Vaikusest sündinud muusika

Pärt Uusbergi aegumatu kõlapilt loob turvalise keskkonna nii kuulajale kui ka esitajatele ning paneb mõlemad sisekaemuse ja vaikusega proovile.

KERTU SÜLD

Kontsert „Sina oled rahu rahusas“ 6. XI Arvo Pärdi keskuses. Kammerkoor Head Ööd, Vend, instrumentaalansambel: Miina Laanesaar (viiul), Joosep Ahun (vioola), Ruslan Petrov (tšello), Soo Young-Lee ja Taavi Orro (klarnet), Marten Altrov (bassklarnet), Samuel Jalakas (flüügelhorn), Jürnas Rähni (metsasarv), Karl Abro (eufoonium), Ivo Lain ja Brita Reinmann (löökpillid), Jakob Teppo (klaver); dirigent Pärt Uusberg. Kavas Pärt Uusbergi „Unelund …“ ja „Sina oled rahu rahusas“ (esiettekanded) ning Giovanni Pierluigi da Palestrina „Missa brevis“.

Novembri alguse hingedeaeg on alati võimalus pimeneval sügisel pöörata pilk enda sisse. Vaikusele suunatus ja minimalismitaotlus, mida pakkusid Pärt Uusberg ja kammerkoor Head Ööd, Vend, sobivad selle saateks suurepäraselt. Arvo Pärdi keskuses toimunud kontserdil toodi kuulajateni lausa kaks Uusbergi esiettekannet, mis andsid kavale nii värvi kui ka raamistiku.

Kontserdi avateos oli Pärt Uusbergi klaveriteos „Unelund …“, mille esitas Jakob Teppo. Kolmeosaline teos lõi meeleolu kogu alanud õhtupoolikuks: 2020. aasta viimastel päevadel Raplas loodut nimetab helilooja helide peegelduseks oma hinges tol hetkel, oma rahus. Teose I osa on klassikaliselt pärtuusbergilik, repetatiivne ja mantralik ning loob paralleele nii tema enda varasema loominguga kui ka Arvo Pärdi muusikaga. Sama kordub ka III osas, mis meenutab kõlapildilt hoopis Uusbergi kooriloomingu üldist helikeelt. II osa madalam, tõsisem ja kumedam algus loob hilisema, ühtaegu erksa ja nukra meeleoluga kontraste, mis tõmbavad tähelepanu. Interpreedina on Jakob Teppo väga peenetundeline ja väärikas ning laseb esiettekandel ruumis domineerida, ise hillitsetult helidega koos vaikust oodates.

Kõrvalepõige renessanssi

Giovanni Pierluigi da Palestrina mõju tänapäeva koorimuusika kujunemisele on mõõtmatu ja see põhjendab ka tema loomingu aegumatust kooride repertuaaris üle maailma. „Missa brevis“ on Palestrina üks enam esitatud missasid, mis on 2009. aastal kõlanud ka kammerkoori Head Ööd, Vend esituses. Nii jääb alles küsimus, miks otsustati teose juurde tagasi pöörduda just tänavu. Oli näha, et koor ei tundnud end materjaliga vabalt ning pilgud olid klammerdunud noodimaterjali. Selle võrra nauditavam oli aga jälgida üht noort tenorit, kes ilmekalt muusikale kaasa elas – musitseeris koos dirigendiga.

Uusbergi kahe vaikusest lähtuva uudisteose vahel oli Palestrina stiili­puhas polüfoonia meeldiv kontrast, mis äratas oma vokaalse tihedusega kuulaja üles. Koori kõla oli üldpildis meeldiv ja ühtlane – vaid sopraneid ja alte võrreldes saab esimestele ette heita liigset heledust ning teistele seetõttu kerget tuhmust. „Missa brevises“ on palju tekstist lähtuvaid tempomuutusi, mis enamasti kanti ilmekalt välja, vaid üksikutel kordadel takerduti. Küll aga ihkaks kuulaja kõrv nüansseeritumat dünaamikat, eriti piano’t ja pianissimo’t keskpäraste mezzoforte’de ja mezzopiano’de asemel.

Rahuotsingud

Õhtu teine pool oli pühendatud kontserdi nimiteosele „Sina oled rahu rahusas“. 2020. aastal valminud teos häältele ja mitmekesisele instrumentaalansamblile on Uusbergi sõnul mõtteline jätk sarjale „Vaikuse laulud“, kuhu kuuluvad varasemast teosed „… ka üleval on külm …“ (2013) ning „Te parem kuulake, kuis vaikus laulab …“ (2015). Uusberg on kirjutanud selle „ruumilise meditatsiooni“, pidades silmas Tallinna Niguliste kirikut, mille kõrval Arvo Pärdi keskuse väike saal on kui öö ja päev. Ometi mattis teos publiku endasse: ümberringi istuv koor koos vaheldumisi asetsevate instrumentidega tuli kuulajaga samale tasandile.

Kõik kolm osa on kindla, korduva struktuuriga: alustavad instrumendid, seejärel liitub koor ja signatuurina lisandub solist, mõttelise terviku lõpetab õrn klaver. Kui esimeses osas domineerivad pillid ja koor alles otsib end uues akustikas, mõjub harukordselt kirkalt ja veenvalt sopranisolist. Teises osas kujunevad välja dialoogid nii kahe löökpillimängija kui ka koori eraldi paiknevate nais- ja meeshäälte vahel. Korduvad tekstid ja muusikaline materjal mängivad variatsioonidega nii osade sees kui ka vahel ning loovad taotletud meditatiivse efekti. Mõlemat osa lõpetav klaveripartii lisab isikupära: kui esimese osa lõpp tsiteeriks justkui vaikusega flirtides kontserdi avateost, siis teise osa võrdlemisi seisvale foonile toob klaver värskenduseks meeldivat tunglemist. Kolmanda, viimase osa kasvav dünaamika jõuab kõneka kulminatsioonini ning lõpus püsti tõusnud koor leiab nii oma kõla haripunkti, pannes ennekõike sisse­astumistes senist kõhklevust unustama.

Uusberg on korduvalt näidanud oma meisterlikkust eestikeelse teksti kasutamisel – nii ka seekord. Doris Kareva luule kombineeritult keldi palvetest pärit katketega pakub mustreid läbi teose kolme osa, olles muusikaga meeldivas sümbioosis. Läbinisti korduvad kaks mõtet: idamaine tõdemus „kõik ilmub, kõik muutub, kõik kaob“ ning ladinakeelne memento mori ehk „pea meeles, et sured“. Need helilooja palvel teksti sobitatud fraasid domineerivad kõigis kolmes osas ning need mõtted jäävad hingedeajale kohaselt mind pärast kontserti saatma: inimelu haprus ja ajutisus on teada, kuid igapäevamüras ei püsi meeles.

Aegumatu Uusberg

Uusbergi uudislooming, mida sel õhtul kuulis kokku peaaegu tund aega, on traditsiooniliselt heakõlaline ja meditatiivse taotlusega ning pakub mõtisklus­ainest. Möödunud 2020. aasta eraldatust reflekteerivalt vaatavad mõlemad teosed helilooja enese sisse ning nõuavad kuulajalt kontserdisaalis õiget meelestatust ja vaimset kohalolu. Õhtu jooksul tabasin end mitmel korral mõtlemast, et kõik Uusbergi teosed on justkui erinevad, aga ka ühesugused: teadlik austus vaikuse vastu ja nukralt helge helikeel saadab suurt osa tema kooriloomingust, luues nii vana ja uue paralleele.

Kammerkoor Head Ööd, Vend on Pärt Uusbergi käe all tegutsenud üle kümne aasta ja on esiettekandele toonud paljud tema kooriteosed. Koor on klassikaliselt hea kõlaga ja selle tämber jätab mulje, justkui koroonaviirusest tingitud pausi ei olegi olnud. Keskuse soe looduslähedane atmosfäär pakub kontserdiks parajalt pehme keskkonna, väike saal toetab kammerkoosseisu ka visuaalselt. Kuigi uut materjali esitati rohkesti, oleks kontsert isegi paremini mõjunud vaheajata, säilitades esimesel poolel loodud intiimse õhustiku.

Hingedeaega hästi sobiv repertuaari­valik on tasakaalus, laseb hiilata muusikal ja jätab tagaplaanile esiettekannetega sageli kaasas käiva ainukordsuse. Pärt Uusbergi aegumatu kõlapilt loob turvalise keskkonna nii kuulajale kui ka esitajatele ning paneb mõlemad proovile sisekaemuse ja vaikusega.