Varesesaare Oidipus

Kolm põhisolisti ning Eesti Rahvusmeeskoor hoidsid vaiadena ooperitelki püsti, samal ajal kui orkestrile oli „Kuningas Oidipus“ nagu köielkõnd.

AARE TOOL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Igor Stravinski ooper-oratoorium „Oedipus rex“ ehk „Kuningas Oidipus“ 4. IX Kreenholmi manufaktuuris Narva ooperipäevadel (1. – 4. IX). Libretist Jean Cocteau, lavastaja Ott Aardam, kunstnik Kristjan Suits. Esitasid Mati Turi (Oidipus), Tuuri Dede (Iokaste), Pavlo Balakin (Tiresias/Kreon), Yixuan Wang (lambakarjus), Janari Jorro (sõnumi­­­tooja) ja Karol Kuntsel (lugeja); Eesti Rahvusmeeskoor, Narva Linna Sümfooniaorkester, dirigent Anatoli Štšura.

Kui maakaadil mitte just liiga pingsalt näpuga järge ajada, siis Narva ja soomlaste Savonlinna näivad paiknevat enam-vähem samal pikkuskraadil. Narva linnas on elanikke ligi 54 000, Soome mõistes väikeses haldusüksuses Savonlinnas alla 35 000. Kui ütled kultuursele inimesele kus tahes maailma nurgas „Savonlinna“, siis meenub alates 1967. aastast peetud ooperifestival ehk oopperajuhlat. Oma ooperipäevad on ka Narvas. Kas sellest võib järeldada, et Narva on sama hästi kui Eesti Savonlinna? Võib-olla siiski mitte. Sellele vaatamata on meeldiv teada, et isegi Varesesaare karmide varemete vahel sirutab Pegasus vahel oma tiibu.

Tänavuste Narva ooperipäevade programmis püüdis eriti tähelepanu Igor Stravinski ooper-oratoorium „Kuningas Oidipus“ („Oedipus rex“, 1927), mille kohta on reklaamis märgitud, et see esietendus „Eestis esimest korda“. See väide on siiski pooltõde, mille ajalookontekst vajab alustuseks mõningaid selgitusi. Kuigi rõhk on sedapuhku sõnal „etendus“, ei saa öelda, nagu oleks siinne publik Stravinski teosest peaaegu sada aastat ilma jäänud. Seekordselgi ettekandel osalenud Eesti Rahvusmeeskoori repertuaari on „Kuningas Oidipus“ kuulunud juba 1960ndatest. 1966. aasta veebruaris Neeme Järvi dirigeeritud esituse kohta märgiti, et teos tuli siis ettekandele „teadaolevail andmeil teist korda Nõukogude Liidus“ (Sirp ja Vasar, 18. II 1966). Kuigi algul ei andnud ooper-oratoorium end meeskoorile kergesti kätte, kujunes sellest 1970. aastate algupoolel üks RAMi leivanumbreid, mida käidi (sh Olev Oja juhatamisel) esitamas turneedel mujal NSV Liidus ja kaugemalgi. 2002. aastast on teada Eri Klasi dirigeeritud esitus, kus Oidipuse osa laulis (nagu nüüdki) Mati Turi. Seega võinuks Narva ooperipäevade ettekande puhul osutada pigem selle teose kunagisele rikkale esitustraditsioonile Eestis ja jätta „esietenduse“ unikaalsusele rõhuvad verbaalsed paabulinnusuled kus see ja teine.

Ott Aardami lavastatud „Kuningas Oidipuse“ taustaks riputatud lõuendile ilmuvad lavastuse jooksul järk-järgult mustad jutid, mis on võõbatud teispool lava justkui saatuse nähtamatu pintsliga. Kui Oidipus (Mati Turi, fotol) saab teada oma rängast süüst, lisanduvad lõuendile punased lärakad.

Tõsi, „Kuningas Oidipust“ tavatsetakse sagedamini esitada kontsert­ettekandes, Narva ooperipäevadel oli aga võetud arvesse ooper-oratooriumi mõningaid lavastusjuhiseid, mille leiame partituuri eessõnas. Lavakujundus, kostüümid ja liikumine olgu Stravinski ja libretist Jean Cocteau tahtmisel stiliseeritud antiiktragöödia vaimus, solistid kandku maske ja liigutagu vaid pead ja käsivart, jättes nii mulje „elavatest kivikujudest“. Siit tuleneb aga ooper-oratooriumi lavastamise paradoks: oma ettekirjutatuses kummutaks „Kuningas Oidipus“ justkui juba eos kõik lavastamiskatsed. Selle visuaalne tasapinnalisus ja tardumus peaks looma võõristustunde, mis rõhutab vaatajale peagi saabuva traagilise äratundmise paratamatust. Milles seisneb aga Oidipuse traagika? Mitte niivõrd ristteel toime pandud veretöö õõvas või verepilastuse motiivis, mille Sigmund Freud on klišeeks põlistanud, vaid selles, et Oidipusele osaks saanud võim ja lugupidamine on pelgalt illusioon, mis langeb saatuse sõrmenipsu peale hetkega põrmu. Traagika tuleneb ajalisest vääramatusest, mis võtab pimedusega löödud traagiliselt kangelaselt võimaluse otsustada omaenda saatuse üle. Lugu jutustatakse hetkel, kui tragöödia on juba aset leidnud, aga Oidipus ise seda veel ei tea.

Mis ülesanne on ooper-oratooriumis lugejal, kes esitab muusika vahepeal kõneteksti? Kas tema asi on üksnes säästa kuulajat „kõrva- ja mälupingutusest“? Ei, pigem on teda vaja selleks, et kurbloo tinglikkus kõrvaltvaataja positsioonilt alla joonida. Ta rõhutagu, et Oidipuse tragöödia on üks vana ja kummaline lugu, mida peaks vaatama sobiva distantsitundega. „Vaatajad! Kohe kuulete kuningas Oidipuse lugu ladina keeles.“ Karol Kuntseli loetuna kõlab see nii mahedalt-mahedalt, et võika kurbloo asemel võinuks järgnevalt oodata pigem Marie Underi luulekimbukest. Aga ega keegi olegi öelnud, et lugeja peab oma teksti skandeerima, nagu hõikaks linnaväljakul välja surmamõistetute nimesid. Lugeja võib olla ka just seesugune usalduslik teejuht, kes hoiab vaatajal kätt, et too Oidipust nähes ei ehmataks, ja ütleb lõpetuseks südamlikult: „Jumalaga, Oidipus, sa olid meile armas.“

Karol Kuntseli loetuna kõlab „Kuningas Oidipuse“ lugeja tekst nii mahedalt-mahedalt, et võika kurbloo asemel võinuks järgnevalt oodata pigem Marie Underi luulekimbukest.

2 × Ilja Smirnov

Ott Aardami lavastatud „Kuningas Oidipuse“ visuaalne ruum on võrdlemisi lähedane sellele, mida kirjeldatakse partituuri eessõnas. Keskne element on trepiastmestik; selle külgedele on paigutatud kooriliikmed, trepi keskosa toimib kui poodium, kust Oidipus laskub sündmuste keskele. Taustaks riputatud lõuendile ilmuvad lavastuse jooksul järk-järgult mustad jutid, mis on võõbatud teispool lava justkui saatuse nähtamatu pintsliga. Kui Oidipus saab teada oma rängast süüst, lisanduvad lõuendile punased lärakad. Seesugused mõistatuslikud „tindiplekid“ sobivad kokku Oidipuse loo psühholoogiliselt/psühhiaatriliselt laetud olemusega, ehkki taiese valmides jäi saabumata visuaalne puänt, mida abstraktse ekspressionismi kiuste siiski salamisi ootasin.

Oidipus ja teised solistid, keda lavastuses säästeti teatrimaskide kandmisest, olid mähitud tuunikat meenutavasse riietusse. Rahvusmeeskoor mängis kivikuju-esteetika vaevata välja, olles laval nii, nagu nad tavaliselt on. Vaid sõlmhetkedel, nagu näiteks Kreoni tuleku kuulutamine, oli kooriliikmetel voli sirutada käsi kutsuvalt taeva poole. Ometi polnud lavastuses teatraalset askeesi, mis andnuks nendele nappidele kujunditele väe. Võib-olla olnuks tulemus parem siis, kui lavastaja kehastunuks (üksnes sel ainsal korral) Robert Wilsoni epigooniks, sest tolle lavastajatöödele omane liikumise-liikumatuse ja valguse-pimeduse vastandamise esteetika õigustab end just pooltoonideta müütilises ainestikus.

Üsna lavastuse alguses sai selgeks, et „Kuningas Oidipuse“ muusikaline käekäik on sarnaselt nimetegelase enda saatusega juba ette ära määratud. Kolm põhisolisti (Mati Turi ehk Oidipus, Tuuri Dede ehk Iokaste ja Pavlo Balakin ehk Tiresias/Kreon) ning Eesti Rahvusmeeskoor hoidsid vaiadena ooperitelki püsti, samal ajal kui orkestrile oli „Kuningas Oidipus“ nagu köielkõnd: orkester käis kohati kummuli, aga kokkuvõttes vinnas end siiski õnnega pooleks püsti, publik pinevast ootusest õhku ahmimas. Anatoli Štšura dirigeeritud Narva Linna Sümfooniaorkester täidab kodulinna kultuuripalge alalhoidjana tänuväärset ülesannet. Stravinski partituur eeldab aga siiski toekamaid orkestraalseid jõude kui Narva õhinapõhistel sümfoonikutel on võimalik pakkuda. Keelpillirühm oli taandatud vähima võimalikuni (üks­ainus kontrabass!) ja harfipartii asemel aeti läbi elektriklaveriga. Suvekontsertide külastajad võtku heaks või pangu pahaks, aga mängida klassikalist muusikat häda sunnil ajutise kontserditelgi tehisakustikas on juba eos üleliigne kompromiss. Tenor Mati Turi lavaprofiil on lai ja nõnda paigutub ka ülesastumine Oidipuse partiiga teljele, mille ühes otsas on Sieg­friedi lohetapjalik heroism ja teises krahv Luxemburgi hedonism. Tema esitatu oli inimlik (vahest liiginimlik?) Oidipus, kellega Iokaste (Tuuri Dede) moodustas eleegilise lavapaari.

Küllap siis võib Varesesaare püüdlikule, aga puudulikule „Kuningas Oidipusele“ järele lehvitada nii, nagu seda tehakse oratooriumis: „Ta aetakse minema. Ta aetakse minema väga õrnalt. Jumalaga, vaene Oidipus, jumalaga!“

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht