningriigis. USA ja Inglismaa vahel rulluv punk oli omandamas üha uusi vorme ja väljendusvahendeid, kuid Sanneh’le nagu ka paljudele teistele tähendas punkrevolutsioon piiravatest reeglitest vabanemist ning äratundmist, et muusikat võib teha ka seda õppimata. Sanneh tõdeb: „Punk lubas anda ruumi praktiliselt kõigele – kõige laiemas tähenduses tähendas punki armastada mitte kuuluda peavoolu, see oli kahtlane ja võrgutav identiteet, mis oli sageli külgetõmbavam kui muusika ise.“ Sanneh ei varja, et suhtumine žanridesse ja nende kütkesse jäämine on sageli religioosse maiguga – nii kannab ka tema enda punkmuusika-ärkamist käsitlev peatükk pealkirja „Usku pöörates“.

„Seitset suurt“ lugedes saab nautida mõttelendu ja tähelepanekuid siis, kui ei laskuta grammatilistesse viperustesse tõlkes ja puudujääkidele toimetamises. Siin on näpukaid nagu „Farklandi sõda“ (lk 271), aga ka ilmseid kiirustamisjääke (lk 285): „Samamoodi kelkisid vähesed punkbändid iial sellega, et mängivad softcore-punki.“ Kas siis kelkisid või ei kelkinud?

Tõlkija on kohusetundlikult püüdnud leida tõlkevasteid ka ingliskeelses kultuuriruumis tegutsevatele liikumistele ja laulusõnadele, kohati on toimetaja lisanud ka ingliskeelseid vasteid, kohati aga mitte ja see tekitab segadust. Veel toimetamispraaki: „ … „Dookie“ ilmus aasta algupoolel ja oli teel saamaks müügihitiks“ (lk 294 – puhta­kujuline anglitsism, mis jääb kahjuks kirjasõnas jäädvustatuna meenutama ka praegu levivat keelelist lohakust). „Tõesti, tundub tõenäoline, et ta ei oleks kunagi hoolinud piisavalt vaidlusest vöötkoodide üle“ (lk 298). Selliste lausete, lausestuste otsa võib raamatus kahjuks tihti komistada – lugemise sujuvus kannatab ja mõte takerdub kummalistesse keelelabürintidesse, mis oleksid justkui mõistetavad vaid tehisintellektile. „Usaldusväärsuse küsimusel on alatu komme lipsata tagasi meie vestlustesse muusikast, kuna kuulajad loovad uusi katseid muusikale, mida armastavad“ (lk 462). Aus oleks olnud lisada kas või originaallause kõrvale või joone alla, et lugeja saaks aru, mida tõlkija on siin tahtnud teha. Tagaajus võtab vastulöögina ilmet väljend couldn’t care less.

Üks raamatu suur pluss on ka see, et Sanneh paneb ümber mõtestama, ümber hindama seniseid popmuusika väärtusi. Näiteks defineerib ta indirokki kui muusikatööstusele sobivat pehmendatud maabumisplatvormi pärast pungi mässulist eneseotsingut ja enese taaskehtestamise püüet. Nii ta ju ka oli, ehkki 1990. aastatel sai indit võetud kui nutikat eikellegimaad, fantaasiamaailma, kuhu pärast pungi lüüasaamist võis põgeneda ja kus kõik oli võimalik. Seegi on vaade teiselt poolt ja selle kinnitus, et tõde pole kunagi ühepoolne. Sanneh võimaldab heita pilgu liikumiste sisse, sügavamale hiilgavast pealispinnast, mille on tagantjärele kokku seadnud muusikatööstuse kavalad tootekujundajad. Enamgi veel, Sanneh kirjeldab subkultuuriks saanud liikumiste ja žanride sisemisi vastuolusid ning purustab pealiskaudse ühtsuse müüdi. Seda tähendabki de- ja rekonstruktsioon: müüt võetakse osadeks ja – sõltuvalt sellest, mis sealt alles jääb – ehitatakse see enda jaoks uuesti üles.

Tõlke- ja toimetamisprobleemide tõttu tuleks Sanneh’ raamatut lugeda ülevaatlikumalt – lugeda pigem mõtteid, mitte niivõrd sõnu ja lauseid. Ent lastes läbi selle möönduse, tehakse järeleandmine keelelisele lohakusele, mis voli võttes kipub korduma ja võimenduma. Kokkuvõttes tuleb Tänapäevale siiski olla tänulik selle teose avaldamise eest ja loota, et selliseid raamatuid vahendatakse veel, sest terav pilk popkultuurile aitab seda paremini mõista ja hinnata.

„Kui me muusika üle kurdame, kurdame tegelikult teiste inimeste üle. Ja see on põhjus, miks me ei saa kurtmist kunagi lõpetada, ehkki võime mõnikord hingetõmbepausi pidada,“ kirjutab Kelefa Sanneh raamatu lõpus. Niisiis, muusika üle mõtlemine aitab mõista ka teisi inimesi – ja see on oskus, mida meil kõigil on alati vaja.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht