Veidi värvitute tiibadega liblika lend

Pärast „Turandotti“ näib Rodula Gaitanou lavastatud „Madama Butterfly“ lahjavõitu: on meeldiv, et jaapanipärasuse stampe pole liialt taga aetud, aga midagi muud pole õnnestunud asemele pakkuda.

AARE TOOL

Giacomo Puccini ooper „Madama Butterfly“ 24. V (Eesti esietendus) ja 26. V rahvusooperis Estonia. Libretistid Luigi Illica ja Giuseppe Giacosa. Muusikajuht Arvo Volmer, dirigendid Kaspar Mänd ja Risto Joost. Lavastaja Rodula Gaitanou (Kreeka), lavastaja assistent Pirjo Levandi, kunstnik Takis (Kreeka), valguskunstnik Fiammetta Baldiserri (Itaalia), valguskunstniku assistent Veronica Varesimonti (Itaalia), koormeister Heli Jürgenson. Osades Yasko Sato (Jaapan) või María Fernanda Castillo (Mehhiko) – Madama Butterfly, Dumitru Mîţu (Rumeenia), Raimonds Bramanis (Läti) või Reigo Tamm – Pinkerton, Eugenijus Chrebtovas (Leedu), Rauno Elp või Tamar Nugis – Sharpless, Helen Lokuta või Aule Urb – Suzuki, Mart Madiste või Mehis Tiits – Goro, Karis Trass või Kadri Kõrvek – Kate Pinkerton, Priit Volmer või Raiko Raalik – keiserlik komissar, Jassi Zahharov või Märt Jakobson – bonzo, Rafael Dicenta või Yixuan Wang – prints Yamadori jt, rahvusooperi Estonia koor ja orkester.

Eestlaste ja jaapanlaste elutunnetus pole sugugi nii erinev. Ülikutest sõdalas­seisust ei ole meil olnud, aga see-eest pidas vana eestlane oma sumurai­võitlust kiviklibuse maakamaraga, kaaslaseks mitte küll väärikas mõõk katana, vaid ikka ader ja tugeva kondiga eesti hobune. Ja ärgu arvatagu, et vanad eestlased ei tundnud au ega häbi. Meie esivanemate bushidō ehk aukoodeks on talletatud vanasõnade rikkalikus rahvapärimuses: „raha kadund – vähe kadund, tervis kadund – palju kadund, au kadund – kõik kadund“, „parem veike au kui suur häbi“, „parem auga surra kui häbiga elada“, „härja suuruse au veeb kass sava otsas ära“, „inimese au on kui koera saba otsas tükk valgeid karvu“, „aus nimi on kallim kui kuld“.*

Aust hoolib muidugi ka Giacomo Puccini ooperi „Madama Butterfly“ nimitegelane, kes ooperi ajaloo ühe sulnima pisarakiskujana on sedapuhku maandunud Estonia laval. Ikka ja alati sünnib vana hea teatriime, kui üks teeskleb ja teine laseb end meelega petta, tehes näo, nagu ei mäletaks, mis saatus on määratud osaks saama vaesele petetud ja häbistatud Cio-Cio-Sanile. Nii saab vaataja iga kord üha uuesti pühkida silmanurgast liigutuspisara, kui Puccini ooperi emotsionaalne hüpertroofia päädib sellega, et Cio-Cio-San (Chōchō-san) lunastab nii üllalt oma riivatud au ainsal austust väärival viisil – võttes endalt jaapani kombe kohaselt elu. „Madama Butterfly“ eksootika on aga mitmekordne, sest selles suhestub Jaapani kirsiõieline fantaasiamaailm mitte pelgalt õhtumaadega, vaid talitsematu USA mereväe leitnandi B. F. Pinkertoni isikus suisa metsiku-metsiku läänega.

Hea ooperisolist on nagu tumm­filminäitleja ja õige lavastaja on see, kes säärase tummfilmilikkuse temas esile toob. Ooper on tõlgenduslikult tumm sellepoolest, et muusika peab saama ettekandes teoks omasoodu – nagu tasane jõgi, mille vääramatut voolu ei mõjuta vähimalgi määral see, kui keegi (lavastaja) sellesse viivuks sisse astub, et jalgu leotada. Muusika on ette antud ja oma kulgemises kõigutamatu, laulja olek ja žestid seevastu nagu udusulg tuules, mida õrnalt puhudes saab suunata ühele või teisele poole. Ooperisolist on n-ö tumm, sest tema kui tõlgendaja hääl ei kuulu talle endale. Enamasti ei ole tema enda teha ka see, millise sõnalise rõhuasetusega ta oma partiid esitab: selle kirjutab karmilt ette muusikaline fraas ja rütm. Seda olulisem on aga iga hoolikalt suunatud pilk ja kaalutletud liigutus, sest just seda hõljuvat „udusulge“ vaadeldes jõuab publiku pilk lõpuks sinna, kus avaldub noodiridade vahele peidetud tähendus.

Näitlejatööle loob konteksti lavastuse visuaal – kui loob. Estonia „Madama Butterfly“, mille on lavastanud kreeklane Rodula Gaitanou ja kunstnik on Takis, näeb välja rõhutatult kidakeelne, justkui peidaks endas saladust, mida ei soovi mitte mingi hinna eest vaatajale avaldada. Keset lava on platvorm, Pinkertoni ja Butterfly armupesa – nagu oleks ruudukujuline laud pööratud pahupidi, jalad taeva poole, et moodustada seinteta majakarp. See on just niisugune tujutu ümbrus, kuhu sobiks istutada pigem mõni Tšehhovi elutüdinud tegelane, kes saaks siis kiiktoolis pikalt kurta selle üle, kui äraütlemata igav tal on olla seal kauges kolkas.

Hea seegi, et tagaplaanil on näha mäed ja lavale püstitatud konstruktsioon loob n-ö auditooriumi stiilis tõusva ruumi. Lavaruum on Estonias teadagi tundlik teema ja igaüks, kes vähegi söandab selle kasutamisel praktilist meelt üles näidata, teenib ära tunnustava noogutuse. Aga kus on Jaapan? Kus on kitš? Laval justkui puudub hing: selles puitkonstruktsioonide kõrbes ei ole ühtegi osist, mis kasvaks koos lavastusega, teiseneks samal ajal sellega, kuidas Butterfly armub, ootab, veel ootab ja hukkub. Üksnes mäed värvuvad prožektorivalgel, aga Estonia laval on nähtud parematki valguskujundust. „Nothing to write home about,“ ütleks selle kohta jänkist Pinkerton. Ei vääri eriti mainimist.

Kui lava näeb välja kiretu nagu ehitusplats, siis loodetavasti on esitajad seda ilmekamad. Esietendusel (24. V) ja järgmisel etendusel (26. V) üles astunud kahe erineva solistide koosseisu puhul on ühine see, et kolm võtmerolli (Butterfly, Pinkerton ja Sharpless) olid mõlemas väliskülaliste mängida, sellal kui Estonia oma solistide päralt olid tähtsamatest osadest üksnes teenijanna Suzuki ja mõneti vähem olulisena kosjasobitaja Goro. Ülejäänud estoonlastest osatäitjad, kellest mitmeidki oleme harjunud muudes lavastuses kuulma peaosades, täitsid seekord mõne lausega episoodilist rolli stiilis „härra, teile on kiri“.

Vett sogas mõneti Estonia „Madama Butterfly“ puhul uljalt välja kuulutatud seitsme ooperiteatri koostööprojekt, kus peale Estonia pidavat osalema partnerid Põhja-Itaaliast. Solistide valikul selle koostöö vilju Estonia publik küll maitsta ei saa, kuivõrd näiteks Pinkertoni osatäitja tenor Raimonds Bramanis (26. V) ei tule mitte kaugelt Lombardiast, vaid ikkagi meie heade lõunanaabrite juurest Läti rahvusooperist. Paljukõneldud koostöö tähendab niisiis hoopis seda, et ringi rändab lavastuse kujundus, lauad, toolid ja muu kila-kola – nagu peaksid seesugused logistikaalased üksikasjad vaatajale korda minema.

Estonia lavastuste puhul on küllalt sage, et esietendusel panevad need vaid kulmu kergitama (mitte küll üllatusest), järgmistel etendustel asub aga tükk end tasahilju rehabiliteerima. Teisisõnu, vaataja hakkab talle osaks saanuga vähehaaval leppima. Nii on see ka „Madama Butterfly“ puhul, mille esietendusel ei moodustunud peaosatäitjatest veenvat ansamblit. Helen Lokuta sobis teenijanna Suzuki rolli, näos peegeldumas maailma tundmaõppimise helge himu. Justkui oleks olnud Suzuki salajane ülesanne teha tasa kõik see, mis jaapanlanna Yasko Sato esitatud Butterfly rollis vajaka jäi. Tasub meeles pidada, et libreto järgi peaks Butterfly osatäitja mängima 15aastast elavaloomulist, kapriisset, kuid samal ajal eakohatult elukogenud geišat, kes ei tea enam, kes ta õieti on ja millisesse kultuuri kuulub. Olgu libretos tegevuspaik milline tahes, see on ikkagi Puccini, ja Puccini ooperis peab emotsioon tungima itaaliapärasena läbi saali lae. Õnnetu oli ka esietenduse Pinkerton (Dumitru Mîţu, Rumeenia), kes (küll parajalt distsiplineerimatu) mereväelase asemel tahtis rohkemgi olla mõni laaberdav krahv Luxemburg. Ei vähimatki militaarset maneeri ja üsna maitsetu lahendus armustseenis.

Usu sellesse, et lavastusest võib veel asja saada, taastas järgmisel etendusel Butterflyna María Fernanda Castillo (Mehhiko), kelle vokaal kannab draamat ja lavalises olekus on just niisugust tummfilmilikku väljamängimist, mida see lugu vajab. See on tugev roll, mis on väärt, et seda kaema minna. Aule Urb ehk Suzuki, kes erinevalt Lokutast kannab pigem teatrimaski suunurkadega allapoole, moodustas temaga sobivalt kaastundliku lavapaari. Pinkerton (Raimonds Bramanis) tegi esimese vaatuse õitsilkäigul mis vaja, ja Eugenijus Chrebtovas (Leedu) oli sümpaatne Sharpless, ent „Madama Butterfly“ on siiski ehtne naistekas: mehed tulevad ja lähevad, aga vahva naistegelane on lõpuks siiski ainus tugev karakter nii elus kui ka surmas. Nagu Wagneri „Tristan ja Isolde“ on kokku üks suur igatsus, nii ootab oma valget laeva ka Butterfly. Oluline pole mitte see, kes Butterfly on, vaid mida ta teeb. Butterfly aga vaid ootab ja ootab …

Estonias lavale tulnud „Madama Butterfly“ puhul on kiusatus tõmmata paralleel ühe teise hiljutise Puccini-lavastusega, nimelt Vanemuise teatri muinasjutulist Hiinat esile manava „Turandotiga“ (lavastaja Giorgio Madia ja kunstnik Maarja Meeru). Vanemuise „Turandot“, kus tegelased on inimportselanina mähkunud sinisesse öhe, on visuaalselt läbinisti väljapeetud ja stiilne. Eesriide avanedes piisab vaid pilgust ja otsemaid on selge, et Vanemuise „Turandotil“ on oma äratuntav nägu. Kui lavakujundus ja kostüümid annavad lavastusele ilme, siis läbimõeldud koreograafia, tegelaste liikumine laval toob esile selle loogika.

Pärast „Turandotti“ näib Rodula Gaitanou lavastatud „Madama Butterfly“ lahjavõitu: on meeldiv, et jaapanipärasuse stampe pole liialt taga aetud, aga samal ajal jääb mulje, et midagi muud pole õnnestunud asemele pakkuda. Kui on vaja näidata koidikut, siis tõmmatakse lihtsalt eesriie ette ja suunatakse oranž valgusvihk lakke. Ühelt poolt on kõrvaltegelased ja kooriliikmed juhendatud looma žestidega melu, ent samal ajal tingib lavale püstitatud küngas selle, et nende liikumisvabadus on kammitsetud. Nii on mäest saanud vaat et lavastuse (mõneti teenimatu) peategelane. See on lavastuslikult justkui värvitute tiibadega liblika lend – aga ta lendab siiski.

Au on küll oluline, aga kaine meel veel vajalikum. Ütleb ju eesti rahvatarkus sedagi, et sel inimesel on hea elada, kes häbi ega au ei karda ja et au ei kõlba pista patta ega kaunist katlasse. Kui esivanemate seppuku-nuga välja võtta, siis ikka ainult selleks, et leivale üks hea lärakas võid peale määrida.

* „Vanasõnaraamat“, https://folklore.ee/eesti-utlused/vanasonaraamat/est/#chapter-9-0