Vikerkaarepüüdmisest võistulaulmisel

Peast laulev koor näeb konkursiolukorras alati parem välja ning lauljate kontakti dirigendiga tuleks pingelises situatsioonis kindlasti tähele panna ja hinnata.

LIIS RULL

VIII Eesti nais- ja neidudekooride võistulaulmine 11. ja 12. III Tallinna ülikooli aulas.

Nais- ja neidudekooridel oli üle viie aasta taas võimalik omavahel mõõtu võtta Eesti Naislaulu Seltsi korraldatud võistu­laulmisel. Neljas kategoorias võttis laulumaratonist osa 30 koori ning kuna viimane seda sorti sündmus jääb juba mõõtmatult kaugesse pandeemia­eelsesse aega, oli elevus kahtlemata suur.

Laupäeval alustasid võistlust 11 C-kategooria naiskoori. Kohustusliku pala, Sirje Kaasiku teose „Üksainus maa“ kaalukeel oli sõnadeski kõlanud vikerkaare kõrgeimasse tippu jõudmine. Kuigi üldmuljelt on laul harrastus­kooride repertuaari väärt täiendus, tõi see kohe esile hulga probleeme, millega on tulnud kollektiividel ajast aega rinda pista (nt vokaalikasutus ning sageli nappiv fraasi edasi viimise ja liitmise oskus). Kui kategoorias esimestena üles astunud kooridel kannatas kohustuslik laul eeskätt vokaaltehniliste vajakajäämiste all, siis edaspidi tekkis raskusi juba nootide tabamisega ning ebapuhast laulu oli kahjuks kaugelt rohkem kui õigeid harmooniaid. Olukorras, kus pärast piirangu­perioode on kontserditegevus elavnenud ning rahvusvaheline konkursi­areen võimekate kooride jaoks taas avatud, on võistulaulmine taidluskooridele muuhulgas ellujäämis­küsimus: turbulentse üle elanud koori­maastikul on konkurss võimalus end vormi ajada ja koondada. Kategooria võidu koju viinud Türi kammernaiskoor, kellele see oli konkursidebüüt, sai loodetavasti kenakese motivatsiooniannuse.

Lüürilisele loomule vaatamata kätkes Pärt Uusbergi „Kõik muutub lauluks“ vokaalselt mitut ebamugavat kohta ja oli B-kategooria kooridele korralik proovi­kivi: nii mõnigi koor, kel ülejäänud kava kenasti õnnestus (I koha pälvinud kammernaiskoor Lu, Tartu naiskoor Domina), takerdus kohustusliku pala keerukusse. Nii napsas parima kohustusliku laulu preemia endale Tallinna Ülikooli naiskoor, kes oli veidi kimpus intonatsiooniga meloodia tippudes, kuid suutis palast vormida kõige ühtlasema ja paremini helisema läinud versiooni. B-kategooriat iseloomustas üldse suurem ebaühtlus: kui C-kategoorias olid mõned puudujäägid selgelt läbivad, siis B-kategoorias olid näiteks mõned häälikud eeskujulikult välja toodud, teised seal kõrval aga täiesti unustatud ning ka liigselt esile tungivaid vokaale oli ühtlustatud vaid pisteliselt.

VENÜ naiskoor Vanaemad oli suurepärane näide, et olemasoleva materjaliga on võimalik teha läbini hingestatud ning mõtte- ja tekstipeensusteni lihvitud tööd, mille tulemusena saavutatakse oma kategooria III koht ühes dirigendi ning ilusa emakeele eripreemiaga. Värske juubilari Silvia Melliku kätest läbi voolanud muusika oli südamest tulnud kaunis jutustus, mis ei jätnud külmaks, vaid kiskus magnetina pingsalt koori jälgima. Küllap annab sellest tunnistust ka asjaolu, et Vanaemad oli ainus B-kategooria koor, kes teenis publikult sel päeval välja kõlava „Braavo!“ ning nii mõnegi liigutuspisara.

Ainsa neidudekoorina oli võistlustules äsja aasta koori tiitli pälvinud üle-eestiline neidudekoor Leelo. Kuigi nende nooruslikult energiline esitus oli ilmselgelt konkursi tarbeks lihvitud, on siiski kahju, et neile ei pakkunud konkurentsi ükski A-kategooria neidudekoor – ehk on üks põhjusi samal kevadel toimuv rahvusvaheline Tallinna koorifestival. Mõtlema paneb ka asjaolu, et võistulaulmisel polnud ühtegi B-kategooria ehk tavakooli neidudekollektiivi, kuigi nende osalemist oleks võinud soodustada tõik, et kohustuslik pala kuulub suvise laulupeo repertuaari.

Kahe konkursipäeva alusel sai teha ka üldisemaid järeldusi. Peast laulev koor näeb konkursiolukorras alati parem välja ning lauljate kontakti dirigendiga tuleks pingelises situatsioonis kindlasti tähele panna ja hinnata. Kuigi selle eest ei anta konkursil eraldi punkte, on mõttekoht ka koori üldine lavaolek, alustades rivistumisega ja lõpetades lahkumisega. Publik mäletavat lõpuks vaid esimest ja viimast akordi, niisamuti ei saa alahinnata koori jäetud esimest ja viimast muljet konkursil. Sirge seljaga tuleb osata lahkuda ka pärast ebaõnnestunud lõppakordi. Sama olulised kui esireas säravad näod on kõik dirigendist ja publikust kaugemal paiknevad lauljad: iga laulja peaks tajuma, et publiku silmad on võrdselt kõigil laval olijatel.

Repertuaarivalikus hakkas nagu eelmiselgi võistulaulmisel silma ülekaalukas eesti autorite esindatus.¹ Kuigi omamaiste autorite esitamine on mõistetavalt ja vaieldamatult oluline ning kõik koorid ei hakka tõenäoliselt Risto Joosti innustusel ridamisi Bachi motette laulma², tasub ka C- ja B-kategooria dirigentidel suunata pilk kaugemale: kindlasti leidub ka väljaspool kodumaist repertuaari jõukohast muusikat, millest saavutamisrõõmu püüda. Mitmel juhul (naiskoor Kirekeel, Haapsalu naiskoor Kaasike) oli koorijuht ise kätte võtnud ja oma kollektiivile pala või seade loonud.

Julge repertuaarivalik tasus end sel korral üldiselt ära. Ellerheina vilistlastest võrsunud kammernaiskoori Lu kava silmates tundus, et korralik ports inspiratsiooni on saadud kammernaiskoori Sireen esimeselt kauamängivalt. Maria Kõrvitsa „Taevas on mitmendat päeva tasa“ ning Lembit Veevo aegumatu „Kadakad“ kummitusliku sopraniliiniga naiskooriversioonis õnnestusid ja olid hästi kujundatud ning seepärast jäid paljud kardetud vead juhtumata. Nii vene kui ka prantsuse muusikasse varba sisse kastnud naiskoor Kevad näitas oma parimaid värve siiski Tormise „Sügismaastikes“, kus „Kanarbiku“ lõpuks maailmasuuruseks paisunud leek heas mõttes kõrvetas.

Tõnu Kõrvitsa „Arm ja surm“ koorijuhtide naiskoori esituses oli seevastu sisuline häving: kui ülejäänud repertuaariga tuldi üldiselt toime, siis see pala pani küsima, kuidas saab nii tugevate intonatsiooni- ja ansambliprobleemidega ning harmooniates täielikult laiali vajunud lugu konkursilavale või koorile sobilikuks pidada.

Neidudekooride esindatus oli sel korral napp, kuid eelseisva laulupeo neidude­kooride repertuaari sai kuulda siiski mitmel korral (naiskoor Tempera, Lähte naiskoor, TTÜ vilistlaste naiskoor) – kahjuks polnud enamjaolt siiski tegu õnnestunud valikuga. Ühel juhul nägi dirigent kummastavalt palju vaeva, et tasaselt ja orgaaniliselt kulgevat laulu „Meri kiige all“ veidi paanilise alatooniga kokku köita, ning teisel juhul sai Sirje Kaasiku südamlikust palast „Sind ma tahan armastada“ mõistetamatu eikuhugi tormamine. TTÜ vilistlaste nais­kooril oli laulupeolauludega ainsana õnne: Kaasiku pala polnud küll konarusteta, kuid siiski märksa veenvam, ning juba varem kaare all kõlanud „Küla kuuleb“ ühes koreograafiaga oli koorile märgatavalt meeldivam kavakild.

Juba viiendat korda A-kategooria esikoha endaga Emajõe kallastele kaasa viinud Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor oli kategooria tugevaima koorina vaieldamatult seda väärt. Otsekui oma alma mater’i valgete sammastena publiku ette rivistunud koor näitas, et peale rahvusromantiliste tõmbenumbrite Hüpassaare radadel sobib neile suurepäraselt ka Mehhiko kirevates kantsides seiklemine pärlendavate vahelepõigetega möödunud sajandi algusse ning päris tänapäevastele helimaastikele.

Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor rõõmustas maitseka repertuaariga, ent nii Thomas Tallise „If ye love me“ kui ka Arvo Pärdi teose „Zwei Beter“ puhul kimbutasid koori õhuke toon kõrgemas registris ning end raskesti kätte andev piano. Kohustuslikus palas põnevaid värve pakkunud aldirühm väärib see-eest kiitust. Teise koha ja kategooria parima dirigendi preemia pälvinud Teaduste Akadeemia Naiskoor sõudis tasa Andrus Siimoni käe all esikolmikusse ning tegi tasakaaluka etteaste. Eelmise võistulaulmisega võrreldes kategooria võrra kõrgemale liikunud naiskoor Gaudete esitus oli igati korralik: koori kõlaga oli tehtud head tööd, kuigi häälerühmiti esines üksikuid väljatorkeid ja puudu jäi Mendelssohni toetatud läbipaistvusest. Tubli etteaste eest pälviti kategooria III koht ning ilusaima emakeele preemia, mille üle saab vaid uhkust tunda.

1 Merike Toro, VII Eesti nais- ja neidudekooride võistulaulmine. – Muusika 2018, nr 4.

2 Marge-Ly Rookäär, Luukamber. Kuidas koolitatakse Eestis koorijuhte ja dirigente? – Klassikaraadio 28. I 2023. https://klassikaraadio.err.ee/1608852713/luukamber-kuidas-koolitatakse-eestis-koorijuhte-ja-dirigente