Valusalt päevakohane

Niisugust langemist vägivalda, mis ühtaegu jahmatab ja tekitab kaastunnet, ei oska enamik teatrikülastajaid muusikalis oodata isegi siis, kui teatakse loo shakespeare’ilikult traagilist allhoovust.

AARE TOOL

Muusikal „West Side Story“ rahvusooperis Estonia 24. V (esiettekanne inglise keeles) ja 26. V (esiettekanne eesti keeles). Lavastaja Georg Malvius, dirigent Lauri Sirp, kostüümi- ja dekoratsioonikunstnik Ellen Cairns, valguskunstnik Palle Palmé, koreograaf Adrienne Åbjörn, võitlusstseenide koreograaf Rein Oja, Vello Rummo ja Hans Luige 1964. aasta tõlke põhjal eesti keelde tõlkijad Kaari Sillamaa ja Franck Reisner, toimetaja Rasmus Kull, inglise keele konsultant Siret Campbell. Eestikeelsete etenduste peaosalised Hanna-Liina Võsa, Piret Krumm, Heldur Harry Põlda, Juss Haasma ja Tamar Nugis, ingliskeelsete etenduste peaosalised Jade Davies, Nicole Deon, Cameron Sharp, Davide Fienauri ja Jeronimas Milius. Teistes osades Kaarel Targo, Silver Laas, Norman Salumäe, Karl-Erik Tamme, Maarius Pärn, Kärt Anton, Mihkel Tikerpalu, Kethi Uibomägi, Saara Kadak, Nele-Liis Vaiksoo, Anett Viinalass, Reigo Tamm, René Soom ja Jaak Jõekallas.

Rahvusooper Estonia tahab vist teatri­külastajal suveks ajud valikuvõimalusega päris krussi keerata, sest miks muidu on Leonard Bernsteini „West Side Story“ laval korraga inglis- ja eestikeelses versioonis. Ingliskeelne originaal lubab peaosatäitjate valikuga värsket verd muusikalilavale piserdada, rääkimata sellest, et Stephen Sondheimi slängirohketel laulutekstidel on paatinaga kaetud võlu. Teisalt on muusikal jällegi nagu luteri usk, millest peab saama osa emakeeles, sest ainult nii on mõte kõige vahedam ja vahetum. Kes valida ei suuda, vaadaku mõlemat, sest selles „Romeost ja Juliast“ mugandatud loos on tantsu ja löömingut, kambavaimu, noavälgutamise õõva, teravaid ühiskonnaprobleeme ja palju vihkamist. Kõige tipus hõljub Tony ja Maria armastuslugu, millest haledamat annab otsida.

„West Side’i lugu“ tuleb Estonias lavale ajal, mil selles käsitletud teemad on aktuaalsed ja emotsionaalsed. Loo konflikti kannavad New Yorgi slummi kaks vaenutsevat noortejõuku. Kamp nimega Jets (Reaktiivid), kelle liikmeid iseloomustatakse remargis kui „kokkuvõtet kõigest ameerikalikust“, mängib tänaval laia lehte, nende juhtpositsiooni ähvardab aga kõigutada Puerto Rico immigrantide jõuk Sharks (Haid). Kamba Jets meelest tulevad puertoriikolased nende õuele tüli norima, aga kelle õu see õieti on? Pangem tähele üht vägagi kõnekat detaili: ka Jets ise ei ole põlised ameeriklased (kes üldse on?), vaid teise põlve immigrandid. See on niisiis võitlus sisserännanu ja sisserännanu poja vahel, mis on seda lepitamatum, et kumbki tunneb end olevat teisejärguline ja nurka surutud, „kuses ja masenduses“.

Traataiaga piiratud korvpalliplats, mis loo alguses laval avaneb, ja spordisaalis peetavad tantsuõhtud on selles paigas ainus enam-vähem kultuurne meelelahutus. Võõraviha sapi sees keev politseileitnant Schrank hoiab pöialt, et kambad teineteisele otsa peale teeksid, sest vastasel korral lubab ta nad kõik ise kasti lüüa. Kampade löömingu kujutamisel on elust ainest ammutatud, kuivõrd jõlkuvate alaealiste korrarikkumisi (juvenile delinquency) tuli 1950ndatel USA suurlinnades tõepoolest tihti ette, või vähemalt sellest räägiti ja kirjutati palju. 1950ndad olid majanduskasvu, tugevneva keskklassi ja hoogustuva tarbimise aeg, klantspildi pahupoolel on aga tõrjutud ja omapäi jäetud ühiskonna­grupid.

Eesti temperament teeb puertoriikolaste kehastamise keeruliseks, aga eesti versioonis ei ole sel tähtsust, sest ülemängimisest ja aktsendi jäljendamisest ongi parem targu hoiduda. Fotol Tamar Nugis (Bernardo) ja Piret Krumm (Anita).

Veljo Poom

Peale „Romeo ja Julia“ malli järgi Tony-Maria armastajapaari on pearollid Bernardo (Maria vend ja puertoriikolaste kamba juht), Anita (Bernardo tüdruksõber) ja Riff (kamba Jets juht ja Tony parim semu). Kõrvalosi on ligi kolmkümmend. Inglise ja eesti versiooni peaosatäitjate rollilahendusi saab võrrelda vaid teatud piirini, kuivõrd keel tingib isesuguse lähenemise. Originaal on mõistagi originaal, eestikeelne tekst jällegi voolab vabamalt ning tabab teravamalt ja vahetumalt. Tõsi on seegi, et 1957. aastal Broadwayl esietendunud „West Side Story“ tekstis ei saanud lubada täielikku vabakäiku, vaid pidi loobuma tänavale sobivatest vängematest väljenditest.

Kuigi läksin kuulama mõningase eelhäälestusega ingliskeelse originaali kasuks, osutus kaks päeva hiljem esitatud eestikeelne versioon ehedamakski. Tony ingliskeelne osatäitja Cameron Sharp on muusikali žanris end hästi sisse seadnud, eesti versiooni esitanud Heldur Harry Põlda häälematerjal kiikab aga rohkemgi klassikalise bel canto suunas, mis loomulikult ei tule kunagi kellelegi kahjuks. Maria imestab endist kambapealikku Tonyt nähes: „Kuidas saab sind küll karta?“ Löömamehena ei kujuta tegelikult ette ühtegi eesti versiooni osatäitjat: Põlda Tony, samuti Juss Haasma Riff ja Tamar Nugise Bernardo mõjuvad nii, nagu toimuks tegevus kusagil ülikoolilinnakus ja ees ootaks mitte tänavalahing, vaid äärmisel juhul õpetatud meeste tuline väitlus Shakespeare’i teemal. Aga võib-olla ongi nii parem, sest loos kujutatud tegelased ei ole ju (vähemalt esialgu) paadunud kriminaalid, vaid rasketes oludes üles kasvanud noored, kes isegi ei aima, miks nad nii käituvad. Nad on koondunud kampadesse, sest igatsevad ühtekuuluvust ja tuge, mida keegi teine pole püüdnudki neile pakkuda.

Eesti temperament teeb puerto­riikolaste kehastamise keeruliseks, aga eesti versioonis (Piret Krumm ehk Anita) pole sel tähtsust, sest ülemängimisest ja aktsendi jäljendamisest ongi parem targu hoiduda. Meie publikule ei ütleks need nüansid niikuinii kuigi palju. Teisalt pärineb Anitana üles astunud Nicole Deonilt kogu ingliskeelse trupi karakteerseim rollilahendus. Jade Da­viesi ehk Maria malbevõitu rollile on eesti versioonis vastukaaluks Hanna-Liina Võsa sõnaerk tõlgendus, milles on tunda Maria iseteadlikkust. Suhtes Tonyga on ta ehk isegi juhtiv osapool. Kes on näinud 1961. aasta filmi, küllap mäletab, et lõpustseenis haarab Maria, Tony surma tõttu pisarais, revolvri ja küsib tema ümber kogunenud mõlema kamba liikmeilt: „Kui palju teist saan maha lasta, et üks kuul mulle endale alles jääks?“ Lavaversioonis seda lepitusstseeni niisugusel kujul pole, aga Maria karakteri kujundamisel tasub seda ikkagi arvesse võtta.

Lavastaja Georg Malviuse tõlgenduses koonduvad jõujooned ootuspäraselt kahe kamba suure löömingu ümber. See lähtub muide täpselt „Romeo ja Julia“ süžeest: Bernardo (umbes nagu Tybalt) surmab noavõitluses Riffi (Mercutio), mispeale Tony (Romeo) saadab Bernardo teise ilma. Esialgu rusikavõitlusena plaanitud arveteklaarimine, mis lavastuses on lahendatud koreograafiliselt nii realistlikult kui selles kontekstis võimalik, läheb lootusetult käest ära. Lööming on lavastuses eraldusjoon, millest üle astudes pole enam tagasiteed.

Kui seni nägid kahe kamba liikmed välja neutraalsed, ehkki küll selge kamba­kuuluvusega (Jets sinises ja puerto­riikolased punases), siis löömingu ajaks teevad nad läbi täieliku metamorfoosi. Jetsi liikmed on paljaks pöetud pea ja tanksaabastega, hambuni relvastatud, ühesõnaga, niisugused tüübid, kes võiksid kuuluda mõnda militaarsesse skinheedide bandesse. Noorsoojutustuse sõjamänguline tüüpsüžee võtab äkitselt tõsise pöörde, nali tardub huultel ja tõmbub tumedaks nagu paakunud veri. Rõhuasetuse muutus mõjub seda tähendusrikkamana, et kuni selle hetkeni on lavastuses vähe niisugust, mida võiks pidada Malviuse oluliseks lisanduseks senisele lavastustraditsioonile (lihast ja luust mannekeenide või üleskeeratavate nukkude sagimine Tony ja Maria „pulmastseenis“ on üks näide lavategevusest, mis tekitab küll publikus muhedat elevust, aga on loo jutustamise seisukohast siiski pigem tarbetu ballast). Lugu on püütud nüüdisajastada (nuti­telefonid vilguvad nii mõneski stseenis), aga õnneks mitte liiga pealetükkivalt. Pealegi pole küsimus niivõrd loo ajas ja kohas, vaid pigem (sotsiaal)psühholoogias: kuidas on kumbki kamp poolmärkamatult millegi selliseni jõudnud? Kes on külvanud nende hinge säärase viha? Kas nad on süüdlased või ise ohvrid?

Jetsi liikmete muutunud olemuse illustreerimiseks avaneb võimalus laulus politseinik Krupkele („Dear kindly sergeant Krupke, you gotta under­stand …“). Krupke (Reigo Tamm) on tüsedaks polsterdatud koomiline võmmikuju, kes ilmub episoodiliselt kumminuia vibutades korda looma ja ähvardab korrarikkujad kongi lohistada. Algteksti järgi tõukavad kambaliikmed Krupke pikali, panevad jooksu ja esitavad ohutusse kohta jõudnuna naeru kihistades pilalaulu, kus matkivad Krupket, kohtunikku, sotsiaaltöötajat ja psühhiaatrit ning nimetavad ühiskonda vastutavaks selle eest, et nad on nii ülekäte läinud. Kõnealuses lavastuses haaravad aga kambaliikmed Krupkelt kumminuia ja peksavad ta oimetuks (surnuks?), kusjuures erilise vihaga klohmib Saara Kadaku kehastatud identiteedikriisis Anybodys. Krupke laibaga tantsu lüües õigustavad nad end: „Meil loll pea, aga süda sees on hea.“ Vodevilliliku muusika ja laulu tõsise teema kontrast on niigi taotluslikult suur, lavastuslikult võimendatuna mõjub see aga kui langemine jäägitusse nihilismi. Skinheedideks pööranud kambaliikmete iseloomustamisel on eesti versioonis appi võetud ka lingvistilised vahendid. Kui vägivallast jahmunud poepidaja Doc, kes esindab loos ainsana mõistuse häält, heidab Jetsi kambale ette, et nad „rikuvad selle maailma ära“ („You make this world lousy!“), siis öeldakse talle vastu: „See maailm oli juba enne meid perses.“ („That’s the way we found it, Doc.“) Sõna täpsuses väljendub mõtte täpsus.

„West Side’i loo“ paralleelid nüüdisajaga on sedavõrd ilmsed, et neid ei tarvitse eraldi alla joonida. See ei tähenda siiski, et lavastaja võiks käed taskusse suruda ja pealt vaadata, kuidas materjal end ise hõbekandikul kingib. Estonia lavastuses voolab loo esimene pool enam-vähem omasoodu, sisaldamata esiletükkivaid (ümber)tõlgenduskatseid, kogu püssirohi on hoitud teiseks löömingukeskseks pooleks, mis žanri traditsioone arvestades ja eirates paneb tõepoolest kõlama kõneka dissonantsi. Niisugust langemist vägivalda, mis ühtaegu jahmatab ja tekitab kaastunnet, ei oska enamik teatrikülastajaid muusikalis oodata küllap isegi siis, kui teavad loo shakespeare’ilikult traagilist allhoovust. „West Side’i loo“ lavastus on keerukate küsimuste üldistusjõulise käsitlusena siinses muusikateatris võrdlemisi harv ja seetõttu tähelepanuväärne nähtus. Kõnekas teater pole niivõrd ühiskonna peegel, vaid pigem ventilaator: püüa tema suunas midagi visata ja ta puhub selle sulle otsejoones näkku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht