Vikerkaarevärviline muusika

Võib-olla peitub varajase muusika igavus tänapäeva inimese meelest selles, et see muusika on sissepoole pööratud, aga selle ajastu muusikas on ka elurõõmu ning siirast ja lihtsat ilu.

ÄLI-ANN KLOOREN

Varajase muusika festival „Tallinn feat. Reval“ 21. – 29. XI Tallinnas.

Mõnikord on põnev mängida mõttemängu „mis oleks, kui …“. Mis oleks, kui oleksime nagu puhtad lehed, kellele ei ole juba varasest noorusest selgeks tehtud, kes on hea helilooja ja millised on muusikaajaloo väärtteosed. Kas meie valikud oleksid samad, kui kuulaksime muusikat igasuguste eelteadmisteta? Kas muusikateose väärtus on midagi objektiivset ja ümberlükkamatut, milleni jõuavad kõik kuulajad paratamatult, või on sajanditega teose külge haakunud väga palju autoriteetide subjektiivseid hinnanguid, mida ei julgetagi vaidlustada?

Loomulikult on sellisel mõttekäigul palju agasid: puhta lehena tehtaks valikuid tõenäoliselt hoopis teistel alustel kui seda muusikat lähemalt tundes ning mõjutada võivad omadused, mida asjatundjad kõrgelt ei hinda. Ometigi tekkisid sellised mõtted varajase muusika festivali „Tallinn feat. Reval“ lõppkontserdil „Tagasi tänapäeva“, kus rahvus­vaheline muusikute seltskond (kaks viiulit, kaks flööti, vioola ja tšello) Pavel Serbini juhtimisel kandis ette unustusehõlma vajunud heliloojate teoseid. Ilmselt on vaid vähesed kuulnud sellistest XVIII sajandi II poolel Moskvas või Peterburis tegutsenud komponistidest nagu Sebastian George, Michael ja Johann Joseph Kerzelli või Antoine Tiez, kelle loomingust oli kava kokku pandud.

Festivali korraldaja Taavi-Mats Uti sõnul kujutas see kontsert justkui omamoodi rollimängu: nii nagu XVIII sajandi publikule kanti ette peamiselt vaid uut muusikat, pakuti ka sel korral kuulajatele ainult n-ö uudisteoseid, millest mõni on alles hiljuti käsikirjana erakogudest leitud. Kõik kavas olnud teosed on tõelised pärlid, muusikaliselt põnevad, vaimukad, huvitava harmoonia ja keerulise rütmikaga. Terve kontserdi vältel ei saanud lahti mõttest, kui palju on siiski juhuslikkust selles, millist muusikat me tunneme ja hindame, ning kui palju on head muusikat eri põhjustel kaduma läinud. Igal juhul väärivad sel kontserdil kõlanud teosed palju rohkem ettekandmist ning kammerkoosseisude püsirepertuaari jõudmist.

Selles, et need teosed nii hästi kõlasid, oli loomulikult omajagu „süüd“ ka muusikutel. Teosed ei olnud sugugi kergete killast, vaid väga keeruliste rütmidega (näiteks Sebastian George’i kontsertiino G-duur kahele flöödile, kahele viiulile ja tšellole) või harjumatu harmooniaga (Antoine Tiezi kvartett d-moll op. 1 nr 5), kuid neid kanti ette suure mõnuga. Muusikute vahel valitses erakordselt hea üksteisemõistmine, väikesest pilgust või liigutusest sai alguse ülimalt ühtne musitseerimine. Erilist tähelepanu pöörati fraseerimisele ja dünaamilistele nüanssidele, mis olid viimse detailini läbi mõeldud, samal ajal ette kantud sellise vabadusega, et aeg-ajalt tekkis paralleel džässmuusikaga.

Omapärase vaba ja emotsionaalse mängustiiliga jäid silma viiuldaja Martyną Pastuszką ja kogu ettevõtmise vedaja, tšellist Pavel Serbin, kelle mängu oli ka äärmiselt põnev jälgida. Samuti sobisid ajaloolised instrumendid ideaalselt Mustpeade maja valgesse saali, mis on pretensioonikas esinemispaik, kus isegi väikeste koosseisude forte’d võivad kergelt „lõhki minna“. Siin oli aga dünaamiline skaala justkui täpselt selle saali jaoks välja timmitud. Jääb vaid loota, et see koosseis jõuab siia ka parematel aegadel ning nende musitseerimist saab nautida suurem publikuhulk.

Vastupidise repertuaarivaliku (s.t kavas kõlasid vaid tuntud teosed) oli teinud Mime Yamahiro Brinkmann, kes kandis ette kõik Johann Sebastian Bachi tšellosüidid. Peab tunnistama, et kuus süiti ühe õhtu jooksul on paljuvõitu – sel kontserdil küll mitte esitajale, kes hoidis kõrget esitustaset lõpuni, vaid publikule. Sellesuvisel Haapsalu vanamuusikafestivalil kõlasid kõik tšello­süidid Paolo Pandolfo esituses viola da gamba’l, aga ta oli jaganud süidid kahe õhtu vahel, mis on kindlasti publiku­sõbralikum lahendus.

Brinkmann on solist, kes on teinud koostööd paljude maailma juhtivate varajase muusika ansamblitega, ja seda kontserti kuulates oli väga hästi aru saada, miks see nii on. Tegemist oli äärmiselt virtuoosse ja emotsionaalse ettekandega – ühtemoodi hästi olid mängitud nii ülikiired lõigud kui ka kaunilt laulvad teemad, rubato tempod andsid esitusele kohati peaaegu romantilise värvingu. Esimese süidi ettekande ajal haaras mind tohutu vaimustus: lummavalt mõjusid nii barokktšello kuiv ja kare kõla kui ka Brinkmanni jõuline esituslaad. Neljanda-viienda süidi ajal tekkis aga väsimus, tähelepanu hajus ja kahjuks läks hea esitus niimoodi osaliselt kaotsi. Õnneks kaasnes viimase süidiga teatud elavnemine – selle kandis tšellist ette viiekeelsel pikolotšellol, mille kõrge ja hele kõla oli eelnevale muusikale huvitav kontrast.

Kolmas kontsert, mida õnnestus festivalil kuulata, oli „Tuulemuusika“ Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus, kus renessanssmuusikat esitasid plokkflöötide ansambel Gamut Consort (Reet Sukk, Taavi-Mats Utt ja Andres Siitan) ning Ene Salumäe orelil, plokkflöödi ja vokaali vahel jagas end Taniel Kirikal. Renessanssmuusika (keskaja omast rääkimata) tundub paljudele, sealhulgas noortele muusikaõppijatele, igav ja kauge. Lapsi ei saa selles muidugi süüdistada, sest esimese klassi õpilastele ei ole Dufaylt või Ockeghemilt midagi pakkuda. Nii tulebki paratamatult muusikaõpinguid alustada klassitsismi- või romantismiajastu muusikaga, sekka ka natuke nüüdisaegsemat muusikat, mille noored koondavad sageli üldnimetuse „kole“ alla. See aga tähendab, et lapsed kasvavadki üles vaid teatud kindlalt piiritletud muusika keskel ning kõik, mis jääb sellest väljapoole, tundub võõras ja kauge.

Võib-olla peitub varajase muusika igavus tänapäeva inimese meelest ka selles, et see muusika on sissepoole pööratud, aga – nagu Helena Tulve mõni päev tagasi Klassikaraadios mainis – kardetakse kõige enam iseendaga olemist. Elu peab kogu aeg käima ja klassikalises muusikas on just suurte väiliste tunnete ja paatosega romantismiajastu selle kõige parem vaste. Varajane muusika on aga selle täielik vastand – see on vaoshoitud, ei ole tormamist ning aeg võtab siin hoopis teise mõõtme, mõjudes rahustavalt ning jättes ruumi iseendasse vaatamiseks.

Ometi on selle ajastu muusikas ka elurõõmu ning siirast ja lihtsat ilu, mida kõike sai nautida ka kõnealusel kontserdil. Pean kiitma kava ülesehitust: muusikat esitati vaheldumisi orelil ja plokkflöödiansambliga, aeg-ajalt liitus nii ühe kui ka teisega vokaalsolist. Selline vaheldusrikas esitamine võimaldas mõnda teost ette kanda ka kaks korda järjest, nõnda toodi esile nende palade sisemine rikkus, mis ei kao ka eri seadete puhul. Nii näiteks sai kahes versioonis kuulata tolleaegset moelugu „Innsbruck, ich muss dich lassen“. Nagu sageli juhtub, jäetakse tõeline maiuspala lisalooks – nii ka seekord, kui Taniel Kirikal esitas plokkflöötide saatel John Dowlandi loo „Come again“, mis oli oma lihtsuses äärmiselt mõjuv.

Praegusel ajal pääsetakse vaid vähestes kirjutistes maski teemast, seetõttu ei tahaks seda ebameeldivat teemat kuidagi puudutada. Aga Rootsi-Mihkli kiriku kontserdil sain üllatuslikult kogeda ka maski kandmise head poolt (lisaks tervisekaitsele). Nimelt on prillikandjatel valida, kas olla siseruumis maskiga ja prillideta ning näha kõike uduselt või võtta mask ja prillid ja samuti näha kõike läbi auruse udu. Sellega võib aga kaasneda ebamaine visuaalne efekt, kui kiriku lühtrite valgus tekitab udusse mattunud prilliklaasidele imeilusad vikerkaarevärvi ringid. Nautigem siis sedagi!