Vaikivad Majad Euroopa tuuril

Paneelikad on tuttav vaatepilt nii Tallinnas kui ka Minskis. See postsovetliku taaga kõhedus peegeldub ka Molchat Doma muusikas ja sõnades.

HENRI MÄLL

Nõukogude nostalgia on taas populaarne, eriti noorte seas, kes polegi Nõukogude aega otseselt kogenud. Näha on seda nii riietuses, kunstis kui ka muusikas. Valgevene pealinnast Minskist on pärit ansambel Molchat Doma (Молчат Дома, ee Vaikivad Majad), kes sõidab praegu selle liikumise laineharjal. Nende nimi viitab paneelmajadele, mida ehitati kõikides liiduvabariikides. Paneelikad on tuttav vaatepilt nii Tallinnas kui ka Minskis. See kõhedus, mis seondub nende hoonete ja postsovetliku taagaga, peegeldub ka nende muusikas ja sõnades ning on inspireeritud 1980ndate vene postpungist ja synth-popist. Bänd sai alguse 2017. aastal ja on Eestis mänginud tervelt kolm korda, kõik korrad 2019. aastal. 8. novembril esineb Molchat Doma Tallinnas klubis Helitehas, esimest korda pärast pandeemia algust. Bändi peamine lugude kirjutaja Roman Komogortsev vastas mõnele küsimusele.

On ehk vähe öelda, et olukord Valgevenes on olnud pingeline, eriti arvestades pandeemiat. Kuidas see kõik on teid isiksuste ja bändina mõjutanud?

Keeruline on ennast kõrvalt vaadata. Pandeemia ajal leidsime esinemisvõimalusi, seega pole see tunne õnneks kuhugi kadunud. Tegime pidevalt proovi, nii et oleme tuuritamiseks täiesti valmis. See aeg andis meile ka võimaluse veeta rohkem aega lähedastega. Elasime selle aja üle üpris hästi, kuigi oleme harjunud palju tihedama kontserdigraafikuga. Elu läheb üldiselt edasi ja ka meie areneme pidevalt.

Postpungi populaarsus on viimasel ajal tohutult kasvanud. Mis on teie arvates selle põhjus ja kes on teid kõige rohkem mõjutanud?

Kõik kordub ja see on nagu 2000ndate tagasitulek. Ma leian, et on normaalne ja lahe, et selline põrandaalune žanr liigub rohkem peavoolu poole. Kuid praegu on selles mulle vähe huvitavat. Mind on otseselt vaimustanud sellised artistid nagu näiteks Riki, Choir Boy ja Second Skin. Kui rääkida meie maitsest ja mõjutustest, siis selle muusika hulgas on postpunk kui selline vaevu esindatud. Ajad muutuvad, tujud samuti, veidi küpsemaks saades mõistame, et kogu aeg samu bände kuulata on tobe, see ei võimalda muusikuna mingit arengut.

Valgevenest on Baltimaades esinenud üpriski palju artiste ja bände, peamiselt pungi ja põrandaaluse muusika esindajaid. Kas DIY (do it yourself) on tõesti Valgevene muusika­skeene arengu mootor ja kuidas te sellega suhestute?

Oma arvates esindame seda samuti. Valgevene skeene on alati olnud tuntud põrandaaluste pidude poolest. Kontserte korraldatakse ja muusikat tehakse enda jaoks, kõik saavad omavahel kenasti läbi ja teevad koostööd. See on äärmiselt lahe ja nii peaksidki asjad käima. (Molchat Doma oleks 2021. aasta suvel pidanud mängima Euroopa suurimal DIY-festivalil „Fluff Fest“ Tšehhis – H. M.)

Pandeemia tõttu jäi ära teie esimene Põhja-Ameerika kontserdireis koos Chrysta Belliga. Kas olite selle nimel ise kaua tööd teinud või tuli pakkumine plaadifirma kaudu?

Agentuur, kes meile seda tuuri korraldas, pakkus mitmeid artiste. Chrysta oli üks pakutuist ja meile oli see loomulik otsus. (Chrysta Bell on tuntud USA dreampop’i artist, kes on palju koostööd teinud ka kuulsa režissööri David Lynchiga. – H. M.)

Teil õnnestus saada leping plaadifirmaga Sacred Bones Records, mis on praegu väga tunnustatud tegija. Firma esindab ka bändi Uniform, kes tuleb Eestisse maikuus. Kuidas teie koostöö selle plaadifirmaga alguse sai?

Tuli välja, et plaadifirma juht Caleb Braaten oli vaimustuses meie albumist „Этажи“ („Etazhi“ ehk „Korrused“). Võtsime temaga ühendust ja kasutasime just seda puutepunkti. Vestlesime mõnda aega, kuid me ei oleks eales arvanud, et see viib välja plaadilepinguni. Tegemist on väga professionaalsete inimestega, kes teavad muusikast erakordselt palju. Me ei jõua ära oodata, et nendega järgmisel aastal USAs kohtuda.

Eesti ja Baltimaad üleüldse ei ole teile võõras kant, kuid võrreldes varasemate tuuridega on siinsed kontserdid märkimisväärselt suuremad. Mis on teie meelest teie edu tähtsaim põhjus?

Mida rohkem teatud artistide kontserte külastatakse ja nende muusikat kuulatakse, seda populaarsemaks nad saavad. See on ju ilmselge. Meiega on samamoodi. (Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et ühismeedia platvormil Tiktok on Molchat Doma lugu „Sudno“ saanud viimasel paaril aastal suure tähelepanu osaliseks ning ainuüksi Spotifys on seda lugu kuulatud üle saja miljoni korra. – H. M.)

Teie praegune Euroopa tuur kestab detsembrini ning on siiani teie kõige kauem kestnud kontserdireis. Mida toob uus aasta?

Praegu on plaanis kirjutada tasapisi uut materjali. Niisamuti oleme juba alustanud ning valmistame ennast ette, et vallutada uus muusikaline territoorium, s.t minna USA tuurile, mis sai sel aastal edasi lükatud.

Teie viimasest Tallinna kontserdist on möödunud kaks aastat. Mida on publikul sel korral oodata?

Meile on see kaks aastat kui terve igavik. Loodame, et kõik naudivad meie esinemist sama palju kui eelmistel kordadel. Me armastame Tallinna väga!