Vaimuliku vokaalmuusika kirglikkus

Piret Väinmaa

Heinrich Schütz (1585 ? 1672) ANSAMBEL VOCES MUSICALES Risto Joosti (kontratenor) juhatusel Kadrioru lossis 29. VIII, kavas Heinrich Schützi ?Kleine geistliche Konzerte? (motetid ja vaimulikud kontserdid).

Tänapäeval, kui ükskõik millises stiilis klassikalise muusika pak-kumine ületab publiku vastuvõtuvõime, vajab hoolikat läbimõtlemist, et mida, kuidas, kellele ja kus esitada. Inimene meie petlikus ostu-müügi ühiskonnas vajab elamusi, midagi tõelist, ehedat, mis tuntavalt puudutaks ja puhastaks ? kontserti, mis oleks sündmus.

Ansambli Voces Musicales kontserti Kadrioru lossis oli rõõm kuulata ja nautida. Heinrich Schützi (1585 ? 1672) vaimuliku vokaalmuusika kirglikkus ja väljendusrikkus mõjub; tema sõnumil, mis lähtub kristlikest tekstidest, on kõlapinda ka tänases päevas. Esituse vahetu emotsionaalsus ja hoog viis kuulajad Schützi muusikalise retoorika rikkasse maailma.

Sakslasena, ent hariduse saanuna Itaalias (tema suurim eeskuju ja õpetaja oli Giovanni Gabrieli Veneetsiast), ühendab Schütz luterliku traditsiooni itaalia kontsertliku stiiliga. Tema teeneks peetakse saksa muusika Euroopa tähelepanu keskmesse tõusmist XVII sajandil.

Schütz kirjutas pika elu ajal tohutult vaimulikku vokaalmuusikat, nende seas oratooriume (mida ta ise nimetas Historie?deks), passioone, lühemaid vokaalvorme ning kaks vihikut vaimulikke kontserte nimetuse all ?Kleine geistliche Konzerte? (1636 ja 1639). Kõik nad (ühe erandiga) on ühe kuni viiehäälsed, saateks ainult basso continuo. Suuremat instrumentide hulka ei lubanud kasutada Kolmekümneaastase sõja karmid olud. Tekstid on tuntud (psalmid, Johannese evangeelium, palved, koraalitekstid jne), kuid nende muusikaline vorm, kontserdivorm on saanud Schützilt ülimalt tundelise, kommenteeriva-illustreeriva käsitluse. Ekspressiivne monoodia meenutab kohati Monteverdit, kelle teostega Schütz oli tuttav ning kellelt helilooja Itaalias viibides isegi juhatust sai.

Teksti sisu, võimendatuna harmoonia ja meloodika ekstaatilisusega, saab eriliselt intiimse värvi soolodes, näiteks ?Ich liege und schlafe? (SWV 310) või duettides ? ?Wann unsre Augen schlafen ein? (SWV 316), kus soprani-bassi dueti keerukad meloodiad põimuvad hõrgult. Juba koosseisu valik (mees- ja naishääl) sisaldab peent kommentaari tekstile ?Wann unsre Augen schlafen ein, so lass das Herz doch wakker sein, halt über uns Dein rechte Hand, dass wir nicht falln in Sünd und Schand.? (tõlge kavalehelt: ?Kui silmad jäävad magama, siis jäägu süda valvama, meid kaitse oma käega ja patu köiest päästa ka.?). Selles Kaia Urbi (sopran) ja Taniel Kirikali (bariton) esitatud duetis hämmastas nende hääletämbrite sobivus. Kirikali peen värv lisas karakterit suurtele koosseisudele, kus kõlaline tasakaal oleks võinud mõnikord olla rohkemgi madalate registrite kasuks.

Kontserdi üks dramaatilisi kõrgpunkte oli kogumikust ?Geistliche Chor-Music? (Dresden, 1648) pärit ?Die Himmel erzählen die Ehre Gottes? (SWV 386) koosseisule kaks sopranit, alt, kaks tenorit, bass, basso continuo. Mida suurem on koosseis, seda homogeensem on helikude, st mitte nii figureeritudhäältejuhtimisega, kuigi ka nii mitmehäälse koosseisu puhul on iga partii eraldi kunstiteos. Kadrioru lossi akustika ei lase alati igal partiil väga selgelt välja joonistuda, polüfoonia puhul on see ikka rohkem takistuseks kui eeliseks.

Muusikaline mõte kulgeb omasoodu nii häälte siseelus kui suures plaanis ? harmooniate järgnevuses. On suur väljakutse esitada seda nii, et Schützi partituur kogu oma keerukuses jõuaks kuulajate ette, kujundades samas igas üksikus hääles tervikliku fraasi oma alguse, kulminatsiooni ja lõpuga. Voces Musicales oli ülesande kõrgusel, eriti ?Die Seele Christi, heilige mich? SWV 325 ja ?Selig sind die Toten? SWV 391 (samuti ?Geistliche Chor-Music?) pakkusid meeldivalt selget polüfoonilist kudet tunderõhkude ja süvenemisega.

Karakterite ja dünaamika osas oli õnnestunud vastandusi. Efektselt tulid esile ka tekstist lähtuvad, lausa illustratiivselt mõjuvad muusikalis-dramaatilised momendid.

Asi, mida sel kontserdil oli aga võimatu mõista, oli trükivigade rohkus kavalehel. Samuti puudus viide, millist tõlget oli Schützi tekstide eestistamisel kasutatud…

Kõik, mis kostis lavalt, oli mõistetav, mõjuv, ehe ning puudutav. Ansambli kunstilise juhi Risto Joosti energia ja väljendustahe pani sajanditetaguse muusika ja sõnumiga ?Verleih? uns Frieden genädiglich, Herr Gott zu unsern Zeiten…? (?Anna meile armulikult rahu, Jumal, meie aegadele…?) saalitäie kuulajaid mõtlema puhtamaid mõtteid.